Guido Arezzost

Guido Arezzost (ladina keeles Guido Aretinus; itaalia keeles Guido d'Arezzo, Guido monaco 'mungaks pügatud Guido'; 991 või 992 – pärast 1033. aastat) oli benediktiini munk Toscanas, keskaegne muusikateoreetik ja muusikaõpetaja.

Guido Arezzost, 12. sajandi raamatuillustratsioon
Guidole püstitatud raidkuju Arezzos Itaalias

Tema peateos "Micrologus de disciplina artis musicae" oli Boëthiuse kirjutiste järel kõige loetum muusikaalane traktaat keskajal.

Guido uuendused muusikasRedigeeri

Notatsioon neljal joonelRedigeeri

Enne Guidot olid kasutusel juba kollane c-joon ja punane f-joon. Nii c-le kui ka f-le eelneb pooltoon, nii et laulja teadis nende järgi, kuhu pooltoon intoneerida. Guido uuendus oli vaid kolmanda joone paigutamine c ja f vahele, nii et iga joone vahel on terts ja seega määrab heli asukoha täpselt nii joon kui ka joonte vahe. Nagu Guido ise ütleb eessõnas "Prologus in antiphonarium":

"... kõrgused on korraldatud nõnda, et iga toon, kui palju seda laulus ka ei korrataks, on alati leitav ühel ja samal joonel [...] niisiis, kui palju ka helisid pole ühel joonel või ühes vahes, need kõik kõlavad sarnaselt."

Veel soovitas ta lisada ühe joone üles või alla, kui laulu ulatuse puhul ei peaks kolmest joonest piisama. Seepärast peetakse Guidot tänapäevase noodikirja leiutajaks.

NoodivõtmedRedigeeri

Ka soovitas ta paigutada c- ja f-joonte algusse noodivõtmed (C-võtme ja F-võtme).


C-võti: c-noot asub noolega näidatud joonel
||

F-võti: f-noot asub noolega näidatud joonel

HeliridaRedigeeri

Guido kasutatud heliastmik, mida ta monokordi abiga täpsustas, kirjeldas suhtelisi helikõrgusi:

Γ A B C D E F G a ♭ (♮) c d e f g aa ♭♭ (♮♮) cc dd

Kõige olulisem on, et selles helireas on kirjeldatud nii b (b molle ‘pehme b’, märk b rotundum) kui h (b durum ‘kõva b’, märk b quadratum). Neid ei kasutatud küll kunagi koos samas meloodias, ent mõlema teadmine oli vajalik ühest heksakordist teise minekul (mutatio).

HeksakordisüsteemRedigeeri

Eelpoolnimetatud heliastmikule ehitas Guido kuuehelilised osaliselt kattuvad heliread, niinimetatud heksakordid, mis võisid alata kas c-, f- või g-noodist. Igas heksakordis oli vaid üks pooltoon, kolmanda ja neljanda astme vahel. Tervele helireale mahub seitse heksakordi ning need liigituvad järgmiselt:

c d e f g a: b või h puudub üldse, see on hexachordum naturale.
f g a b c d: reas on b molle, see on hexachordum molle.
g a h c d e: reas on b durum, see on hexachordum durum.

SolmisatsioonisilbidRedigeeri

Guidot peetakse ka noodinimede leiutajaks. Heksakordi igale toonile andis ta nimeks ühe silbi. Need võttis ta Paulus Diaconuse oodist "Ut queant laxis" Ristija Johannesele, mille meloodias (autoriks võib olla Guido ise) iga rida algas eelmisest kõrgema noodiga:
Ut queant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum,
Solve polluti
labii reatum,
Sancte Ioannes.

Tõlge: Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.

"Ut" asendati silbiga "do" alles 17. sajandil Giovanni Battista Doni ettepanekul.

TeosedRedigeeri

  • 1024 või 1025 – "Micrologus de disciplina artis musicae" (helirida, laadid, heksakordid, heksakordide transponeerimine ja intervallide kooskõlad)[1]
  • "Regule rithmice", ka "Regulae rhythmicae" (kritiseerib varasemais teostes esinevat tetrahordide süsteemi)
  • 1028 – "Prologus in antiphonarium" (kirjeldab muuhulgas neljajoonelist tertsise vahega noodijoonestikku)
  • 1028 – "Epistola Guidonis Michaeli monacho de ignoto cantu directa", ka "Epistola ad michahelem" (kirjeldab pikemalt solmisatsiooni ja annab solmisatsioonisilbid)[2][3]

Samuti omistatakse talle Guido käsi solmisatsiooni õpetamise abivahendina.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri