Heksakord ehk heksahord (vanakreeka sõnast hexachordos 'kuuekeeleline') on kuueheliline helirida.

Keskaegne heksakord oli kindla intervallise struktuuriga: 2 tervetooni all, pooltoon keskel ja 2 täistooni ülal. Sellise heksakordi algusheli võis olla C, F või G. Piiratult transponeeritav heksakord sai solmisatsiooni aluseks, tema kasutamine aitas laulmisel kergemini tabada intervalle, põhiliselt intoneerida pooltooni.

Heksakordisüsteem fikseeris keskaegse helirea kõige problemaatilisema noodi b, mis oli ebapüsiv ja teda kasutati nii kõrgena kui madalana.

Kolm võimalikku heksakordi liigitati vastavalt b-noodi kasutamisele:

  • hexachordum naturale – c d e f g a – ei puuduta b-nooti
  • hexachordum durum (tugev) – g a b c d e – b on kõrge ehk h
  • hexachordum molle (nõrk) – f g a b c d – b on madal