Kirikulaul

Kirikulaul on vaimuliku muusika vorm, mis põhines katoliku kiriku kalendril ja liturgial.

Kristlikus muusikas on kõige vanemad kirikulaulud psalmoodia ja hümnoodia. Ühehäälse kirikulaulu klassikalised ettekandeviisid olid antifooniline ja responsoorne.

Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega, kes pani aluse Milano liturgiale. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandist ambroosiuse lauluks (ehk Ambrosiuse lauluks).

Roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul on gregooriuse laul (ehk Gregoriuse laul).

Kirikulaulu kolm laulmisstiili olid

• silbiline (süllaabiline) stiil, kus igale silbile vastab üks noot (retsiteerimisel, hümnides, lihtsamates antofoonides);
• rühmaline (neumaline) stiil, kus igale silbile vastab 1–4 nooti, noodikirjas vastab igale heligrupile üks noodimärk ehk neuma;
• kaunistatud (melismaatiline) stiil, kus tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade vokaliiside ehk melismidega.

Kristlik kirikulaul on seotud kaht liiki liturgiaga: tunnipalvuse (officium) ja missaga.

9.–12. sajandil muutus kirikulaulu suuline traditsioon aegamisi kirjalikuks ja ilmus omapärane loomingumeetod troop – traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine.

Eestikeelne nimetus

Sõna "kirikulaul" tõi eesti keelde heliloojast keeleteadlane Karl August Hermann, kes aastate jooksul tutvustas oma muusikaalastes kirjutistes veel selliseidki uudissõnu nagu "helilooja", "heliredel", "üksiklaul", "keelpill", "löökpill", "avamäng", "metsasarv", "tiibklaver" jm.