Ava peamenüü

Kõne (keeleteadus)

Disambig gray.svg  See artikkel räägib keele avaldumisvormist; grammatikakategooria kohta vaata artiklit Kõne (grammatika).

Kõne on keeleteaduses keele kasutamine inimestevahelises suhtluses. Keel kui abstraktne märgisüsteem avaldub kõneaktides, mis võivad olla nii suulised (suuline kõne) kui ka kirjalikud (kirjalik kõne).

Suuline kõne on vanem kui kirjalik kõne ja suur osa kirjalikest ülestähendustest on olnud suulise kõne jäädvustamise vahendid[viide?].

Kõne arendamise ja korrigeerimisega tegeleb logopeedia.

Kõne-eelne perioodRedigeeri

Kõne arengRedigeeri

Kõne arengu oluliseks eelduseks on, et laps kuuleb oma esimese eluaasta vältel inimkõnet – impressiivne kõne. Ekspressiivne kõne areneb lapsel välja umbes 3. eluaastaks. Kõne normaalseks arenguks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

  1. eale vastav kehaline ja vaimne areng,
  2. arenenud meeleelundid,
  3. korras tsentraalne kõneaparaat,
  4. korras perifeerne kõneaparaat,
  5. terve kõnekeskkond.

Kõne liigidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri