Logopeedia

Logopeedia on teadus kommunikatsioonipuuete avaldumisest, ennetamisest, hindamisest ja teraapiast. Logopeedia kui teaduse eesmärgiks on kirjeldada kommunikatsioonipuuete avaldumist, selgitada nende mehhanismi, välja töötada meetodid ja töökorraldus kõne-, hääle- ja keelepuuete, samuti neelamisprobleemide kõrvaldamiseks või leevendamiseks.

Logopeedidel on Eestis aastast 1989 tegutsev erialaliit Eesti Logopeedide Ühing. Logopeede õpetatakse Eestis vaid Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonnas alates aastast 1968. Logopeediks saab pärast 5-aastase kursuse lõpetamist (magistrikraadi omandamist).

Logopeedia EestisRedigeeri

Logopeedia alguseks loetakse 1920. aastaid, kui Tartu Ülikooli närvikliiniku kõnehäirete ambulatooriumi juhatajaks sai dr. Viktor Hion. Tema juhtimisel tegeleti alguses peamiselt afaasia ja kogelusega. Pikka aega tegelesid logopeediliste küsimustega vaid arstid. Huviorbiidis oli eelkõige kogelus, kuulmislangusega inimeste kõne, afaasia ja häälduspuuete korrigeerimine.

Esimesed eestlastest logopeedid olid Adele Palm, Lea Nurkse ja August Karu (logopeed), kes õppisid Leningradis M. F. Brunsi juures. Ka Moskva Pedagoogiline Instituut õpetas logopeede.

NaaberdistsipliinidRedigeeri

Logopeedia on tihedalt integreeritud lingvistika, eripedagoogika, meditsiini (ortodontia, hambaarstiteadus, otorinolarüngoloogia, neuroloogia jpt), psühholingvistika, psühholoogia ja pedagoogikaga.

Kõnepuuete liigidRedigeeri

KõnepuudedRedigeeri

Logopeedilised teraapiadRedigeeri

Tuntud logopeedeRedigeeri

MõisteidRedigeeri

Logopeedide organisatsioonidRedigeeri

KirjandusRedigeeri

Marika Padrik, 1998, Logopeedia areng Eestis: minevik, olevik, tulevik