Ava peamenüü
Carl Wernicke

Carl Wernicke (ka Karl Wernicke; 15. mai 184815. juuni 1905) oli saksa arst, anatoom, psühhiaater ja neuropatoloog.

TaustRedigeeri

Ta sai meditsiinikraadi Breslau Ülikoolis 1870. aastal. Hiljem veetis ta kuus kuud Viinis, kus õppis koos neuropatoloog Theodor Meyneryga, kes mõjutas tugevalt Wernicke karjääri. Aastatel 1876–1878 oli Wernicke Karl Westphali assistent psühhiaatria ja närvihaiguste kliinikumis Berlin Charité. Pärast seda rajas ta eraneuropsühhiaatria praksise Berliinis. 1890 sai ta koha Breslaus ning hiljem täitis ta sarnast rolli ka Halle Ülikoolis (1904). Ta suri aasta hiljem Tüüringi metsas toimunud jalgrattaõnnetuses saadud vigastuste kätte.

Afaasia uurimusedRedigeeri

Paul Broca avaldas leiud ajukahjustustest, mis põhjustasid keele kasutamisega seonduvat defitsiiti. Selle defitsiidiga seotud ajupiirkonda tuntakse Broca alana. Varsti pärast seda hakkas Wernicke tegema oma uurimusi aju haiguste mõjudest kõnele ja keelele. Wernicke pani tähele, et kõik keele defitsiidid ei olnud Broca ala kahjustuse tulemused. Õigemini leidis ta, et kahjustus vasakus tagumises, ülemises temporaalkäärus andis tulemuseks keele mõistmise defitsiidi. Seda ala nimetatakse nüüd Wernicke alaks ning sellega seotud sündroomi tuntakse retseptiivse afaasiana.

EponüümidRedigeeri

  • Wernicke afaasia – termin tähendab sensoorilist või retseptiivset afaasiat. See on võimetus aru saada kõnest või produtseerida tähenduslikku kõnet, mis on harilikult põhjustatud tagumise ülemise temporaalkääru kahjustusest.
  • Wernicke ensefalopaatia – akuutne neuroloogiline düsfunktsioon, mis on põhjustatud tiamiini puudusest.
  • Wernicke pupillide reaktsioon – reeetina pimedas osas otsese reaktsiooni puudumine valgusele.