Ava peamenüü
Viru raba, august 2009

Eesti sood on Eesti vabariigi territooriumil paiknevad sood.

Eestis on 9836 sood, mille kogupindala ulatub 1 009 101 hektarini. Eesti territooriumi pindalast moodustab see 22,3%[1].

Soode tekkimineRedigeeri

 
Riisa raba Soomaal

Soode tekkimine ja turba ladestumine on tingitud kliimast, pinnamoest ja pinnakattest ning hüdrogeoloogilistest tingimustest. Kuna Eestis on olnud soodsad tingimused soode arenguks, on kujunenud välja väga suur soode mitmekesisus.[2]

Eesti alal sai soode areng alguse varsti pärast viimase jääaja lõppu (10 000 – 9000 a tagasi). Vanimad sood kujunesid Kagu-Eestis saarkõrgustike nõgudes. Ka Soomaal on hinnatud mõne soo vanuseks 10 000 aastat, näiteks Valgerabas ja Öördi rabas.[3]

Eestis on soo tekkinud kahel viisil: järvede kinnikasvamisel või mineraalmaa soostumisel. Esimesed sood tekkisid valdavalt mineraalmaa soostumisel. Intensiivsem järvede kinnikasvamine algas 6500 aastat tagasi.

  • Järvelisel ehk limnilisel soostumisel on tekkinud 1/3 meie soodest. Järv võib kinni kasvama hakata põhjast, pealt või mõlema protsessi koostoimel. Suure produktiivsusega eutroofsetesse järvedesse settib osa toodetavast orgaanilisest ainest järvemudana veekogu põhja. Tihenedes moodustub järvemudast rohekaspruuni värvusega sete – sapropeel. Kui veetase ei tõuse, jääb vaba vett vähemaks, järv täitub settega.
  • Mineraalmaa soostumine toimub kahel viisil. Esimesel juhul toimub nõgudes pikaajaline veega küllastunud mulla gleistumine. Sel juhul tekib vettpidav gleihorisont ning soostumine järgib skeemi: madal-, siirde- ja kõrgsoo. Teisel juhul tekib maa soostumine tasasel või kergelt nõgusal liivasel alal, kus puudub äravool. Siin on tulemuseks mulla leetumisel tekkinud vettpidav horisont – nõrgkivi. Seda kihti seostatakse Eestis metsapõlengutega. Sel juhul jääb vahele madalsoo arengufaas.

Turvas tekib pindmises aereeritavas osas, madalsool on turbakiht 3–10 cm ja rabadel 40–50 cm paksune. Taimkatte primaarproduktsioonist akumuleeritakse kuni 20%, keskmiselt 10–15% ning ülejäänud osa taimkattest laguneb. Eestis eristataks 38 turbaliiki.[4] Eesti soode turba juurdekasv rabades on üle 1 mm, madalsoos alla 0,5 mm aastas. Juurdekasv on suurim jahedal ja niiskel perioodil. Seega kulub meetrise turbakihi tekkeks umbes tuhat aastat. Eesti rabades on turbakihi paksus enamasti 5–7 m. Kõige tüsedama turbalasundiga raba on Võrumaal Haanja looduspargis Vällamäe soo, kus lasund ulatub 17 m.[4]

Soode levik ja arvukusRedigeeri

Eestis on soid levinud üle kogu territooriumi, kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on Puhatu (468 km²), Epu-Kakerdi (417 km²), Lihula-Lavassaare (383 km²) ja Sangla (342 km²).[5]

Madalsood on jaotunud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid madalsoid leidub põhiliselt Saaremaal ja mandri lääne- ning loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu-siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade.

2010. aasta märgalade inventuuri andmete põhjal on tegelik soode osakaal Eestis ainult 5,5% Eesti pindalast ehk 240 000 hektarit.[5] Üldlevinud on andmed, et Eesti territooriumi pindalast moodustab soode osakaal 22,3% ehk see ulatub 1 009 101 hektarini. Siia on sisse arvestatud kõik turbaga seotud alad, ükskõik kui paks on turbalasund ja sõltumata sellest, kas seal turbaladestumine jätkub või hoopis degradeerub.[2]

Eesti soode põhitüübidRedigeeri

Eesti sood on oma arenguastmetelt jagunenud madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks, neid kolme jaotatakse omakorda allüksusteks.[2]

MadalsooRedigeeri

 
Soovõhk Calla palustris õõtsiksoos
 
Pääsusilm Primula farinosa

Madalsood nimetatakse soode esimeseks arenguastmeks, kus on rohkem kui 30 cm tüsedune turbakiht. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalainerikaste põhja-, pinna- või tulvaveega. Sellest on tingitud mitmekesine taimestik. Eesti madalsoode seas on U. Valk (1988[2]) eristanud järgmisi tüübirühmi: õõtsiksood, luhasood, allikasood, lubjarikkad pärismadalasood ja lubjavaesed pärismadalsood.

SiirdesoodRedigeeri

 
Õitsev harilik jõhvikas Oxucoccus palustris

Siirdesoo on üleminek madalsoolt rabale. Siirdesoole on omane madalsoo liigirikas taimestik ja kõrgematel mätastel raba taimestik.[2]. Siirdesoode puhul räägib U. Valk (1988[2]) kahest tüübirühmast: rohu-siirdesood ja päris-siirdesood.

  • Rohu-siirdesoo esineb tasastel halva äravooluga nõgudes. Sellele tüübile on iseloomulik tarna-, pilliroo- ja sfagnumiturvas. Soo reljeef on nõrgalt mätlik. Rohu-siirdesoode rohurinne on hõredam, seal esinevad näiteks: pudel-, niitjas- ja mudatarn, alpi jänesvill, soopihl, jõhvikas. Samblarindes on esindatud turbasamblad ja soovildik. Põõsarindest kasvab paju ja puurindest kohtame sookaske.[2]
  • Päris-siirdesood on madalsoomassiivide keskosas ja rabamassiivide serval. Turbatüüpidest on valdavad tarna-, sfagnumi- ja pillirooturvas. Päris-siirdesoode mättavahedes on madalsootaimed ja mätastel rabataimed. Palju on turbasamblaid. Põõsastest on esindatud paakspuu ja vaevakask. Puudest kasvab mänd, sookask ja kohati kidur kuusk.[2]

RabadRedigeeri

 
Sookail Ledum palustre
 
Ümaralehine huulhein Drosera rotundifolia

Raba on soode arengu viimane aste. Taimestik on rabas liigivaene ja üheaastaseid taimi siin ei kasva, sest ladestunud turbatüsedus on nii suur, et taime juured ei küündi toitaineterikka veeni. Seega saab raba oma põhilised toitained sademetest. Turbakihi keskmine tüsedus Eesti rabades on 3,2 meetrit.[2]

Rabad jagunevad Eestis keskelt tasaseks ja järskude nõlvadega läänetüübiks (Lääne-Eestis) ning kumeraks, laugete nõlvadega idatüübiks (Ida-Eestis). Lääne-Eesti rabades vesi liigub raba servas. Seda tüüpi rabad on keskosas tasased, põhiliseks tunnusliigiks on raba-jänesvill. Ida-Eestis on rabades vee äravool hea, valdavalt on seal puisrabad, levinum liik on hanevits. Peale eelnevate sootüüpide leidub läänerannikul ja Lääne-Eesti saartel luidetevahelistes nõgudes nõmmrabasid.[7]

Raba tekkeviisi ja arenguastme järgi jaotatakse veel Eesti rabad kolme peamisse kasvukohatüüpi: nõmmraba, siirderaba ja kõrgraba. Puude arvu ja kasvu järgi jaotatakse rabad järgnevalt: rabamännikud, puisrabad ja lagerabad.

Raba taimestikus esinevad peamiselt, näiteks mänd, sookask, vaevakask, sookail, sinikas, kanarbik, kukemari, jõhvikas, küüvits, hanevits, pohl, mustikas, rabamurakas, harilik jõhvikas, väike jõhvikas, tupp-villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas, mudatarn, pudeltarn, ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein. Sammaltaimedest on esindatud punane-, pruun-, lillakas-, harilik turbasammal jt, raba-karusammal, soovildik, harilik palusammal; põdrasamblikud ja porosamblikud.[2]

LoomastikRedigeeri

 
Sisalik Meenikunno raba laudteel

Putukaid on madal- ja siirdesoos üle 1500 liigi, kõige liigirikkam rühm on mardikalised. Rabades on umbes 1200 liiki mardikalisi, liblikalisi ja kahetiivalisi. Suvel on rabas hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, päriskärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme. Septembris kohtab rabas palju sääski, näiteks karksääsk, sääriksääsk.

Ämblikest on hiidämblikud – samblarinde suurimad ämblikud on huntämblikud ja madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoodes domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristiämblik koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke.

Kõikjal soodes on levinud rohukonn, sageli kohtab rabakonna. Peipsi ääres võib kohata ka rohe-kärnkonna. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku. Nõmmrabades elutseb ka harilik kärnkonn. Kuivemates sooservades, kraavikallastel võib kohata rohkesti arusisalikke, rästikuid ning vaskusse.

Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on paiksed.[2] Rabades pesitseb näiteks väikekoovitaja, hallõgija, teder, varem ka rabapistrik. Siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest võib kohata sookurge, mudatilderit, kiivitajat ja suurkoovitajat. Laugastel on leidnud elupaiga piilpart, sinikael-part, tuttvart ja ka kajakad. Rabametsades võib näha tutt-tihast, metskiuru, väikepistrikut. Lagedatel sooaladel on kiivitaja, punajalg-tilder ning mustsaba-vigle. Lindude poolt on kõige tihedam asustus juunis ja oktoobris ning novembris, kui toimub hanede ja luikede läbiränne.

Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati või satuvad sinna juhuslikult. Liivastel kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Arenenud põõsarindega soometsades võib kohata metskitse, põtra, metssiga, valgejänest jt. Pisinärilistest kohtame siirde- ja madalsoos uruhiirt, kuivematel rabanõlvadel lisandub leet- ja karihiirt. Laugaste kaldail võivad elutseda mügrid e. vesirotid, kuivenduskraavides on ka ondatrad. Talvel võib kohata ka metsnugist, kärpi ja nirki.

Kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt leidub ahvenat ja haugi.[2]

Soode kaitseRedigeeri

Maailma pindalast katavad turbaalad 3–5%, seovad 25–30% atmosfäärist võetavast süsinikust, põhjustades seega kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumise. Seega on nende kaitse ja õige majandamine kliima soojenemise seisukohast oluline.[8]

Eestis rajati esimene sookaitseala 1937. aastal Ratva rabasse.[2] Eestis on kaitse all 171 139 hektarit soid. Ramsari konventsioonis on välja valitud 12 Eesti märgala 2008. aasta seisuga. Tähtsamad kaitstavad sood on Endla looduskaitseala, Nigula looduskaitseala, Alam-Pedja looduskaitseala ja Soomaa rahvuspark.[5]

Soode kasutusaladRedigeeri

 
Turba kogumine Tõnumaa rabas

Soodes pälvis esimesena tähelepanu turba võime põleda. Esimesena mainis seda Plinius Vanem (elas aastatel 23–79) oma teoses "Naturalis historia".

Eestis võeti sood kasutusele 17. ja 18. sajandil. Juba 19. sajandi keskel oli üles märgitud üle 300 turbaaugu, mis olid käsitsi kaevatud. Sood on leidnud kasutamist peale kuivendamist põllu-, metsamaana ja turbakaevanduse alana.[9]

Turvas on olulise tähtsusega energeetiline maavara. Turvast loetakse tinglikult looduslikult taastuvaks maavaraks. Põhjaveest toitunud hästilagunenud madalsooturvast kasutatakse peamiselt kütteturbana, vähem väetiste ja kompostide valmistamiseks ning meditsiinis. Sademeteveest toitunud vähelagunenud kõrgsoo- ehk rabaturvast kasutatakse põllumajanduses alusturbana, vähem aianduses ning absorbeerivate materjalide tootmiseks.

Freesturba algmaterjaliks on vähelagunenud kõrgsooturvas, mis freesitakse rabapinnalt lahti, kuivatatakse, vallitatakse ja kogutakse auna. Freesturvast kasutatakse iluaedade rajamisel, aedade mullastruktuuri parandamiseks, allapanuna loomakasvatuses ja fekaalgaaside sidujana kuivkäimlates.

Küttefreesturba algmaterjaliks on hästilagunenud madalsooturvas. Freesitava kihi paksus on keskmiselt 11 mm. Freesturvast toodetakse mai algusest augusti lõpuni. Üks tsükkel freesturba tootmisel koosneb järgmistest operatsioonidest: freesimine, pööramine, vallitamine, kogumine, aunatamine. Kõigi nende operatsioonide tegemiseks on spetsiaalsed masinad. Küttefreesturvast kasutatakse eelkõige suurtes katlamajades küttena. Lisaks on kasutusel ka kuivatatud freesturbast pressitud peened sõrmejämedused turbapulgad, mida nimetatakse turbapelletiteks ehk graanuliteks. Ka turbabriketi valmistamisel kasutatakse küttefreesturvast.

Kuivturvas ja sellest valmistatud brikett on üks paremaid kütuseliike. Kütus on vähese tuhasuse, suure kütteväärtuse ja ka keskkonnaohtlike lisandite väikese sisalduse tõttu parim.[10]

2010. aastal kaevandati Eestis turvast kokku 923 400 tonni, sealhulgas 524 200 tonni hästilagunenud ja 399 200 tonni vähelagunenud turvast. 2010 kaevandati turvast 10% rohkem kui 2009. aastal.[11] Kaevandamine toimus 63 maardlast. Aastatel 1953–2010 on kokku kaevandatud 77,5 miljonit tonni turvast.[9]

JääksoodRedigeeri

  Pikemalt artiklis Jääksoo
 
Jääksoo Madise külas Võrumaal. Juuni 2011

Jääksood on kõik endised turbakaevandamisalad, samuti põllumajanduslikus kasutuses olnud varasemad sooalad, mille majandamine on lõpetatud. Eestis on 15 000 – 18 000 ha jääksoid ja turbavälju, kus looduslik ökosüsteem on hävitatud, taimede kasv ja turba akumulatsioon on peatunud, süsiniku sidumine on asendunud emissiooniga.[12] Jääksoo mõjub negatiivselt ümbruskonna veerežiimile, suurendab põlengute riski, väheneb bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus.[9]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Orru, M. (1995). Teatmik: Eesti turbasood. Eesti Geoloogiakeskus. Lk 224
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 Uno Valk Eesti sood Tallinn: Valgus,1988 Lk 22–96
  3. M. Ilomets, K. Kimmel, C.G. Sten, R. Korhnen Sood Eesti ja Lõuna-Soomes Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscania, 2007. Lk 1–10
  4. 4,0 4,1 A. Raukas Eesti loodus Tallinn: kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995
  5. 5,0 5,1 5,2 J.Paal ja E.Leibak Soode looduskaitseline inventeerimine Tartu: Eestimaa Looduse Fond, Regio AS, 2011
  6. 6,0 6,1 Jaanus Paal Euroopa väärtuslikud elupaigad Eestis Tallinn:AS Kirjastus Illo Eesti Keskkonnaministeeriumkirjastus, 2004
  7. Paal, J., Ilomets, M., Fremstad, E., Moen, A., Børset, E., Kuusemets, V., Truus, L., Leibak, E., 1999. Eesti märgalade inventuur 1997. a. Projekti "Eesti märgalade kaitse ja majandamise strateegia" aruanne. Eesti Loodusfoto, Tartu.
  8. "Märgalad"
  9. 9,0 9,1 9,2 J. Paal Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine Tartu: KIK ja MTÜ Eesti Turbaliit, 2011
  10. "Turvas"
  11. Reet Roosalu Maavarude koondbilanss 2010 Maa-amet,2011
  12. "Edgar Karofeld. Rikutud soode taastamispraktikast Kanadas."