Eesti sood
Eestis on soodest 21. sajandi alguseks säilinud lage- ja puissoid umbes 225 000 hektaril ja soometsi umbes 100 000 hektaril. Seega on soodega Eesti maismaast jätkuvalt kaetud 7-8%[1]. 20. sajandi lõpus määratleti, et Eestis on 9836 sood, mis hõlmavad 1 009 101 hektari suuruse ala ja mis on 22,3% Eesti pindalast[2]. Kuna on täpsustunud soo ja turbaala mõiste, saab möödunud sajandil kõiki soodena käsitletud alasid määratleda tänapäeval turbaaladena, seevastu soodena ainult osa turbaaladest.
Soode teke muuda
Soode teke ja turba ladestumine sõltub kliimast, pinnamoest, pinnakattest ning hüdrogeoloogilistest tingimustest. Eestis on olnud soodsad soode arengu tingimused. Seetõttu on kujunenud välja väga suur soode mitmekesisus.[3]
Eesti alal algas soode teke peagi pärast viimast jääaega (10 000 – 9000 aastat tagasi). Vanimad sood on kujunenud Kagu-Eesti saarkõrgustike nõgudes. Ka Soomaal – näiteks Valgerabas ja Öördi rabas – on hinnatud mõne soo vanuseks 10 000 aastat.[4]
Eestis on sood tekkinud kahel viisil: järvede kinnikasvamisel või mineraalmaa soostumisel. Esimesed sood tekkisid valdavalt mineraalmaa soostumisel. Intensiivsem järvede kinnikasvamine algas 6500 aastat tagasi.
- Järvelise ehk limnilise soostumisega on tekkinud 1/3 meie soodest. Järv võib kinni kasvama hakata põhjast, pealt või mõlema protsessi koostoimel. Suure produktiivsusega toitainerikastes järvedes settib osa toodetavast orgaanilisest ainest järvemudana veekogu põhja. Tihenedes moodustub järvemudast rohekaspruuni värvusega sete – sapropeel. Kui veetase ei tõuse, jääb vaba vett vähemaks ja järv täitub settega.
- Mineraalmaa soostub kahel viisil. Esimesel juhul gleistub veega küllastunud muld nõgudes pikema ajaga. Tekib vettpidav gleihorisont; sel juhul on soostumisel kolm järku : madal-, siirde- ja kõrgsoo. Teisel juhul algab soostumine tasasel või kergelt nõgusal liivasel alal, kus puudub äravool. Tulemuseks on mulla leetumisel tekkinud vettpidav horisont – nõrgkivi. Seda kihti seostatakse Eestis metsapõlengutega. Sel juhul jääb vahele madalsoo arengujärk.
Turvas tekib pindmises aereeritavas (õhustatavas) osas. Madalsoo turbakiht on 3–10 cm, raba turbakiht 40–50 cm paksune. Taimkatte primaarproduktsioonist akumuleeritakse kuni 20%, keskmiselt 10–15%. Taimkatte ülejäänud osa laguneb. Eestis eristatakse 38 turbaliiki.[5] Eesti soodes on turba juurdekasv rabades üle 1 mm, madalsoos alla 0,5 mm aastas. Juurdekasv on suurim jahedal ja niiskel perioodil. Seega kulub meetrise turbakihi tekkeks umbes tuhat aastat. Eesti rabades on turbakihi paksus enamasti 5–7 m. Kõige tüsedama (kuni 17 m) turbalasundiga raba on Vällamäe soo, mis asub Võrumaal Haanja looduspargis.[5]
Soode levik ja arvukus muuda
Sood on levinud üle kogu Eesti. Kõige enam on soid Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madalikul. Suurimad sood on Puhatu (468 km²), Epu-Kakerdi (417 km²), Lihula-Lavassaare (383 km²) ja Sangla (342 km²).[6]
Madalsood on levinud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid leidub eeskätt Saaremaal ning mandri lääne- ja loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu-siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade.
2010. aasta märgalade inventuuri andmeil on tegelik soode osakaal Eestis ainult 5,5% ehk 240 000 hektarit.[6] Üldlevinud on andmed, et Eesti pindalast on soid 22,3% ehk 1 009 101 hektaril. Siia on arvatud kõik turbaga seotud alad, sõötumata sellest, kui paks on turbalasund ja kas seal turbaladestumine jätkub või hoopis degradeerub.[3]
Eesti soode põhitüübid muuda
Arenguastme järgi liigitatakse Eesti sood: madal-, siirde- ja kõrgsood ehk rabad. Need kolm liiki jaotatakse omakorda alamliikideks (tüübirühmadeks).[3]
Madalsoo muuda
Madalsoo on soo esimene arenguaste, kus on üle 30 cm tüsedune turbakiht. Madalsoile on omane toitumine mineraalainerikaste põhja-, pinna- või tulvaveega. Sellest on tingitud mitmekesine taimestik. Eesti madalsoode seas on U. Valk (1988[3]) eristanud järgmisi tüübirühmi: õõtsiksood, luhasood, allikasood, lubjarikkad pärismadalasood ja lubjavaesed pärismadalsood.
- Õõtsiksood on kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses. Neile on iseloomulikud muda-, pudel-, ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht ning eutroofsed turbasamblad, sirbikud.[3]
- Luhasood kujunevad jõgede ja järvede luhtadel, kus toimub perioodiline üleujutus. Luhasoodes on rohkem pilliroogu, konnaosja, luht-, sale, põis- ja mätastarna ja põõsastest esineb paju.[3]
- Allikasood esinevad allikate ümbruses, kus on surveline põhjavesi. Selliseid soid kohtame näiteks nõlvadel või veekogude kaldaaladel. Alliksood on erilised oma taimestiku liigirikkuse poolest, selle loob hapniku- ja mineraaliderikas vesi, mis imbub läbi mineraalpinnase ja seda katva turbakihi. Alliksoid leidub eelkõige Pandivere ja Sakala kõrgustiku äärealadel ning Saaremaal.[7] Allikasoode tunnustaimedeks on pruun sepsikas, raud-, ääris- ja mätastarn, tömbiõieline luga, soo-neiuvaip, pääsusilm. Allikat ümbritseb tihe samblarinne (sirbikud, harilik skorpionsammal, harilik sinihelmikas jt).[3]
- Lubjarikkad pärismadalsood asuvad karbonaatsel aluskivimil, nõgudes, sellistel aladel, kus on põhjavesi enam-vähem püsivalt kõrge. Eestis on lubjarikkad pärismadalsood haruldased ja kaitse all, seda eelkõige lääne-mõõkrohu kasvukoha tõttu.[7] Moodustub tarna-, lehtsamblaturvas, mis on tingitud toitainete suhteliselt suurest sisaldusest. Lubjarikkas pärismadalsoos valitsevad madalakasvulised tarnad ja pruunsamblad, rohkesti leidub lubjalembeseid liike, teiste seas käpalised. Põõsastest esinevad pajud ja porss (Lääne-Eestis).
- Lubjavaesed pärismadalsood kujunevad välja tasastes halva äravooluga nõgudes, kus põhjavesi on enam-vähem püsivalt kõrge. Moodustub iseloomulik tarna- ja pillirooturvas. Lubjavaesed pärismadalsoodes seevastu on rohkem hallikat-, harilikku-, hirss-, pudel- ja niitjat tarna, sookastikut, ahtlalehist villpead. Samblarindes esinevad sirbikut ja säbarikku. Põõsastest kasvab madalkaske ja paju. Puudest on esindajaks sookask.[3]
Siirdesood muuda
Siirdesoo on üleminek madalsoolt rabale. Siirdesoole on omane madalsoo liigirikas taimestik ja kõrgematel mätastel raba taimestik.[3]. U. Valk (1988[3]) on eristanud kahte siirdesoo tüübirühma: rohu-siirdesood ja päris-siirdesood.
- Rohu-siirdesoo esineb tasastel halva äravooluga nõgudes. Sellele tüübile on iseloomulik tarna-, pilliroo- ja sfagnumiturvas. Soo reljeef on nõrgalt mätlik. Rohu-siirdesoode rohurinne on hõredam, seal esinevad näiteks: pudel-, niitjas- ja mudatarn, alpi jänesvill, soopihl, jõhvikas. Samblarindes on esindatud turbasamblad ja soovildik. Põõsarindest kasvab paju ja puurindest kohtame sookaske.[3]
- Päris-siirdesood on madalsoomassiivide keskosas ja rabamassiivide serval. Turbatüüpidest on valdavad tarna-, sfagnumi- ja pillirooturvas. Päris-siirdesoode mättavahedes on madalsootaimed ja mätastel rabataimed. Palju on turbasamblaid. Põõsastest on esindatud paakspuu ja vaevakask. Puudest kasvab mänd, sookask ja kohati kidur kuusk.[3]
Rabad muuda
Raba on soo arengu viimane aste. Raba taimestik on liigivaene. Üheaastasi taimi ei kasva rabas, sest ladestunud turbakiht on nii paks, et taime juured ei ulatu toitainerikka veeni. Seega saab raba põhilised toitained sademeist. Turbakihi keskmine tüsedus Eesti rabades on 3,2 meetrit.[3]
Eesti rabad liigitatakse lääne- ja idatüübiks. Läänetüübi rabad on tasased keskosas ja järskude nõlvadega (Lääne-Eestis). Idatüübi rabad on kumerad ja laugete nõlvadega (Ida-Eestis). Lääne-Eesti rabades liigub vesi raba servas, põhiline tunnusliik on raba-jänesvill. Ida-Eesti rabades on hea vee äravool, valdavas enamuses on puisrabad, levinum liik on hanevits. Peale eelnimetatud rabatüüpide leidub läänerannikul ja Lääne-Eesti saartel luidetevahelisis nõgudes nõmmrabasid.[8]
Tekkeviisi ja arenguastme järgi liigitatakse Eesti rabad veel kolme peamise kasvukohatüübi järgi: nõmmraba, siirderaba ja kõrgraba. Puude arvu ja kasvu järgi liigitatakse rabad: rabamännikud, puisrabad ja lagerabad.
Raba taimestikus esinevad peamiselt mänd, sookask, vaevakask, sookail, sinikas, kanarbik, kukemari, jõhvikas, küüvits, hanevits, pohl, mustikas, rabamurakas, harilik jõhvikas, väike jõhvikas, tupp-villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas, mudatarn, pudeltarn, ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein. Sammaltaimedest on esindatud punane-, pruun-, lillakas-, harilik turbasammal jt, raba-karusammal, soovildik, harilik palusammal; põdrasamblikud ja porosamblikud.[3]
Loomastik muuda
Putukaid on madal- ja siirdesoos üle 1500 liigi, kõige liigirikkam rühm on mardikalised. Rabades on umbes 1200 liiki mardikalisi, liblikalisi ja kahetiivalisi. Suvel on rabas rohkesti kärbselisi: viljakärblane, päriskärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme. Septembris kohtab rabas palju sääski, näiteks karksääske ja sääriksääske.
Ämblikest on hiidämblikud – samblarinde suurimad ämblikud on huntämblikud ja madalsois taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoodes domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristiämblik koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke.
Kõikjal soodes on levinud rohukonn, sageli kohtab rabakonna. Peipsi ääres võib kohata ka rohe-kärnkonna. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku. Nõmmrabades elutseb ka harilik kärnkonn. Kuivemates sooservades, kraavikallastel võib kohata rohkesti arusisalikke, rästikuid ning vaskusse.
Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on paiksed.[3] Rabades pesitseb näiteks väikekoovitaja, hallõgija, teder, varem ka rabapistrik. Siirde- ja madalsois pesitsevaist lindudest võib kohata sookurge, mudatilderit, kiivitajat ja suurkoovitajat. Laugastel on leidnud elupaiga piilpart, sinikael-part, tuttvart ja ka kajakad. Rabametsades võib näha tutt-tihast, metskiuru, väikepistrikut. Lagedatel sooaladel on kiivitaja, punajalg-tilder ning mustsaba-vigle. Lindude poolt on kõige tihedam asustus juunis ja oktoobris ning novembris, kui toimub hanede ja luikede läbiränne.
Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati või satuvad sinna juhuslikult. Liivastel kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Arenenud põõsarindega soometsades võib kohata metskitse, põtra, metssiga, valgejänest jt. Pisinärilistest kohtame siirde- ja madalsoos uruhiirt, kuivematel rabanõlvadel lisandub leet- ja karihiirt. Laugaste kaldail võivad elutseda mügrid e. vesirotid, kuivenduskraavides on ka ondatrad. Talvel võib kohata ka metsnugist, kärpi ja nirki.
Kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt leidub ahvenat ja haugi.[3]
Soode kaitse muuda
Turbaalad hõlmavad 3–5% maailma pindalast, kuid seovad 25–30% atmosfäärist võetavast süsinikust, põhjustades kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumise. Seega on nende kaitse ja õige majandamine kliima soojenemise seisukohast oluline.[9]
Eestis rajati esimene sookaitseala 1937. aastal Ratva rabasse.[3] Eestis on kaitse all 171 139 hektarit soid. Ramsari konventsioonis on välja valitud 12 Eesti märgala 2008. aasta seisuga. Tähtsamad kaitstavad sood on Endla looduskaitseala, Nigula looduskaitseala, Alam-Pedja looduskaitseala ja Soomaa rahvuspark.[6]
Soode kasutusalad muuda
Soode kasutamisel pälvis esimesena tähelepanu turba võime põleda. Esimesena mainis seda Plinius Vanem (elas aastail 23–79) oma teoses "Naturalis historia".
Eestis on soid kasutatud 17. sajandist. Juba 19. sajandi keskpaigaks oli üles märgitud üle 300 turbaaugu, mis olid käsitsi kaevatud. Sood on leidnud kasutamist peale kuivendamist põllu-, metsamaana ja turbakaevanduse alana.[10]
Turvas on olulise tähtsusega energeetiline maavara. Turvast loetakse tinglikult taastuvaks maavaraks. Põhjaveest toitunud hästilagunenud madalsooturvast kasutatakse eeskätt kütusena; vähem aga väetiste ja kompostide valmistamiseks ning meditsiinis. Sadeveest toitunud vähelagunenud kõrgsoo- ehk rabaturvast kasutatakse põllumajanduses alusturbana, vähem aianduses ning absorbeerivate materjalide tootmiseks.
Freesturba algmaterjal on vähelagunenud kõrgsooturvas, mis freesitakse rabapinnalt lahti, kuivatatakse, vallitatakse ja kogutakse auna. Freesturvast kasutatakse iluaedade rajamisel, aedade mullastruktuuri parandamiseks, allapanuna loomakasvatuses ja fekaalgaaside sidujana kuivkäimlais.
Küttefreesturba algmaterjal on hästilagunenud madalsooturvas. Freesitava kihi paksus on keskmiselt 11 mm. Freesturvast toodetakse mai algusest augusti lõpuni. Freesturba üks tootmistsükkel koosneb järgmistest tegevustest: freesimine, pööramine, vallitamine, kogumine, aunatamine. Iga tegevuse jaoks on eri masinad. Küttefreesturvast kasutatakse eelkõige suurtes katlamajades kütusena. Kasutusel on ka kuivatatud freesturbast pressitud peened sõrmejämedused turbapulgad, mida nimetatakse turbapelleteiks ehk graanuleiks. Ka turbabriketi valmistamisel kasutatakse küttefreesturvast.
Kuivturvas ja sellest valmistatud brikett on parimaid kütuseliike. Ta omadused on vähene tuhasus, suur kütteväärtus ja ka keskkonnaohtlike lisandite väike sisaldus.[11]
2010. aastal kaevandati Eestis turvast 923 400 tonni, sealhulgas 524 200 tonni hästilagunenud ja 399 200 tonni vähelagunenud turvast. 2010 kaevandati turvast 10% rohkem kui 2009. aastal.[12] Kaevandamine toimus 63 maardlast. Aastail 1953–2010 on kaevandatud kokku 77,5 miljonit tonni turvast.[10]
Jääksood muuda
Pikemalt artiklis Jääksoo
Jääksood on kõik endised turbakaevandamisalad, samuti põllumajanduslikus kasutuses olnud varasemad sooalad, mille majandamine on lõpetatud. Eestis on 15 000 – 18 000 ha jääksoid ja turbavälju, kus looduslik ökosüsteem on hävitatud, taimede kasv ja turba akumulatsioon on peatunud, süsiniku sidumine on asendunud emissiooniga.[13] Jääksoo mõjub negatiivselt ümbruskonna veerežiimile, suurendab põlengute riski, väheneb bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus.[10]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Leibak, Eerik (detsember 2021). "Kui palju on Eestis soid?". Eesti Loodus. 72: 80–83.
- ↑ Orru, M. (1995). Teatmik: Eesti turbasood. Eesti Geoloogiakeskus. Lk 224
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Uno Valk Eesti sood Tallinn: Valgus,1988 Lk 22–96
- ↑ M. Ilomets, K. Kimmel, C.G. Sten, R. Korhnen Sood Eesti ja Lõuna-Soomes Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscania, 2007. Lk 1–10
- ↑ 5,0 5,1 A. Raukas Eesti loodus Tallinn: kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995
- ↑ 6,0 6,1 6,2 J.Paal ja E.Leibak Soode looduskaitseline inventeerimine Tartu: Eestimaa Looduse Fond, Regio AS, 2011
- ↑ 7,0 7,1 Jaanus Paal Euroopa väärtuslikud elupaigad Eestis Tallinn:AS Kirjastus Illo Eesti Keskkonnaministeeriumkirjastus, 2004
- ↑ Paal, J., Ilomets, M., Fremstad, E., Moen, A., Børset, E., Kuusemets, V., Truus, L., Leibak, E., 1999. Eesti märgalade inventuur 1997. a. Projekti "Eesti märgalade kaitse ja majandamise strateegia" aruanne. Eesti Loodusfoto, Tartu.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2011. Vaadatud 14. novembril 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 10,0 10,1 10,2 J. Paal Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine Tartu: KIK ja MTÜ Eesti Turbaliit, 2011
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2013. Vaadatud 5. novembril 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Reet Roosalu Maavarude koondbilanss 2010 Maa-amet,2011
- ↑ "Edgar Karofeld. Rikutud soode taastamispraktikast Kanadas."