Metssiga (Sus scrofa) on sigalaste sugukonda ja sea perekonda kuuluv metsloom.

Metssiga

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Sigalased Suidae
Perekond Siga Sus
Liik Metssiga
Binaarne nimetus
Sus scrofa
Carl von Linné, 1758
Metssea ligikaudne levila: roheline märgib looduslikke ja sinine värvus introdutseeritud populatsioone
Metssea ligikaudne levila: roheline märgib looduslikke ja sinine värvus introdutseeritud populatsioone

Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani. Hiljem on teda sisse toodud paljudesse piirkondadesse.

Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000 aastat eKr Lähis-Idas ning umbes samal ajal sõltumatult ka Hiinas.[1]

Metssea rahvapärane nimetus on kutu.[viide?]

Isane metssiga on kult, emane siga on emis ja poegi kutsutakse põrsasteks.

Välimus

muuda

Metssea keha katab kare harjaseline karvkate, mille värvus varieerub tumehallist pruunini.[2] Metssea kere on jässakas ja jalad on suhteliselt pikad, eriti põhjapoolsete alamliikide puhul. Põrsad on sündides heledate triipudega, mis tuhmuvad teise ja kuuenda elukuu vahel. Karv saavutab täiskasvanud isendi värvuse esimeseks eluaastaks. Täiskasvanud metssea keha pikkus jääb vahemikku 90–200 cm ja turja kõrgus vahemikku 55–110 cm. Saba on 15–40 cm pikk. Metssea kehakaal jääb vahemikku 44–320 kg. Isased on tavaliselt suuremad kui emased isendid ning isastel on ka 4 kihva, mis kasvavad terve eluea jooksul. Emastel on 6 paari nisasid.[3]

Eluiga

muuda

Metssea eluiga on tavaliselt 9–10 eluaastat, kuid ta võib elada isegi kuni 25-aastaseks.[4]

Elulaad

muuda

Aktiivsus

muuda
 
Metssea emis poegadega maanteed ületamas. Kõrvemaa, aprill 2016

Metssead on üldiselt öise eluviisiga ning aktiivsed peamiselt varahommikuti ja hilisõhtuti. Keskmiselt 4–8 tundi päevas otsivad nad süüa, mis on üldiselt sotsiaalne tegevus koos grupiga. Päevasel ajal puhkavad nad varjulistes kohtades, näiteks põõsastes.[5]

Sotsiaalsus

muuda

Metssead on üldiselt seltskondlikud loomad. Nad moodustavad karju, mille suurus oleneb nende asukohast ja aastaajast. Enamasti ei ületa karja suurus 6–20 isendit, kuigi on avastatud ka saja- ja enamaliikmelisi gruppe. Karja moodustavad enamasti täiskasvanud emased ja nende noored järeltulijad.[5] Vanemad isased väljaspool sigimisperioodi üldiselt gruppides ei ela. Igal metsseagrupil on oma territoorium, mis katab umbes 20 ruutkilomeetri suurust ala. Oma territooriumi märgistavad nad haisvate eritistega: sülje ja väljaheidetega. Grupp püsib tavaliselt oma territooriumil. Lahkub vaid siis, kui toiduvarud on otsakorral. Veekogu lähedus on neile väga tähtis ja seda teadmist kasutavad ära ka jahimehed.[6]

Kommunikatsioon

muuda

Metssead suhtlevad omavahel, kasutades eri sagedusega röhatusi, karjeid ja möirgeid. Neid häälitsusi kasutatakse territooriumi tähistamisel, paaritumisel ja võitlustel. Suheldakse ka üksteise kehaeritisi nuusutades.[6]

Temperament

muuda

Metssead on tuntud oma agressiivse temperamendi poolest. Kui metssiga üllatada või teda nurka suruda, siis ta kaitseb ennast kogu oma jõuga. Isegi kui metssiga on kurnatud või vigastatud, ründab ta kõhkluseta. See kehtib eriti just emise puhul, kes on koos oma põrsastega. Isased ja emased ründavad erinevalt, kuna nende kihvad on erinevad. Isaste kihvad ulatuvad suust välja, nemad ründavad pea madalal sööstes. Emased metssead, kelle kihvad pole nähtavad, hammustavad oma vaenlasi.[6]

Hügieen

muuda
 
Metssead Kunda jõe alamjooksul

Vastupidi levinud uskumusele, et metssead on räpased loomad, hoiavad nad ennast väga puhtana. Nende harjumusel mudas püherdada on mitu funktsiooni. See jahutab kuumadel suvepäevadel keha ning muda kaitseb neid omakorda kõrvetavate päiksekiirte eest. Muda aitab kaasa haavade paranemisele, mis võivad olla tekkinud nii võitluse käigus kui ka okkalises alustaimestikus liikudes. On teada juhtumeid, kui põuaajal on metssiga pinnasesse kaevanud süvendi ja sinna urineerinud, et nii tekitatud loigus püherdada.[6]

Levik

muuda

Metssiga on maismaa imetajatest üks laiema geograafilise ulatusega loomadest. Esineb kõikidel kontinentidel, välja arvatud Antarktikas ja paljudel ookeanide saartel. Üleküttimise tõttu hävisid metssea populatsioonid Briti saartel ja Skandinaavias 17. sajandil, kuid nüüdseks on neid sinna sisse toodud.[5]

Alamliigid

muuda

Alamliigid jagunevad välimuse järgi liigitades nelja alagruppi.[5]

Lääne alamliigid

muuda

India alamliigid

muuda

Ida alamliigid

muuda

Indoneesia alamliigid

muuda

Toitumine

muuda

Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu heale haistmisele leiab metssiga suure osa oma toidust maad sonkides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad.[6] Metssead võivad tekitada kahju põllumajandusele, rüüstates vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi.[7] Loomaaias peetavad metssead pesevad toidu enne söömist puhtaks.[8]

Selline lai toiduvalik on aidanud metsseal kohaneda ja ellu jääda mitmesugustes keskkondades, mägistest aladest kuni kõrbeteni välja.

Sigimine

muuda

Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning hakatakse tarvitama lisaks emapiimale ka muud toitu. Täielik üleminek muule toidule toimub umbes neljandal elukuul.[7]

Vaenlased

muuda

Täiskasvanud metsseal on looduslikke vaenlasi üsna vähe. Suuremateks vaenlasteks on inimene ja suuremad loomad, nagu karud, hundid. Põrsastele on ohtlikud ka näiteks ilvesed.[2][4]

Metssiga Eestis

muuda
 
Metssea topis Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis

Metssigu oli Eestis oli 2012. aasta andmete kohaselt 22 320,[9] mis oli teadaolevalt selle liigi tipparvukus Eestis. Suur arvukus võis olla tingitud eelkõige pehmetest talvedest, lisasöötmisest, põhikarja emiste vähesest küttimisest ning metssea loodusliku vaenlase hundi väikesest arvukusest.[10]

Kaitsestaatus

muuda

Metssiga ei ole üldiselt ohustatud. Alamliikidest on liigse jahtimise tõttu ohustatuks hinnatud Jaapanis elav alamliik Sus scrofa riukiuanus.[5]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Oklahoma State University, Kariloomade tõugudest:
  2. 2,0 2,1 [1], Animal Diversity Web, Hruby, J. Kasutatud 30.09.2013.(inglise)
  3. [2], An Ultimate Ungulate Fact Sheet, Brent Huffmann. Kasutatud 30.09.2013.(inglise)
  4. 4,0 4,1 [3], Bio.edu.ee. Kasutatud 30.09.2013.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 [4], The IUCN red list of species. Kasutatud 30.09.2013.(inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 [5], Maremma Wild Boar Facts, Donna Stiles. Kasutatud 30.09.2013(inglise).
  7. 7,0 7,1 [6], Metssiga, Siim Peetris. Kasutatud 30.09.2013.
  8. Hogenboom, Melissa. "Wild pigs wash their own food" (inglise). BBC News Online. Vaadatud 24. juulil 2015.
  9. [7][alaline kõdulink], ULUKIASURKONDADE SEISUND JA KÜTTIMISSOOVITUS 2012, pdf. Kasutatud 30.09.2013.
  10. [8], Keskkonnaministeerium. Kasutatud 30.09.2013.

Välislingid

muuda