Sakala kõrgustik

Sakala kõrgustik on kõrgustik Eestis. Kõrgustiku valdav osa on Viljandi ja Valga maakonnas, osa edelanõlvast on Pärnu maakonnas, äärmine lõunaosa ulatub Lätti, kandes seal nime Sakalas augstiene.

Vaade Sakala kõrgustikul asuvale Viljandi ürgorule
Helme koopad kõrgustiku kaguosas
Sammuli rahn kõrgustiku keskosas

Sakala kõrgustiku pindala on 2797 km², mis moodustab Eesti pindalast 6,16%[1].

Sakala kõrgustik on vahelduva maastikuga, lainjad tasandikud vahelduvad sügavate ürgorgudega. Kõrgeim tipp on Härjassaare mägi (147 m).

Kõrgustiku kuju sarnaneb kolmnurgaga, mille põhjapoolne tipp asub Navesti jõe läheduses ja lõunapoolne jalam Lätis põhjaosas. Läänest piiravad kõrgustikku Metsepole madalik, Liivi lahe rannikumadalik ja Soomaa, põhjast Kõrvemaa, idast Võrtsjärve madalik ja Valga nõgu, lõunast Tālava madalik.

Eesti maastikulise liigestuse järgi kuulub Sakala kõrgustik Kõrg-Eesti allprovintsi ja Lõuna-Eesti maastikuvaldkonda.

PinnamoodRedigeeri

Sakala kõrgustiku pinnamoodi liigestavad suured ürgorud, mis jäid jääaegadel vooluvee tõttu setetega täitumata. Ürgorud moodustavad koos külgorgudega keerukaid orustikke. Mitmesse peaorgu põhja-loodest tunginud liustikukeeled on muutnud need lõiguti orundilaadseiks (näiteks Kõpu ürgorg ja Halliste ürgorg). Nüüdsete ürgorgude hulgas on nii peaoruga ühevanuseid vooluveekogudega pikki orge kui ka jääaja järel ajutiste vooluvete uuristatud lühikesi jäärakuid ja uurakuid. Vanades orgudes on rohked allikad tekitanud allikasoid ja allikalubjast ebaterrasse. Vanadele orgudele on iseloomulik veel võrdlemisi lauged metsa kasvanud veerud ja neis voolavate jõgede soostunud lamm[1].

Sakala kõrgustiku suurim orund on Tänassilma-Viljandi-Raudna ürgorg, suuremad ürgorud on veel Karksi ürgorg, Kõpu-Õisu ürgorg, Tääksi ürgorg, Ärma ürgorg, Õhne ürgorg, Tarvastu ürgorg ja Loodi–Sinialliku ürgorg.

Kõrgustiku kõrgeimad tipud on Härjassaare mägi (147 m), Rutu mägi (145 m) ja Kärstna mägi (136 m), need kõik asuvad kõrgustiku lõunaosas. Põhjaosa kõrgeim tipp Sürgavere mägi (128 m) on kõrguselt neljas. Läti alal on kõrgustiku kõrgeim tipp Pīkase mägi (105 m).

Sakala kõrgustiku tuntuimad paljandid on Paistu põrgu, Tarvastu Kullamägi, Õisu põrguoru paljandid, Karksi Põrguhaud ning Maimu koobas[2].

VeestikRedigeeri

Sakala kõrgustiku suuremad järved on Veisjärv (4,81 km²), Õisu järv (1,934 km²), Viljandi järv (1,62 km²), Kariste järv (0,62 km²) ja Ruhijärv (0.996 km²). Kõrgustiku suuremad jõed on Halliste jõgi (99 km, valgala 1891 km²), Raudna jõgi (63 km, valgala 1122 km²), Õhne jõgi (102 km, valgala 573 km²), Kõpu jõgi (69 km, valgala 399 km²) ja Tänassilma jõgi (40 km, valgala 450 km²).

AsustusRedigeeri

Sakala kõrgustikul on kuus linna: Viljandi, Suure-Jaani, Tõrva, Mõisaküla, Abja-Paluoja ja Karksi-Nuia. Suuremad asulad on Olustvere, Saarepeedi, Sürgavere, Vastemõisa, Vana-Võidu, Viiratsi, Uusna, Päri, Ramsi, Paistu, Kõpu, Karksi, Halliste, Mustla, Kärstna, Linna, Helme ja Hummuli[2].

KaitsealadRedigeeri

Sakala kõrgustiku suurimad kaitsealad on:

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Ivar Arold (2005). "Eesti maastikud" (PDF). Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. 2,0 2,1 Sakala kõrgustik Eesti entsüklopeedia veebiversioonis
Asendikaart