Sookaitseala
Sookaitseala on looduskaitsealuse territooriumi tüüp, mis võeti Eestis kasutusele 1981. aastal, mil moodustati 30 sookaitseala. Üldisemalt on sookaitseala soode kaitseks moodustatud kaitseala, samuti kaitse alla võetud soo (märgala) või soostik.
Eesti sookaitsealad muuda
Esimesi Eestis kaitse alla võetud soid on Ratva raba (Kirde-Eestis), mis võeti reservaadina (1109 ha) kaitse alla 1938. aastal.
1957. aastal moodustatud Nigula Riiklik Looduskaitseala ja Viidumäe Riiklik Looduskaitseala on ühtlasi soode kaitse alad. 1957. aastal moodustati botaanilis-zooloogiliste keelualadena ka Nehatu soo, Nätsi ja Muraka raba.
1981. aastal moodustati (Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. mai 1981. a määruse nr 340 alusel) järgmised 30 sookaitseala[1]
- Aela-Viirika (2602 ha)
- Agusalu (7657 ha)
- Avaste (4188 ha)
- Emajõe-Suursoo (18 425 ha)
- Endla-Oostriku (8162 ha)
- Keava (1577 ha)
- Kellamäe (671 ha)
- Kikepera (4700 ha)
- Kuresoo (11 927 ha)
- Laukesoo (2141 ha)
- Lindi (602 ha)
- Loosalu (867 ha)
- Luusaare (520 ha)
- Läänemaa-Suursoo (9713 ha)
- Mahtra (545 ha)
- Marimetsa (4190 ha)
- Meelva (1827 ha)
- Meenikunno (1757 ha)
- Muraka (12274 ha)
- Nätsi-Võlla (9772 ha)
- Palasi (583 ha)
- Parika (1472 ha)
- Piiumetsa (582 ha)
- Sirtsi (2853 ha)
- Sämi-Kuristiku (1339 ha)
- Tudu-Järvesoo (603 ha)
- Tuhu (2771 ha)
- Valgeraba (2486 ha)
- Valgesoo (340 ha)
- Ördi (5043 ha)
1993. aastal moodustatud Soomaa rahvuspark haarab Kikepera, Kuresoo, Öördi ja Valgeraba. 1999. aastal on kaitse all osa Puhatu soostikust. 2018. aastal moodustatud Alutaguse rahvuspark haarab Agusalu, Muraka ja Puhatu soid ning Selisood.
Vaata ka muuda
Kirjandus muuda
- ↑ Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Tallinn: Valgus, lk. 227.