Soopihl
Soopihl (Potentilla palustris L. või Comarum palustre L.) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv 30–90 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas, mis on Eestis laialt levinud.[1]
| Soopihl | |
|---|---|
 Soopihl Suurupi poolsaarel | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Maran Potentilla |
| Liik |
Soopihl |
| Binaarne nimetus | |
|
Potentilla palustris (L.) Scop. | |
Soopihl kasvab veekogude kallastel ja soistel aladel.
Rahvapäraselt nimetatakse hariliku soopihla soopihlakaks, varesejalaks, partsijalaks, partsivarbaks.[2] Mitmed rahvapärased nimetused on tulnud taime lehtede välimusest ja kasvukohast.[3]
Etümoloogia
muudaSoopihla ladinakeelne nimetus Comarum palustre tuleb kreekakeelsest sõnast komaros, mis tähendas harilikku maasikapuud. Nimetuse andis vanakreeka filsooof Theophrastos. Mõlema taime viljad on väliselt sarnased, mistõttu on soopihla rahvapäraselt kutsutud jõemaasikaks. Peamised rahvapärased nimetused on elaja-verekusemisrohi, hundipihlakas, kurejalg, partsijalg, soopihlakas, varesejalg, varesevarbad.[3]
Botaaniline kirjeldus
muudaSoopihl on poolpõõsas kõrgusega 30–90 cm.[2]
Õied
muudaÕied paiknevad väheseõielises hõredas õisikus. Taimel olemas ka kõrglehed. Nii õieraod kui ka tupp on harali liht- ja näärmekarvadega. Tupplehed on tume-purpurpunast värvi ja munaja kujuga, mis suurenevad viljumisel. Ebatavaliselt on kroonlehed tupplehtedega võrreldes lühemad, mõlemad on sama värvi. Kroonlehti on 5. Tolmukaid esineb palju. Õitsemisperiood kestab mai lõpust augustini. Soopihl on putuktolmleja.[1][2]
Vili
muudaVili, mis koosneb väikestest arvukatest pähklikestest, on oma tüübilt koguluuvili. Välimuselt ja ehituselt meenutab maasikat. Igas pähklises on peidus seeme.[2]
Leht
muudaLehelaba on oma kujult paaritusulgjas liitleht. Kaks või kolm lehekesepaari asetsevad rootsul lähestikku. Soopihl kuulub kaheiduleheliste klassi. Taime alusel on lehed pikarootsulised, tipu pool aga peaaegu rootsuta. Pealt on lehed rohelised, alt sinakasrohelist värvi ja karvakestega. Leheserv on teravahambuline. Abilehed leherootsuga pikalt liitunud, peal paiknevad kõrvakesed.[1][2]
Vars
muudaHarilikul soopihlal on nii maapealseid kui ka maa-aluseid varsi.
Maapealsed varred on enamjaolt üheaastased, püsti asendis või tõusvad.[2] Alumises osas paljad, ülemises aga karvased ja kaetud näärmekarvadega.
Maa-aluseks osaks on taime vee ja toitainete varude säilitaja – risoom. Risoom on pikk, roomav ja puitunud, sõlmekohtadel juurduv.[2]
Paljunemine
muudaPaljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivse organi risoomi abil.[2]
Keemiline koostis
muudaSoopihl on kootava toimega ravimtaim, kuna temas leidub palju parkaineid. Taime koostisse kuuluvad ka avanoidid, eeterlikud õlid ja C-vitamiin. Need ained tagavad taime antibakteriaalsed ja põletikuvastased omadused.[4] Lisaks sisaldavad ürt ja juur tanniine ja flavonoidide, millele on omane valu vaigistav, põletikuvastane ja kootav toime.[3]
Taime kasvukohad
muudaKasvab põhjapoolkera polaarses vööndis ja arktilistel aladel, kuid leidub ka Lõuna-Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias. Eestis on laialt levinud.[2] Eelistab niiskeid alasid: siirdesoid ja madalsoid, rabasid, lodu- ja soometsi, veekogude kaldaosi.[1] Lubjarikastel aladel sagedam.[4]
Kasutamine
muudaDroog ja kasutusviis
muudaDroogina kasutatakse ürti, lehti ja juurikat koos juurtega. Ürti kogutakse maist augustini ja taime maa-aluseid osi septembris-oktoobris. Ürti ja lehti korjatakse õitsemise ajal ja kuivatatakse mitte üle 40–50 °C temperatuuri juures. Säilitatakse kuivas ja pimedas kohas mitte üle 2 aasta.[5] Tarvitatakse vesi- või alkoholtõmmisena ja mähisena.[3] Õitsemise ajal korjatud lehtedest tehakse teed ja viinaleotist.[4]
Kasutamine rahvameditsiinis
muudaRahvameditsiinis on kasutatud risoomikeedist, mis aitab kõhulahtisuse korral nii inimesel kui ka loomadel. Veel kasutati soopihla hambavalu ja luuvalu leevendamiseks. Jõelähtme vallas pesti soopihlaleotisega paistetunud kohti ja ohatisi. Põhjarahvad kasutasid soopihlaürdi hautisi liigesevalude ning teed gripi, külmetuse ja verejooksude korral.[3] Värskelt korjatud soopihla leht parandab haavu.[4]
Kasutamine meditsiinis
muudaTaimeosadest tehtud tinktuuri kasutatakse reuma, närvi- ja liigesepõletiku, podagra leevendamiseks ning kõhuhädade korral.[4] Soopihla lehtede vesitõmmisel arvatakse olevat pahaloomuliste kasvajate vastane profülaktiline toime. Maa-alustest osadest valmistatud alkoholtõmmist kasutatakse mao- ja rinnanäärmekasvaja korral, kuid selle kohta puuduvad teaduslikud uuringud.[4]
Vastunäidustus ja ohud
muudaAlkoholtinktuuri mitte kasutada rasedatel. Üldjuhul on tegemist suhteliselt ohutu ravimtaimega. Mõnel inimesel võib põhjustada naha allergilisi reaktsioone.
Muu kasutusala
muudaSoopihl on meetaim ning annab teele meeldiva maitse. Parkainete sisalduse tõttu kasutatakse värvainena ja naha parkimiseks. Õitest saadav värvaine värvib linase ja puuvillase riide liivakarva tooni, lambavilla aga punaseks. Soopihl on toiduks põhjapõtradele ja kobrastele.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Aili Paju. "Ravimtaimed taskus (1. osa)", Tartu: Kirjastus Arbuja, 1993
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Harilik soopihl". Tartu Ülikooli LO. Vaadatud 16.04.2018.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013. Lk 154-155
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Soopihl meenutab õitseajal vaarikaõisi". Maakodu. 2012. Vaadatud 16.04.2018.
- ↑ Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste. "Eesti ravimtaimed", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2018. Lk 293
Kirjandus
muuda- Aili Paju. "Ravimtaimed taskus (1. osa). Tartu: Kirjastus Arbuja, 1993
- Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013
- Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste. "Eesti ravimtaimed", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2018
Välislingid
muuda
Soopihl – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Soopihl andmebaasis eElurikkus
- Aed ja mets kui apteek. "Soopihl meenutab õitseajal vaarikaõisi. Maalehe Raamat
