Ava peamenüü

Võnnu kreis ehk Võnnu maakond (saksa keeles Kreis Wenden, läti keeles Cēsu apriņķis, vene keeles Венденский уезд, ka Цесисский уезд) oli haldusüksus Üle-Väina hertsogkonnas (1566−1582), Rootsi Liivimaal (1629−1721), Venemaa keisririigi Riia kubermangus (1721−1783), Riia asehaldurkonnas (1783−1796) ja Liivimaa kubermangus (a-st 1888; Võnnu-Valga kaksikkreis 1796−1888), Läti Vabariigis (1920−1940), Läti NSV-s (1940−1941 ja 1944−1949) ja Läti kindralkomissariaadis (1941−1944).

Võnnu kreis

saksa keeles Kreis Wenden
läti keeles Cēsu apriņķis
vene keeles Венденский уезд

Elanikke: 124 208[1] Muuda Vikiandmetes
Kreisilinn: Võnnu (läti keeles Cēsis)
Võnnu kreis

Sisukord

Võnnu Poola-ajal 1566−1621Redigeeri

Võnnu ala kuulus Liivi sõja ajal ühena neljast distriktist Üle-Väina hertsogkonna koosseisu. 1582. aastal muudeti see presidentkonnaks ja 1598. aastal vojevoodkonnaks. Selline korraldus jäi püsima Rootsi vallutuseni 1621. aastal. Ametlikult läksid Daugava jõest põhja poole jäänud alad Rootsile Altmargi vaherahuga 1629. aastal.

Võnnu kreis Riia kubermangus 1721−1783Redigeeri

 
Riia kubermangu Võnnu kreis. Eesti- ja Liivimaa kaardil aastast 1745.
Первый официальный атлас Российской империи (1745). Карта герцогств Эстляндского и Лифляндского, вместе с течением реки Двины
  Pikemalt artiklis Riia kubermang

Pärast Liivimaa Venemaaga liitmist 1710. resp. 1721. aastal kuulus Võnnu ühena neljast suurest kreisist Riia kubermangu koosseisu. See piirnes põhjas suures osas Tartu kreisiga ja vähemal määral ka Pärnu kreisiga, idas Pihkva provintsi Irboska maakonnaga (kuni 1772), kagus Poolale kuuluva Polocki vojevoodkonnaga (kuni 1772), lõunas Kuramaa hertsogiriigiga ja läänes Riia kreisiga. Kreisi pealinn oli Võnnu.

1765. aastal kuulus kreisi koosseisu 30 kihelkonda:[2]

Võnnu kreis Riia asehaldurkonnas 1783−1796Redigeeri

 
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783.
 
Liivimaa kubermangu Võnnu kreis Ludwig August Mellini kaardil Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel (1798)
  Pikemalt artiklis Riia asehaldurkond

Keisrinna Katariina II laiendas Venemaal 1775. aastal kehtestatud asehalduskorralduse 1783. aastal ka Liivimaale. Riia kubermangu asemel moodustati nüüd Riia asehaldurkond. Senisest suurest Võnnu kreisist eraldati kaheksa kihelkonda omaette Valga kreisiks; kuus kihelkonda liideti Riia kreisiga. Vähenenud territooriumiga Võnnu kreis piirnes nüüd kirdes Valga kreisiga, idas ja lõunas Polotski asehaldurkonnaga ning läänes Riia kreisiga. Kreisi pealinnaks jäi Võnnu.

Kreisi koosseisu kuulus 16 kihelkonda:

Võnnu-Valga kaksikkreis 1796−1888Redigeeri

Pärast Katariina II surma tühistas tema poeg keiser Paul I 1796. aastal asehalduskorralduse. 1783. aastal Võnnu kreisi aladest omaette kreisiks eraldatud Valga liideti nüüd taas Võnnuga Võnnu-Valga kaksikkreisiks. Selline korraldus kehtis 1888. aastani, mil Võnnu ja Valga eraldati omaette maakondadeks. Võnnu-Valga piirnes põhjas Tartu-Võru kaksikkreisiga, idas Vitebski kubermanguga (1796−1802 Valgevene kubermanguga) ja läänes Riia-Volmari kaksikmaakonnaga.

Võnnu-Valga kaksikkreisi sillakohturingkonnadRedigeeri

Võnnu-Valga kaksikkreisi kihelkonnad olid jaotatud kaheksaks sillakohturingkonnaks:[3]

  1. sillakohturingkond, kihelkonnad: Võnnu, Āraiši, Rauna, Dzērbene kihelkond
  2. sillakohturingkond, kihelkonnad: Kalsnava, Ļaudona, Bērzaune, Lazdona kihelkond
  3. sillakohturingkond, kihelkonnad: Cesvaine, Liezēre, Piebalga-Jaunpiebalga kihelkond
  4. sillakohturingkond, kihelkonnad: Liepmuiža, Ērgļi, Vestiena, Skujene, Vecpiebalga kihelkond
  5. sillakohturingkond, kihelkonnad: Aluliina, Apekalnsi kihelkond
  6. sillakohturingkond, kihelkonnad: Smiltene, Koivaliina, Cirgaļi kihelkond
  7. sillakohturingkond, kihelkonnad: Gulbene, Tirza kihelkond
  8. sillakohturingkond, kihelkonnad: Valga, Luke, Ēvele, Härgmäe, Trikāta kihelkond.

Võnnu kreis 1888−1920Redigeeri

1888. aastal jagati senine kakskikkreis kaheks: Võnnu ja Valga said omaette maakondadeks. Kirdes piirnes maakond Valga kreisiga, idas ja lõunas Vitebski kubermanguga, läänes Riia kreisiga ja loodes Volmari kreisiga. Kreisi pealinn oli Võnnu.

1909. aastal oli kreisis kihelkondi 19:[4]

Võnnu kreisi vallad 1913. aastalRedigeeri

  • Baižkalni (Friedrichshof)
  • Bērzaune (Bersohn-Schloß)
  • Branti (Horstenhof)
  • Bučauska (Butzkowsky)
  • Cesvaine (Schloß Seßwegen)
  • Cirsti (Zirsten)
  • Drabeši (Drobbusch)
  • Drusti (Drostenhof)
  • Dzelzava (Selsau)
  • Dzērbene (Schloß Serben)
  • Ērgļi (Erlaa)
  • Gatarta (Gotthardsberg)
  • Graši (Geistershof)
  • Grostona (Großdohn)
  • Irši (Hirschenhof)
  • Irši koloonia (Kolonie Hirschenhof)
  • Jaunpiebalga (Neu-Pebalg)
  • Jaunrauna (Ronneburg-Neuhof)
  • Jumurda (Jummerdehn)
  • Kalsnava (Alt-Kalzenau)
  • Kārļi (Karlsruhe)
  • Kārzdaba (Kerstenbehm)
  • Kosa (Kosenhof)
  • Kraukļi (Gravendahl)
  • Kusa (Kussen)
  • Lazdona (Lasdohn)
  • Lenči (Lenzenhof)
  • Liepa (Lindenhof)
  • Liepkalne-Ozoli (Linden)
  • Liezere (Lösern)
  • Līvi (Livengemeinde)
  • Lubāna (Lubahn)
  • Lubeja (Lubey)
  • Ļaudona (Laudohn)
  • Ļaudona-Odziena (Odsen)
  • Mārciena (Martzen)
  • Mārsnēni (Marzenhof)
  • Mēdzula (Meselau)
  • Meirāni (Meiran)
  • Nēķene (Nötkenshof)
  • Ļaudona-Odziena (Odsen)
  • Ogre (Ogershof)
  • Patkule (Gilsen)
  • Prauliena (Praulen)
  • Priekuļi (Freudenberg)
  • Rāmuļi (Ramelshof)
  • Ranka (Ramkau)
  • Rauna (Schloß Ronneburg)
  • Saikava (Friedrichswald)
  • Sarkaņi (Heydenfeld)
  • Sausnējas (Saussen)
  • Sāviena (Sawensee)
  • Sērmūkši (Sermus)
  • Skujene (Schloß Schujen)
  • Vecpiebalga (Alt-Pebalg)
  • Veismaņi (Weißenstein)
  • Vējava (Fehgen)
  • Veļķi (Hohenbergen)
  • Veselauska (Wesselshof)
  • Vestiena (Festen)
  • Vietalva (Fehteln)
  • Vietalvas-Odziena (Odensee)
  • Võnnu (Schloß Wenden)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. http://demoscope.ru/weekly/ssp/rus_gub_97.php?reg=21
  2. Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie. IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773, lk 373-80 [1].
  3. Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W. F. Häcker, 1855, lk 38 [2].
  4. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.

KirjandusRedigeeri

  • Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 252-3 [3].
  • Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W. F. Häcker, 1855. Lk 30-1 [4].
  • Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie. IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 373jj [5].
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836 [6].
  • Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 140jj [7].

VälislingidRedigeeri