Michael Andreas Barclay de Tolly
Michael Andreas Barclay de Tolly (vene keeles Михаил Богданович Барклай де Толли, Mihhail Bogdanovitš Barclay de Tolly; 27. detsember (16. detsember vkj) 1761 Pamūšis, Kuramaa hertsogiriik – 27. mai (14. mai vkj) 1818 Stilizini mõis, Ida-Preisimaa) oli baltisaksa-šoti päritolu Vene väejuht (kindralfeldmarssal; 1814). Vürst.
Michael Andreas Barclay de Tolly | |
---|---|
Täisnimi | Michael Andreas Barclay de Tolly |
Sünniaeg |
16. (ukj 27.) detsember 1761 Pamūšis, Kuramaa hertsogiriik (tänapäeva Leedu) |
Surmaaeg |
14. mai (ukj 27. mai) 1818 Insterburg, Preisimaa kuningriik (tänapäeva Kaliningradi oblast, Venemaa) |
Maetud | Jõgeveste mõis, Helme kihelkond Viljandimaa, Liivimaa |
Truudusvanne | Venemaa keisririik |
Teenistus |
Soome armee ülemjuhataja ja Soome kindralkuberner Venemaa keisririigi maavägede minister Senaator Riiginõukogu liige |
Teenistusaeg | 1776−1818 |
Auaste | Kindralfeldmarssal |
Üksus(ed) |
Novotroitski kürassiiripolk Pihkva karabinjeeripolk Soome jäägrikorpuse 1. pataljon Izjumi kergeratsaväepolk Tobolski jalaväepolk |
Juhtinud |
Peterburi grenaderipolgu pataljon Eestimaa jäägripolgu 1. pataljon 6. diviis 1. Läänearmee 3. armee Sileesia armee 1. armee |
Sõjad/lahingud | |
Autasud | |
Abikaasa | Helene Auguste Eleonore von Smitten (1770−1828) |
Lapsed | Ernst Magnus August von Barclay de Tolly (1797−1871) |
Elulugu
muudaMichael Andreas Barclay de Tolly sündis 1761. aastal Kuramaa hertsogiriigis Pamūšises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja Margaretha Elisabeth von Smitteni pojana. Tema erusõjaväelasest isa, leitnant Gotthard Barclay de Tolly oli 1750 kuni 1760 Paju mõisnik Luke kihelkonnas Valgamaal, mille ostis 1750 Lugaži vabahärra Carl Johann von Wrangellilt (1725–1798)[1] ja Laiksaare mõisa rentnik. Michael Andrease vaarisa Johann Barclay de Tolly oli vana šoti aadlisuguvõsa liige, kes asus 17. sajandil elama Riiga ning tegutses seal Riia rae advokaadina.[2]
Alates 3. eluaastast kasvatas Michael Andreast tema sõjaväelasest tädimees. 1767. aastal pani tädimees ta kirja Novotroitski kürassiiripolku, mille ülem oli ta onu.
Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutšiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutšik Victor Amadeusi (1744–1790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku.[3]
Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas.
1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburi grenaderipolku. 1794. aastal autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all. Sama aasta novembris ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati detsembris Eestimaa jäägrikorpuse 1. pataljoni ülemaks. 1797. aastal nimetati ta 4. jäägripolgu komandöriks ja ülendati järgmisel aastal polkovnikuks. Jaanuaris 1799 nimetati ta 3. jäägripolgu chefiks ning ülendati märtsis kindralmajoriks.[3]
Barclay de Tolly võttis osa Napoleoni-vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pułtuski (26. detsember 1806) ja Eylau lahingus (7. veebruar 1807). Pułtuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega kaasnes luu lõhenemine. Haavatasaamise tõttu viibis Barclay de Tolly pikaajalisel ravil (15 kuud) Memelis. Kangelasliku käitumise eest lahingus sai ta 9. aprillil 1807. aastal kindralleitnandi auastme ja määrati peagi 6. jalaväediviisi ülemaks.
Vene-Rootsi sõda
muuda- Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1808–1809)
1808–1809 võttis Michael Andreas Barclay de Tolly korpusekomandörina osa Vene-Rootsi sõjast. Ta vallutas Soomes Savo maakonna ja Kuopio linna, ületas jäätunud Kvarkeni lahe ning vallutas Rootsi linna Umeå. Nende saavutuste eest ülendati ta 20. märtsil 1809 jalaväekindraliks. Sama aasta mais nimetati ta Soome kindralkuberneriks ja sealsete vägede ülemjuhatajaks.
Venemaa keisririigi sõjaministrina
muudaAlates 1810. aastast oli Barclay de Tolly Riiginõukogu liige ning 1810–1812 Venemaa sõjaminister.[3]
Sõjaministrina viis ta läbi sõjaväe reforme, mille tulemusena moodustati sõjaväes strateegilised väegruppide – diviiside ja korpuste süsteemid, ehitati insenerirajatised kaitsesüsteemides, loodi tagalabaasid sõjategevuseks, korrastati staabiteenistuste töö, loodi sõjaväe luureorganid, reformiti sõjavägede väli- ja kõrgemat juhtimist. Tema juhtimisel viidi ka vene sõjaväes sisse uuenduslik sõjaväe väljaõpe, mille käigus õpetati sõdureid tulistama sihtmärkide pihta senise liinitaktika asemel, samuti liikumist maastikul, töötati välja esimene Vene vägede juhtimise õpetus "Учреждение для управления Большой действующей армии" (1812) ja "Устав о пехотной службе" (1811).
Tema juhtimisel, koos keiser Aleksander I-ga, töötati välja Napoleoni-vastase sõjategevuse strateegia, mis põhines laekunud luureandmetel Napoleoni vägede isikkoosseisu märgatava ülekaalu kohta. Selle kohaselt oleks Vene vägede kavaks olnud sõjategevuse venitamine, vastase meelitamine sisemaale ja aktiivne lahingutegevus tiibadel.
1812. aasta Isamaasõda
muudaMichael Andreas Barclay de Tolly juhatas 1812. aasta isamaasõja alguses 1. Läänearmeed ning rakendas aktiivset taandumistaktikat.
Tema adjutant 1812. aastal oli Raasiku ja Kambi mõisnik major Woldemar von Löwenstern (1776–1858).[4]
Pärast 1. Läänearmee ja Pjotr Bagrationi juhitud 2. Läänearmee liitumist 22. juulil Smolenski piirkonnas asus Barclay de Tolly juhtima mõlemat armeed. Pärast Smolenski kaitselahingut ja taandumise jätkamist määrati 17. augustil tema asemele Mihhail Kutuzov. Määramise põhjuseks oli sõjaväe juhtkonna, ohvitseride ja ühiskondliku arvamuse vastuseis Barclay de Tolly taganemisstrateegiale. Kutuzov siiski jätkas Barclay de Tolly strateegiat. Taganemisstrateegia ja kaitselahingute tulemusena kaotas Prantsuse armee 150 000 sõdurit ning Moskva vallutamise ajaks oli Prantsuse armeesse jäänud ainult 138 000 sõjaväelast. Barclay de Tolly jäeti 1. Läänearmee juhatajaks, kuid vabastati sõjaministri ametikohalt.
Barclay de Tolly juhatas Borodino lahingus Vene armee paremat tiiba ja keskrinnet, näidates üles suurt mehisust ja väejuhiosavust. Fili nõupidamisel toetas Barclay de Tolly vägede taganemise jätkamist ja Moskva jätmist Napoleonile. Borodino lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 2. järguga.
21. septembril 1812 läks ta halvenenud tervise tõttu erru ning asus elama Jõgeveste mõisa Liivimaal. Peatselt naasis ta aga tegevteenistusse ning võttis osa Kuuenda ja Seitsmenda koalitsiooni sõjast. 31. jaanuaril 1813 määrati ta 3. Läänearmee ning Bautzeni lahingu (21. mai 1813) järel Vene vägede ülemjuhatajaks. Ta juhatas vägesid Dresdeni (26.–27. august), Kulmi (29.–30. august) ja Leipzigi lahingus (16.–19. oktoober). Kulmi lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 1. järguga (Barclay de Tolly oli üks neljast isikust, kes pälvis Georgi ordeni kõik järgud). Leipzigi lahingu järel tõsteti ta 22. detsembril 1813 krahviseisusse.
31. märtsil 1814 juhtis ta Pariisi vallutamist, mille eest sai kindralfeldmarssali auastme. 1815. aastal tegutses ta Prantsusmaal Vene vägede ülemjuhatajana ning sai enne sõja lõppu 30. augustil 1815 vürstitiitli.
Tervisehäirete tõttu lahkus Barclay de Tolly viimaks sõjaväest ning asus oma Jõgeveste mõisa. Järjest halvenev tervis sundis kindralfeldmarssalit sõitma Böömimaa tervisevetele. Pärale jõudmata suri 57-aastane Barclay de Tolly Insterburgist kuue versta kaugusel asuvas Stilizini mõisas Ida-Preisimaal (praegu Nagornõi asula, Tšernjahhovski rajoon, Kaliningradi oblast). Tema süda maeti sealsamas, surnukeha aga palsameeriti ja viidi Jõgevestele, kus ta maeti hiljem perekonna hauakambrisse.
Auastmed
muudaAasta | Kuupäev | Auaste |
---|---|---|
1767
|
1. mai | jefreitor-kapral |
1769
|
13. detsember | vahtmeister |
1778
|
28. aprill | kornet |
1786
|
1. jaanuar | porutšik |
1788
|
13. jaanuar | kapten |
1788
|
6. detsember | 2. järgu major |
1790
|
1. mai | 1. järgu major |
1794
|
7. november | alampolkovnik |
1798
|
7. märts | polkovnik |
1799
|
2. märts | kindralmajor |
1807
|
9. aprill | kindralleitnant |
1809
|
20. märts | jalaväekindral |
1814
|
18. märts | kindralfeldmarssal |
Perekond
muudaMichael Andreas Barclay de Tolly sündis 24. detsembril (vkj 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamūšises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly (surnud 1781 Laiksaares) ja Margaretha Elisabeth von Smitteni (1733–1771 Saarde) pojana.
Michael Barclay de Tolly vend Axel Heinrich Barclay de Tolly (sündinud 1758) oli suurtükiväemajor ja Erich Johann Barclay de Tolly (surnud 1819) insener-kindralmajor, kes oli abielus Saaremaal Parasmetsa mõisas sündinud Margarethe Sophie von Lilienfeldiga (Georg von Lilienfeldi õde). Tema õde Christine Gertrude Barclay de Tolly (1770–1865) oli Liivimaal Krootuse mõisniku Magnus von Lüdersi abikaasa.
Michael Barclay de Tolly abiellus 2. septembril 1791 (vkj 22. augustil) Tarvastus oma sugulase, Jõgeveste ja Keeri mõisa pärijanna Auguste von Smitteniga (1770 Jõgeveste – 1827 Tartu), kes oli Jõgeveste mõisniku Heinrich Johann von Smitteni ja Taageperast pärit Renata Helene von Stackelbergi (1749–1786) tütar.[5] Riigidaamist abikaasa Augustele anti Püha Katariina orden.[6] Abielust sündis:
- Vürst Magnus Barclay de Tolly (1797–1871), kaardiväepolkovnik ja keisri tiibadjutant, Jõgeveste, Keeri, Stalbe ja Uniküla mõisnik, suri lastetult.
Sugupuu
muudaMichael Andreas Barclay de Tolly esivanemad | |||
Vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818) |
Weinhold Gotthard Barclay de Tolly (suri 1781) |
Wilhelm Barclay de Tolly (1675–1735) |
Johann Barclay de Tolly (maeti 1694) |
Anna Sophia Derenthal (maeti 1696) | |||
Anna Stein (1694–1752) |
Johann Stein | ||
Jesa Jost | |||
Margaretha Elisabeth von Smitten (1733–1771) |
Erich Johann von Smitten (suri 1749) | Jonas Smitt | |
Dorothea Maria von Güntersberg (suri 1728) | |||
Helene von Protten | Daniel von Protten (suri 1727) | ||
Katharina von Dreiling |
Mälestuse jäädvustamine
muudaMichael Andreas Barclay de Tolly auks nimetas Fabian Gottlieb von Bellingshausen 1820. aastal Raroia atolli Barclay de Tolly atolliks.
1849. aastal avati Tartus Barclay de Tolly monument. Pronksist mälestusmärgi autorid on Vassili Demut-Malinovski ja Apollon F. Štšedrin, selle rajamiseks kogusid raha kindralfeldmarssali alluvuses teeninud ohvitserid. Büsti eeskujuks oli Karl August Senffi portreegravüür. Monumendi järgi said nime ka Barclay plats ja 1996. aastal avatud Barclay hotell.
2011. aasta suvel lõhkusid vandaalid Tšernjahhovski rajoonis asuva monumendi aluse ning saagisid maha piirdeaia. Ajaloolaste arvates oli vandaalide eesmärgiks leida monumendi jalamisse valatud hõbeanum väejuhi südamega. Asjatundjate hinnangul ei ihaldatud mitte hõbenõu, vaid selle sisu, mille eest Napoleoni-temaatika huvilised on nõus maksma suurt raha. Kas anum südamega ka tõepoolest kätte saadi jäi esmaste teadete kohaselt ebaselgeks.[7]
Barclay de Tolly ausammas on olnud ka Riias Esplanaadi pargis. See püstitati 1913. aastal. Kaks aastat hiljem võeti kuju lahti, kuid postament, millel see seisis, jäi alles. 2002. aastal asendati see ettevõtja Jevgenijs Gombergsi algatusel koopiaga. 2024. aasta septembris määriti kuju punase värviga, oktoobris andis Riia linnavolikogu loa võtta kuju maha.[8]
Autasud
muudaVenemaa autasud
muuda- Püha Vladimiri ordeni IV klass (7. detsember 1788)
- Püha Georgi ordeni IV klass (16. september 1794)
- Püha Georgi ordeni III klass (8. jaanuar 1807)
- Püha Anna ordeni I klass (7. märts 1807)
- Püha Vladimiri ordeni II klass (7. märts 1807)
- Püha Aleksander Nevski orden (9. september 1809, briljandid 9. mai 1813)
- Püha Vladimiri ordeni I klass (15. september 1811)
- Püha Georgi ordeni II klass (21. oktoober 1812)
- Püha Georgi ordeni I klass (19. august 1813)
- Püha Andreas Esmakutsutu orden (7. september 1813)
Välismaa autasud
muuda- Preisimaa Punase Kotka ordeni I klass (1807)
- Preisimaa Musta Kotka orden (mai 1813)
- Rootsi Mõõga ordeni I klassi komandöririst (aprill 1814)
- Austria Maria Theresia sõjaordeni komandöririst (august 1813)
- Prantsusmaa Auleegioni ordeni komandöririst (30. august 1815)
- Suurbritannia Bathi ordeni I klass (30. august 1815)
- Madalmaade Willemi sõjaordeni I klass (30. august 1815)
- Saksimaa Püha Heinrichi ordeni I klassi komandöririst (30. august 1815)
- Prantsusmaa Püha Louis' orden (1816)
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Teil 1, 1836, lk.293
- ↑ Barclay de Tollyd: "Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Teil 2, 3: Estland" Görlitz. 1930. lk. 274
- ↑ 3,0 3,1 3,2 БАРКЛАЙ де ТОЛЛИ, Михаил Богданович (Михаэль Андреас)
- ↑ Löwensternid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123
- ↑ Stackelbergid: "Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Teil 2: Estland, Bd. 1" Görlitz. 1930. lk. 293
- ↑ Barclay de Tolly-Weymarnid: "Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, 1935. lk. 442
- ↑ "Kaliningradi oblastis lõhuti Barclay de Tolly monument, et saada selle jalamist kätte väejuhi süda" delfi.ee 11. august 2011
- ↑ "Riia linn võtab Barclay de Tolly ausamba maha" ERR, 17. oktoober 2024
Kirjandus
muuda- Rein Helme "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly", 2006; ISBN 9985-70-202-6.
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Michael Andreas Barclay de Tolly |
- Alo Särg: "Meie mees Euroopa ajaloos - 200 aastat Barclay de Tolly surmast" Postimees, 25. mai 2018
Eelnev Georg Magnus Sprengtporten |
Soome kindralkuberner 1809–1810 |
Järgnev Fabian Gotthard von Steinheil |
Eelnev Aleksei Araktšejev |
Venemaa keisririigi maavägede minister 1810–1812 |
Järgnev Aleksei Gortšakov |