Ava peamenüü
Arnold Zweig Saksa DV postmargil
Arnold Zweigi haud

Arnold Zweig (10. november 1887 Glogau (Alam-Sileesia; praegu Głogów (Poola) – 26. november 1968 Ida-Berliin) oli juudi päritolu saksakeelne kirjanik.

Zweig sündis sadulsepa pojana. Ta lõpetas Kattowitzis (tänapäeva Katowices) gümnaasiumi. Pärast seda õppis ta ajalugu, filosoofiat ja kirjandust mitmes ülikoolis: Breslaus (Wrocław), Münchenis, Berliinis, Göttingenis, Rostockis ja Tübingenis. Eriti mõjutas teda Friedrich Nietzsche filosoofia.

Kirjanikukarjääri alustas ta 1913 novellidega "Novellen um Claudia". Ta sai Saksamaal tuntuks jutustustega ja tragöödiaga "Rituaalmõrv Ungaris", mis võitis 1915 Kleisti auhinna.

Zweig astus vabatahtlikuna Saksamaa sõjaväkke. Ta sõdis Esimeses maailmasõjas Prantsusmaal, Ungaris ja Serbias. Sõja lõpus määrati ta Kaunasesse sõjaväe peakorteri pressiosakonda, kus ta tutvus Ida-Euroopa juudiorganisatsioonidega.

Zweigi mõjutas tugevalt 1916. aasta oktoobris välja kuulutatud juutide loendamise kampaania. Saksamaa valitsus otsis kinnitust kuulujuttudele, mille kohaselt juudid tegutsevad sõjaväes viienda kolonnina, saboteerivad sõjaväge ja on vastutavad selle ebaedu eest. Loendus näitas vastupidist: 80% juutidest sõdis eesliinil. Valitsuse suhtumine koos tõdemusega, et maailmasõjas sõdisid juudid kummalgi pool rinnet juutide vastu, muutis Zweigi Preisimaa patrioodist patsifistiks.

Pärast sõja lõppu sai Zweigist sotsialistlik sionist. Pärast Adolf Hitleri 1923 korraldatud Õllesaali putši asus ta elama Berliini ja hakkas toimetama ajalehte Jüdische Rundschau.

1920. aastatel sai Zweig Sigmund Freudi sõbraks. Teda köitis Freudi psühhoanalüüs ja ta laskis Freudil ka enese psüühikat analüüsida. Nad jäid kirjavahetusse 12 aastaks. Nende kirjavahetus oli ulatuslik ja piisavalt huvitav selleks, et seda edaspidi raamatuna välja anda.

Ta sai rahvusvaheliselt kuulsaks maailmasõjast rääkiva sõjavastase romaaniga "Võitlus seersant Griša pärast". See romaan räägib vangi langenud vene sõdurist Grišast, kes põgeneb vangilaagrist, tabatakse uuesti ja mõistetakse surma. Mõned institutsioonid soovivad Grišale armu anda, mõned teda hukata, ja kokkuvõttes kulutavad võimud tema ümber jauramisele rohkem aega ja energiat kui oma sõdurite eest hoolitsemisele. Freudi loal pühendas Zweig selle raamatu Freudile.

1929 külastas Zweig ühte Hitleri kõnet ja teatas hiljem, et Hitler on nagu Charles Chaplin, ainult andetu. Samal aastal asus ta tööle ajakirja Die Weltbühne. Hiljem oli Zweig tunnistajaks sellele, kuidas natsid tema raamatuid põletasid. Zweig märkis rahvahulga reaktsiooni vaadates, et nad oleksid sama õnnelikud olnud elavate inimeste põletamist vaadates.

Kui natsid 1933 Saksamaal võimule tulid, oli Zweig üks paljudest, kes viivitamatult emigreerusid. Algul sõitis ta Tšehhoslovakkiasse, seejärel Šveitsi ja Prantsusmaale. Seal kohtus ta paljude mõjukate intellektuaalide: Bertolt Brechti, Lion Feuchtwangeri, Thomas Manni ja Anna Seghersiga. Aastatel 19341948 oli ta Palestiinas Haifas, kus andis välja ajalehte Orient. Ta pettus ka sionismis ja jäi üksnes sotsialistiks. Seejärel asus elama Ida-Saksamaale, kuhu jäi surmani.

Saksa DV-s osales Zweig kultuurielus mitmel viisil. Ta oli parlamendisaadik, Maailma Rahunõukogu kongresside delegaat ja kommunistliku partei kultuurinõunik. 195053 oli ta Saksamaa Kunstiakadeemia president. Oma tegevuse eest sai ta palju medaleid ja auhindu. 1958 pälvis ta oma sõjavastaste romaanide eest Lenini rahupreemia.

1962 tõmbus Zweig halva tervise tõttu avalikust elust tagasi. Ta suri 6 aastat hiljem.

Teosed eesti keelesRedigeeri

  • "Vikerkaar" (novellid). Saksa keelest tõlkinud Nigol Andresen. Loomingu Raamatukogu 1959, nr 10, 55 lk
  • "Õppetund Verduni all" (Erziehung vor Verdun; romaan). Tõlkinud Nigol Andresen. Eesti Raamat, Tallinn 1965, 352 lk
  • "Võitlus seersant Griša pärast" (Der Streit um den Sergeanten Grischa; romaan). Saksa keelest tõlkinud Heino Mits. Eesti Raamat, Tallinn 1966, 408 lk

KirjandusRedigeeri

  • Arnold Zweig 10. XI 1878 – 26. XI 1968 (nekroloog) – Looming 1969, nr 1, lk 157–158
  • 20. sajandi väliskirjandus (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1971, lk 413–427