Lion Feuchtwanger

Lion Feuchtwanger (7. juuli 1884 München – 21. detsember 1958 Los Angeles) oli juudi päritolu saksa kirjanik.

Feuchtwanger õppis kirjandust ja filosoofiat Müncheni ja Berliini ülikoolis. Ta alustas loometeed teatrikriitikuna ja asutas 1908. aastal kultuuriajakirja Der Spiegel. Ta töötas koos Bertolt Brechtiga ja mõjutas tema varast loomingut.^[viide?]

Feuchtwanger sai Saksamaal tuntuks juba 1925. aastal, pärast oma romaani "Juut Süss" ilmumist. 1930. aastal ilmus tema romaan "Edu", mis käsitles natsipartei tõusu ja langust (romaani ilmumise ajal tundus talle, et langus on juba käes). Uus fašistlik režiim hakkas teda kohe taga kiusama. 30. jaanuaril 1933, päeval, mil Adolf Hitler määrati Saksamaa kantsleriks, oli Feuchtwanger loengureisil Washingtonis. Järgmisel päeval helistas talle Saksamaa suursaadik USA-s Friedrich Wilhelm von Prittwitz und Gaffron, soovitades tal mitte enam Saksamaale tagasi pöörduda. Samal aastal rüüstasid valitsuse käsilased tema maja ja varastasid või hävitasid suure osa tema ulatuslikust raamatukogust. 10. mail 1933 põletasid natsid tema teoseid kõikjal Saksamaal. 25. augustil 1933 avaldas Saksamaa valitsuse ajaleht Reichsanzeiger esimese nimekirja isikutest, kellelt võetakse Saksamaa kodakondsus "ebalojaalsuse eest Saksa riigile ja rahvale" ning Feuchtwanger oli samuti selles nimekirjas.

Feuchtwanger asus elama Lõuna-Prantsusmaale. 1940. aastal vallutas Saksamaa Prantsusmaa ja Feuchtwanger vahistati. Ta põgenes oma naise abiga vanglast ja neid abistasid mitu USA diplomaati, vaimulikku ja ajakirjanikku. Lõpuks õnnestus Feuchtwangeril Hispaania ja Portugali kaudu USA-sse põgeneda. Seal sai ta poliitilise varjupaiga ja elas kuni surmani Lõuna-Californias.

Looming

Romaanid

"Inetu hertsoginna" (1923)
"Juut Süss" (1925)
"Juudi sõda" (1932)
"Pojad" (1935)
"Saabub päev" (1942)
"Ootesaal"
"Edu"
"Vale-Nero" (1936)
"Vennad Lautensackid" (1943)
"Simone" (1944)
"Rebased viinamäel" (1948)
"Goya" (1951)
"Narritarkus" (1952)
"Toledo juuditar" (1955)
"Jefta ja tema tütar" (1957)

Näidend

"Lesk Capet"(1956)

Feuchtwangeri ajaloolistel romaanidel on filosoofiline ja poliitiline suunitlus.