Heino Mits

Heino Mits (14. jaanuar 1913 Tallinn11. jaanuar 1972 Tallinn) oli eesti raadioajakirjanik ja tõlkija.

Elu- ja teenistuskäikRedigeeri

Heino Mits sündis 14. jaanuaril 1913 Tallinnas postiametniku perekonnas. 1931. aastal lõpetas ta J. Westholmi poeglaste erahumanitaargümnaasiumi. Pärast lõpetamist sooritas telefonimehhaaniku kutseeksami ja töötas aastatel 1931–1932 Tallinna ja Harjumaa telefonivõrgus ning 1932–1934 ja 1935–1938 Tartu telefonivõrgus. 1934–1935 läbis ajateenistuse Eesti kaitseväes. 1938–1940 töötas Eesti Trükitöösturite ja Eesti Raamatukauplejate Ühingus asjaajajana. Tööga paralleelselt õppis Tartu Ülikoolis aastatel 1933–1938 filosoofiateaduskonnas ja 1938–1940 õigusteaduskonnas. Oli EÜS Põhjala liige. Aastatel 1940–1941 töötas RK Ajalehtede Kirjastuse organiseerimis- ja plaaniosakonna juhatajana.

1941. aastal mobiliseeriti Punaarmeesse. Saadeti kõigepealt Arhangelski oblastisse tööpataljoni, 1942–1944 teenis Sverdlovski oblastis 1. Eesti tagavara laskurpolgus kirjutajana ja aastatel 1944–1945 7. Eesti diviisi veterinaarlaatsareti koosseisus kirjutajana.

Pärast sõda töötas lühikest aega RK Ajalehed Kirjastuse majandusosakonna juhatajana. Aastatel 1946–1949 töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuvas Raadioinformatsioonikomitees päevauudiste osakonnas ja koosseisulise reporterina. 1947. aastal toimunud esimesest sõjajärgsest XII üldlaulupeost tegi ta ka ülekande raadiobussist Hõbehall.

1950. aastal oli lühikest aega Rahva Hääle toimetuses. 1950ndatel töötas ta Eesti Raadio soomekeelsete saadete reporteri ja korrespondendina, 1964. aastast aga Raadiokomitees mittekoosseisulise toimetajana. 1963–1970 oli Heino Mitsile väga viljakas periood; tal valmis hulgaliselt saateid, nende seas sarjadest „Elust ja inimestest“ ja „Eesriie avaneb“, milleks ta kogus, tõlkis ja toimetas materjali. Ta oli ka rea saadete autor ja esitaja. Heino Mits tegutses ka vabakutselise tõlkijana.

Suri raske haiguse tagajärjel 11. jaanuaril 1972.

Tõlke- ja muu loometegevusRedigeeri

Tõlkinud saksa keelest Johannes Becheri, Josef Redingi, Karlludvig Opitzi, Arnold Zweigi ja Dieter Nolli teoseid.

Kirjutanud näidendi “Lõpp” (“Kaugel kodumaast”), 1950.

TõlkedRedigeeri

  • Becher, Johannes Robert "Hüvastijätt : esimene osa ühest saksa tragöödiast : 1900-1914". Tlk. H. Mits; järelsõna A. Russakova; kaas H. Kersna. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
  • Reding, Josef "Üksinda Paabelis". Tlk. H. Mits. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1962
  • Opitz, Karlludvig "Sõduriranitsas - marssalikepp : ühe vahva sõduri ootamatu karjäär : satiiriline päevik / temast järelejäänud kirjade põhjal koostanud Karlludvig Opitz" Tlk. H. Mits; kaas ja tiitel H. Arrak; illustreerinud K. Halbritter. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
  • Zweig, Arnold "Võitlus seersant Griša pärast". Tlk. H. Mits; kaaneümbris ja kaas P. Ulas. Tallinn: Eesti Raamat, 1966
  • Noll, Dieter "Werner Holti seiklused. 2. jagu. Tlk H. Mits ja A. Tungal; illustreerinud R. Koik. Tallinn: Eesti Raamat, 1968

Isiklik eluRedigeeri

Heino Mits abiellus 1946. aastal (abikaasa Lidia-Rosette (sünd. Viik)). Abielust on kaks last Krista ja Annika (Lopp). Teisest abielust (abikaasa Astrid (sünd. Sa(a)ge), abiellunud 1956. aastal) on üks laps Ene (Uustare).

KirjandusRedigeeri

  • Ivar Trikkel, Ringhääling eile ja täna. Tallinn: Valgus, 1977.
  • Vello Lään, Eesti Raadio. Esimesed 70. Tallinn-Tartu, 1996.
  • Anu Pallas, Heidi Tammar ja Sulev Uus (koost.), Teelised helisillal. Ringhäälingurahva lood (Eesti ajakirjanike lood II). Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond ning Ühendus Eesti Elulood. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006.