Zog I
Ahmed (Ahmet) Bey Zogu (8. november 1895 – 9. aprill 1961) oli Albaania peaminister ja president ning albaanlaste kuningas 1928–1939 Zog I nime all.
| Zog I | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 8. oktoober 1895 |
| Surmaaeg |
9. aprill 1961 (65-aastaselt) Suresnes (Prantsusmaa) |
| Amet | poliitik |
| Abikaasa(d) | Geraldine Apponyi |
| Autogramm | |
.svg) | |
Ahmed Bey Zogu sündis Albaanias Burgajeti lossis. Tema vanemad olid Xhemal Pasha Zogu (Albaania Zogu; 1860–1911) ja Sadije Toptani (albaanlaste kuningannaema; 28. august 1876 – 25. november 1934). Vanemad abiellusid 1891.
Tema algne perekonnanimi Zogolli on slaavi päritolu ja tähendab 'pistrik'. Zogu tähendab lindu.
12-aastaselt saadeti Ahmed Konstantinoopolisse kooli. 16-aastaselt pidi ta 1911. aastal koju tagasi tulema, et saada pärast isa surma ühe geegi klanni pealikuks Mati piirkonnas Põhja-Kesk-Albaanias. Tema vanem vend ei olnud ilmselt päris normaalne.
Ülestõusude ajal võitles Zogolli oma hõimuga vürst Wilhelmi eest.
Esimese maailmasõja ajal oli Albaania vormiliselt neutraalne, kuid teda okupeerisid Itaalia, Kreeka, Montenegro ja Serbia väed. Zogolli võitles nende vastu. Seejärel okupeeris Austria-Ungari kogu Põhja- ja Kesk-Albaania. Zogolli osales katses iseseisvust taastada ja see andis talle võimu juurde. Varsti tegi ta koostööd austerlastega, kes määrasid ta itaallaste vastu võitlema saadetud albaania vabatahtlike koloneliks. Tegelikult taotles ta endiselt Albaania iseseisvust. Kui austerlased sellest teada said, "kutsusid" nad ta Viini, et mitte teda Albaanias vangina hoida.
Esmakordselt lääne suurlinna sattunud noor albaanlane nautis meeldivat elu. Kiiresti tutvus ta lääne kultuuriga, õppis saksa keelt ja poliitikat ning oli Viini daamide seas hinnas. Viinis viibimine andis talle eelise võitluses ülemvõimu pärast Albaanias.
Alles pärast Esimese maailmasõja lõppu 1919 läks ta Albaaniasse tagasi. Albaania oli ikka veel okupeeritud ning Kreeka, Serbia ja Itaalia kavatsesid selle omavahel ära jagada. Et seda ära hoida, kutsus grupp Albaania vürste kokku Lushnjë kongressi. Ahmed Bej Zogolli, kes oli kongressi üks juhte, sai uues valitsuskabinetis, mis pidi tooma Albaaniale iseseisvuse, siseministriks ning hakkas selle ameti tõttu juhatama väikest armeed. Seeläbi omandas ka kiiresti poliitilist ning lahingutes Vlorë ja Shkodëri pärast ka sõjalist kogemust ning tema positsioon tõusis.
Zogu täitis Albaania valitsuses mitut ministrikohta (1920 siseminister, 1921 sõjaminister). Tema toetusbaasi moodustasid Lõuna-Albaania maaomanikud (beid) ja Põhja-Albaamia hõimujuhid (bajraktar'id). Zogu asus juhtima reformistlikku Rahvaerakonda ning sai 1922 peaministriks. 1923 teda tulistati parlamendis ning ta sai haavata.
Zogu peamine rivaal oli Ameerika Ühendriikides õppinud piiskop Fan Noli (Theofan Stilian Noli), õigeusuliste albaanlaste liider. Mäss, mille eesotsas oli Noli, sundis juunis 1924 Zogu minema eksiili. Noli valitsus, mis püüdis läbi viia maareformi, ei saavutanud rahvusvahelist toetust. Jugoslaavias baseeruvate Tsaari-Venemaa emigrantidest koosnevate väeüksuste abiga tuli Zogu detsembris tagasi. Need väed võitlesid Noli vastu, sest ta oli tunnustanud Nõukogude Liitu.
1. veebruaril 1925 sai Zogu äsja väljakuulutatud Albaania Vabariigi presidendiks. Tema režiim oli algusest peale sõjaväeline diktatuur. Ta tugines oma Mati klannist pärit sandarmitele, nuhkidele ja võitlejatele ning sundis hõimupealikud koostööle vihjelise ähvardusega nad vaikselt hukata. Zogu mängis sotsiaalseid ja etnilisi gruppe üksteise vastu välja, mille tulemusena ta sai veritasu ja atentaatide märklauaks.
Ta hakkas Itaaliaga tugevdama suhteid, et tagada sealt laenude saamist. Tirana leping (1926) andis Itaaliale laenude vastu Albaanias kontsessioone. Aastal 1927 sõlmis ta Itaaliaga sõpruslepingu ning seejärel kaitseiseloomuga sõjalise liidu 20 aastaks.
1. septembril 1928 kuulutas Zogu välja monarhia ning kuulutas ennast kuningas Zogiks. Kroonimisel kandis ta roosasid põlvpükse ja kuldkannuseid. Kuldkroon kaalus 75 naela. Algselt oli ta kroonimiseks tahtnud osta Viini muuseumis säilitatavat Skanderbegi krooni, kuid see ost ebaõnnestus. (Ahmed Zogu otsib krooni ja pruuti. Vaba Maa, 8. jaanuar 1929, nr 6, lk. 4.)
Formaalselt oli tegemist konstitutsioonilise monarhiaga, kuid faktiliselt jäi ta sõjaväeliseks diktaatoriks. Zogi režiim oma tugeva politsei ja keeruka, kuid ebatõhusa bürokraatiaga sarnanes Itaalia režiimiga.
Zogistlik tervitus oli ettepoole suunatud väljasirutatud peopesa südame kohal. Zog kuulutas end Skanderbegi järglaseks. Ta kogus inimestelt kuldmünte ja kalliskive ning maksis nende eest paberraha või müntidega, kehtestades esimese ametliku Albaania valuuta. Kuninga majapidamise kulud moodustasid 2% riigieelarvest, mis ei olnud võrreldes Euroopa õukondadega siiski väga palju. Teised Euroopa monarhid peamiselt eirasid teda.
Zogu režiim tõi Albaaniasse näilise stabiilsuse. Ta püüdis jagu saada teeröövlitest ja rajada haridussüsteemi. Ühtlasi suurenes riigi sõltuvus Mussolini Itaaliast. Albaaniast sai Itaalia tugipunkt Balkani poolsaarel. Itaalia sai enda kätte kontrolli Albaania rahanduse ja sõjaväe üle. 1932 püüdis Zog edutult Mussolini mõjule vastu hakata. Majanduskriisi ajal pidi Albaania vilja importima. Paljud albaanlased emigreerusid.
1934, kui Zog püüdis Itaalia mõju suurenemist takistada, ilmusid Durrëse alla Itaalia sõjalaevad, nii et Zog oli sunnitud itaallastele alluma.
Zogi valitsemise ajal Albaania majandus edenes ja võeti kasutusele moodne õigussüsteem.
Troonil olles oli Zogil palju tegemist atentaatidest hoidumisega. 1931 oleksid kaks püssimeest Zogi Viini ooperiteatrist "Pajatsite" etenduselt väljumisel äärepealt mõrvanud. Tema ema valvas kuninga kööki, et toitu ei mürgitataks. Ema kinnitusel oli toit üks kord mürgitatud.
Aprillis 1938 abiellus moslemist Zog orvuks jäänud katoliiklasest Ungari krahvinna Geraldine Apponyi von Nagy-Appony'iga (sündinud 1915), kelle ema oli ameeriklane. 5. aprillil 1939 sündis kroonprints Leka.
25. märtsil 1939 esitas Rooma Tiranale ultimaatumi, nõudes, et see nõustuks Albaania minemisega Itaalia protektoraadi alla. Ettekääne oli, et Albaania kuritarvitab Itaalia raha. Kuningas Zogu keeldus vastutasuks Albaania täieliku ülevõtmise ja koloniseerimise eest itaallaste poolt raha vastu võtmast. Teise variandi järgi pakuti talle ühe Itaalia kindrali poolt formaalse kuningliku staatuse säilimist. Varem oli Zog keeldunud legaliseerimast fašistlikku parteid.
Kuningas püüdis aega võita. Aprilli alguses algas Albaanias mobilisatsioon. Zog esitas 5. aprillil abipalve demokraatlikele riikidele ja 6. aprillil Balkani Antandile.
7. aprillil 1939 sisenesid Albaaniasse Itaalia väed. Riigist sai protektoraat Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele III võimu all.
Kohe pärast Itaalia vägede sisenemist saatis kuningas Zog oma abikaasa ja vastsündinud poja kiirabiautoga Kreekasse. Kui perekond oli kindlas kohas, edastas kuningas peaministri residentsist raadio teel üleskutse "võidelda viimse veretilgani meie iseseisvuse kaitseks". Seejärel võttis ta kaasa suure osa riigikassast (10 kasti Albaania kullavarusid) ning põgenes ratsa Kreekasse. Kuninga enda suur varandus oli hoiul Šveitsi ja Inglismaa pankades. Kuningale järgnes 115 õukondlast, kes kandsid kullakaste.
Kreekasse ei tahtnud nad jääda, et Mussolini ei teeks neid võõrustanud Kreeka kuningale etteheiteid. Kreekast Londonisse Ritzi hotelli jõudmiseks tuli läbida Türgi, Rumeenia, kus kuningas Carol neid vastu võttis, Poola, Baltikum, Rootsi, Holland, Belgia ja Prantsusmaa. Nad seadsid end sisse Pariisi piirkonnas Maye' lossis ja Mesnil-Saint-Denis' lossis, kuid olid sunnitud põgenema sakslaste eest, kes olid selleks ajaks juba tunginud Belgiasse. Kuninglik perekond ja õukond hakkasid kolme limusiiniga lõuna poole liikuma, liitudes teiste põgenike aeglase vooriga. Pärast Saksa pommituslennukite tule alla sattumist hargneti ning taasühineti Bordeaux's, kust 1940. aasta hilissuvel saadi ümberpiiratud sadamast viimase laevaga Liverpooli ja sealt rongiga Londonisse.
Londonis kuulus kuninga kaaskonda 30 inimest, sealhulgas tema kuus õde. Kogu sõja ajaks jäid nad Inglismaale. Ritzi hotellist kolisid nad Parmoor House'i, maamajja, mille nad rentisid Buckinghamshire'is Chilternsis.
Teise maailmasõja ajal olid eriti Põhja-Albaania vastupanurühmad ametlikult rojalistlikud. Pärast 1942. aastat jätsid vabariiklikud vastupanurühmad need varju. Zog püüdis Winston Churchilli veenda, et see teda Balkani rindele saadaks. Ent Briti valitsus toetas kommunistlikke partisane.
Pärast sõda püüdis Zog troonile tagasi tulla, kuid kommunistid Enver Hoxha juhtimisel kuulutasid välja rahvavabariigi. 2. jaanuaril 1946 loobus Zog ametlikult troonist, kuigi ta tegelikult trooninõudlusest ei loobunud.
Kui sai selgeks, et USA ja Briti abi puudumise tõttu Albaaniasse naasta ei õnnestu, asus perekond Egiptuse õukonna ametlikul kutsel elama Egiptusesse. Algul elati ühes Giza hotellis püramiidide lähedal, hiljem asuti elama villasse Aleksandria moodsas Ramlehi linnaosas. Aleksandrias elas teisigi endisi monarhe juurde, kellele kuningas Faruk oli varjupaika pakkunud. Läviti Bulgaaria kuninga Simeon II ja Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele III perekonnaga.
Kuningas palkas lisaks sekretärile õukonnaministri, kes tegeles protokolliga. Majas oli palju teenijaid, ihukaitsja ja autojuht. Tegeldi Albaania vabastamise plaanidega ning mängiti tinglike panuste peale kaarte. Kuningas Faruki igakuiste külaskäikude ajal mängiti raha peale.
Briti valitsus võttis lõpuks ette operatsiooni Enver Hoxha kukutamiseks, mis aga ebaõnnestus Kim Philby reetmise tõttu.
Kui Gamal Abdel Nasser Faruki juulis 1952 sõjaväelise riigipöördega troonilt tõukas ja viimane Egiptusest lahkus (kuninganna vaatas Aleksandrias binoklist Faruki tema jahi pardal), kolis Zog, kelle tervis oli halb, oma perekonna ja kaaskonnaga Prantsusmaale Prantsuse Rivierasse.
Zogi püüti kokku 55 korda mõrvata. Ta suri pärast 10 aasta pikkust rasket haigust Prantsusmaal Suresnes'is 9. aprillil 1961 vähktõppe. Enne surma määras ta oma järglaseks poja Leka.
Matustel oli sadu Albaania pagulasi. Kuningale pandi hauda kaasa kotike kodumaa mullaga, mida Geraldine oli kaasas kandnud. Ta maeti Thiais' surnuaia islami ossa.
Kuninganna Geraldine suri 2002.
Pärast sotsialistliku režiimi kokkuvarisemist tuli Zogi poeg Leka 1997 Albaaniasse tagasi. Referendumil lükkas rahvas monarhia tagasi.
Isiklikku muuda
Enne abiellumist olevat kuningas tegelnud põhiliselt pokkerimänguga ja suitsetanud 150 lõhnasigaretti päevas.
Geraldine'i sõnul oli Zog nende esimese kohtumise ajal 1937. aasta lõpus nägus mees, kellel olid läbitungivad sinised silmad ning kes kandis laitmatut valget aukoloneli mundrit. Tal olid väikesed pigimustad vuntsid, mille üle ta oli väga uhke.
Kui kuninglikku perekonda sõja ajal Inglismaal külastas suure Albaania sõbra Aubrey Herberti poeg Auberon Herbert, jäi talle mulje, et kuningas Zog, keda Aubrey Herbert oli kunagi nimetanud Shakespeare'i lugejaks ja tubliks võitlejaks, ei teinud midagi peale oma majesteetlikkuse hellitamise ja pisikeste Pariisi stiilis jalutuskäikude.
Kirjandus muuda
- Geoffrey Hindley. "Euroopa kuninglikud perekonnad", Tallinn 2002.