Rahvusvaheline kosmosejaam

Rahvusvaheline kosmosejaam (inglise keeles International Space Station, lühend ISS, vene keeles Междунаро́дная косми́ческая ста́нция, МКС) on modulaarne orbitaaljaam Maa-lähedasel orbiidil. Jaama esimesed moodulid viidi orbiidile 1998. aastal ja see on suurim Maa tehiskaaslane. Jaama on sageli Maalt näha ka palja silmaga.[1][2] Jaam koosneb survestatud moodulitest, päikesepaneelidest ja teistest komponentidest. ISS-i osad viidi orbiidile Vene Protoni ja Sojuz kanderakettidega ning USA kosmosesüstikutega.[3]

Rahvusvaheline kosmosejaam
Rahvusvaheline kosmosejaam 7. märtsil 2011 (pildistatud lahkuva süstiku Discovery pardalt)
Rahvusvaheline kosmosejaam 7. märtsil 2011 (pildistatud lahkuva süstiku Discovery pardalt)
ISS insignia.svg
Start 1998
Stardipaik Bajkongõri kosmodroom (Kasahstan)
Kennedy Kosmosekeskus (USA)
Kaal 419 725 kg
Pikkus 51 m
Laius 109 m
Kõrgus umbes 20 m
Rõhk jaamas 101,3 kPa
Keskmine kiirus 7706,6 m/s  (27 743,8 km/h)
Täistiiru kestus 91 minutit

ISS on mikrogravitatsioonilise keskkonnaga uurimislabor, kus kosmonaudid teevad muu hulgas bioloogia-, keemia-, meditsiini-, psühholoogia- ja füüsikaalaseid katseid ning astronoomilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi.[4][5][6] Kosmosejaam annab ainulaadse võimaluse testida süsteeme, mida vajatakse võimalikel lendudel Kuule ja Marsile.[7] ISSi orbiidi kõrgus on 330–435 km. Jaam vajub Maa ümber tiireldes madalamale ja see tähendab, et aeg-ajalt tuleb jaama kõrgust Zvezda mooduli või mõne kosmoselaeva mootoritega tõsta. Selle keskmine kiirus on 27 743,8 km/h ja see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.

ISS on üheksas mehitatud kosmosejaam. Sellele eelnesid Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa Saljut ning Almaz jaamad ja Mir ning USA Skylab. Jaam on alates 2. novembrist 2000 olnud pidevalt mehitatud üle 15 aasta, mis on kõige kauem kestnud inimeste kohalolek kosmoses. Varasem kestusrekord kuulus 3644 päevaga Miri kosmonautidele.[8] Jaama teenindavad kosmoselaevad Sojuz, Progress, H-II Transfer Vehicle, Dragon ja Cygnus, varem ka Automated Transfer Vehicle. Jaama on külastanud astronaudid, kosmonaudid ja kosmoseturistid 19 riigist [9].

Pärast USA Space Shuttle'i programmi lõppu 2011. aastal said Vene Sojuzidest ainsad kosmoselaevad, millega on võimalik transportida inimesi jaama ja sealt tagasi. SpaceX-i Dragon on samal ajal ainus kosmoselaev, millega saab jaamast varustust ja katsete tulemusi tagasi tuua.

Projektis osalevad NASA, Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), Venemaa Kosmoseagentuur (RKA), Jaapani Kosmoseuurimise Agentuur (JAXA) ja Kanada Kosmoseagentuur (CSA). Iga agentuur haldab enda ehitatud osa.[10][11] Jaam on jagatud kaheks sektsiooniks: Vene orbitaalsegmendiks ja USA orbitaalsegmendiks. Omandiõigust ja kasutamist reguleerivad valitsustevahelised kokkulepped. Vastavalt kokkuleppele säilitab Venemaa täieliku omandiõiguse Venemaa orbitaalsegmendile[12], teised jaama osad on aga ülejäänud lepingupartnerite vahel ära jagatud.[13]

NASA sõnul on kosmosejaama eesmärgid kosmoseaparaatide tehnoloogiate arendamine ja katsetamine, meeskonnaliikmete tervise ja sooritusvõime tagamine kaugematel kosmoselendudel ning uurimislendudel tarvilike praktiliste kogemuste omandamine.[14] Venemaa Kosmoseagentuur on eesmärgina sõnastanud "püsiva inimeste kohaloleku Maa-lähedasel orbiidil".[14] Jaam tegutseb vähemalt 2020. aastani, võimalik, et kuni 2028. aastani.[15][16]

Seisuga 6. märts 2016 oli kosmosejaama pardal 47. ekspeditsioon[17] ja jaama komandör oli Timothy Kopra[18].

EesmärkRedigeeri

TeadusuuringudRedigeeri

 
NASA astronaut Scott Kelly
18. ekspeditsiooni komandöri Michael Fincke jaama videotutvustus jaanuaris 2009

Püsival kosmosejaamal on eeliseid nii kosmoselaeva kui ka mehitamata satelliidiga võrreldes. Pikaajaline iseseisev viibimine kosmoses võimaldab teha katkematuid uuringuid ning omandada kogemusi ka jaama enda hoolduse, remondi ja täiendamise alal. Katse- ja vaatlustulemused on maa peal kiiresti kättesaadavad.[2][19]

Kosmoseaparaadis ümbritseb inimesi keskkond, mis ei suuda elu tagada. On küll leitud üksikud lihtsad eluvormid, mis suudavad ellu jääda ka avakosmoses, kuid inimesele mõjub subatomaarsete osakeste kiirgus hävitavalt.[20] Osaliselt kaitseb ISSi kiirguse eest Maa magnetväli. Keskmiselt umbes 70 000 km kaugusel Maast hakkab Maa magnetväli päikesetuult kõrvale kallutama. Ohtlikud on aga päikesepursked, mis ilmuvad praktiliselt ette hoiatamata. Venemaa moodulisse on rajatud spetsiaalne tugevamalt varjestatud osa, kuhu saab sellisel puhul varjuda.[21][22]

Iga meeskond viibib kosmosejaamas mitu kuud. Teaduskatseid tehakse iga päev, nädalas koguneb kuueliikmelisel meeskonnal umbes 250 inimtundi.[4][23] Viisteist esimest meeskonda viisid kokku läbi 138 suuremat teadusuuringut.[24] Uuringutulemused avaldatakse iga kuu.[7] Uuritakse eelkõige kaaluta oleku mõju inimesele ning tehakse eksperimente ja vaatlusi meditsiini, loodus- ja tehnikateaduste, astronoomia ja meteoroloogia vallas[4][5][25][26].

Tulevasi võimalikke kaugeid kosmoselende silmas pidades kogutakse andmeid pikaajalise kosmoses viibimise mõju kohta inimorganismile. Kogutakse andmeid muu hulgas lihaste atrofeerumise, osteoporoosi ja kehavedelike liikumise kohta organismis. Aastast 2006 pärinevate andmete põhjal on tõenäoline, et luukadu ja lihasekärbumine on pika lennu järel nii suur, et teisel planeedil maandumise korral tekiksid luumurrud ja liikumisraskused.[27][28]

Kosmosejaamas ei ole arsti. Meditsiiniuuringuid juhendab telemeetriliselt NASA loodud konsortsium National Space Biomedical Research Institute (NSBRI). Olulisemate uuringute seas on ultraheliuuringud, mille põhjal diagnoositakse võimalikud terviserikked, et eksperdid saaksid ravi määrata. Kosmoses saadud telemeditsiini kogemust on võimalik ära kasutada muu hulgas keskustest kaugel elavate inimeste haiguste diagnoosimiseks.[29][30][31]

NASA 2005. aastal vastu võetud aktis määratleti kosmosejaama USA segment riikliku laboratooriumina ning seati eesmärgiks edendada nii teiste avaliku sektori asutuste kui ka erasektori osalust uuringutes.[32]

Kosmonaudid osalevad ka haridusprogrammides ja teevad rahvusvahelist koostööd. Nad kaasavad tudengeid Maal tehtavatesse katsetesse ja viivad läbi näitlikke õppetunde. Erineva kultuuritaustaga kosmonautide koostöö jaamas annab kogemusi tulevasi rahvusvahelisi lende silmas pidades.[11][33]

EelluguRedigeeri

1980. aastate alguses plaanis NASA rajada kosmosejaama Freedom, Nõukogude Liit aga valmistus Miri väljavahetamiseks Mir-2 vastu.[34] Rahapuudusel takerdus Freedomi projekt juba komponentide katsetamise algstaadiumis ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist mõeldi ka kogu programmi katkestamisele. Venemaa omakorda tühistas Mir-2-ga seotud plaanid.[34] Et ka teised kosmoseriigid olid rahalistes raskustes, otsustasid USA, Euroopa riigid, Venemaa, Jaapan ja Kanada kosmosejaama loomisel koostööd teha.[34]

Juunis 1992 leppisid Ameerika Ühendriikide president George Bush ja Venemaa president Boriss Jeltsin kokku ühises kosmoseprogrammis, mille raames sai üks USA astronaut võimaluse viibida Venemaa kosmosejaamas Mir ja kaks vene kosmonauti said osaleda kosmosesüstiku lennul.[34]

Septembris 1993 kuulutasid USA asepresident Al Gore ja Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin välja plaani luua ühine kosmosejaam.[35]

Programmi kaasati kõigi osaliste kosmoseprojektid, nende seas olid NASA Freedom, RSA Mir-2, ESA Columbus ja Jaapani Kibō. Aastal 1998, kui Zarja esimese moodulina orbiidile saadeti, loodeti jaama ehitus valmis jõuda 2003. aastal.[36]

Kosmosejaama ehitusRedigeeri

 
ISS detsembris 2002
 
Zarja sisemus

Rahvusvahelise kosmosejaama ehitamist orbiidil alustati novembris 1998.[37] Venemaa moodulid, välja arvatud Rassvet, startisid ja põkkusid automaatselt, teised moodulid toodi kohale kosmosesüstikutega ning paigaldati jaama ja süstikute meeskonnaliikmete kaasabil. 2011. aasta 5. juuni seisuga olid kosmonaudid viibinud avakosmoses üle tuhande tunni ning sooritanud kokku 159 kosmosekõndi, neist 127 kosmosejaamast ja 32 põkkunud kosmosesüstikutest.[38]

Esimese moodulina startis raketi Proton jõul 20. novembril 1998 Venemaa Zarja. Moodul suutis manööverdada ning tal olid sidevahendid ja elektrivarustus, kuid ta ei taganud inimesele sobilikku elukeskkonda. Kaks nädalat hiljem toodi kosmosesüstiku Endeavour lennuga STS-88 kohale USA moodul Unity. Üks Unity kahest telgmisest põkkumisseadmest ühendati Zarjaga, teine oli ühendatud süstikuga. Järgnenud kahe aasta jooksul võeti Mir orbiidilt maha. 12. juulil 2000 saadeti orbiidile Venemaa moodul Zvezda. Selle päikesepaneelid ja sideantennid olid seadistatud automaatselt paigalduma. Orbiidil tiirlev kahest moodulist koosnev jaam põkkus maapealse juhtimiskeskuse abiga Zvezdaga. Zvezda arvutisüsteem võttis peagi pärast põkkumist Zarja käest ohjad üle. Zvezda lisandumisega sai võimalikuks inimese asumine jaama. Uues moodulis olid magamiskohad, tualett, köök, süsihappegaasifiltrid, õhuniiskuse eemaldajad, hapnikugeneraatorid, treeninguseadmed ning kommunikatsioonivahendid juhtimiskeskusega side pidamiseks.[39][40]

Esimesed elanikud saabusid kosmosejaama 1. ekspeditsiooniga 2000. aasta novembris kosmoselaevaga Sojuz TM-31. Umbes samal ajal toimunud süstikulennud STS-92 ja STS-97 lisasid kande- ja ühenduskonstruktsioonide komponente, sideseadmeid ja päikesepaneele.[41]

Järgmise kahe aasta jooksul startis raketiga Sojuz-U moodul Pirs; kosmosesüstikud Discovery, Atlantis ja Endeavour toimetasid kohale laborimooduli Destiny, õhuluku Quest ja robotkäe Canadarm2.[42]

Jaama ehitust häiris tõsiselt 1. veebruaril 2003 toimunud kosmosesüstik Columbia katastroof, kus hävis kosmosesüstik Columbia ja hukkus 7 astronauti. Katastroof peatas kosmosesüstikute lennud kaheks ja pooleks aastaks. Järgmine kosmosesüstiku missioon, STS-114, startis 2005. aastal[43] ja jaama ehitamine jätkus 2006. aastal, kui toimus Atlantise missioon STS-115, mis tõi jaama täiendava komplekti päikesepaneele.

Lennud STS-116, STS-117 ja STS-118 lisasid konstruktsioonielemente ja kolmanda komplekti päikesepaneele. Tänu lisandunud energiavarustusele sai võimalikuks uute moodulite lisamine. Järgmisena paigaldati ühendusmoodul Harmony ja ESA labor Columbus, seejärel Jaapani mooduli Kibō kaks esimest komponenti. Märtsis 2009 lisati STS-119 kohale toimetatud päikesepaneelid ja juulis 2009 lennuga STS-127 saabunud Kibō viimane osa. Järgmisena paigaldati Venemaa moodul Poisk. Veebruaris 2010 tõi süstiku Endeavour lend STS-130 ühendusmooduli Tranquility ja ESA observatooriumi Cupola, mais 2010 tõi Atlantis lennuga STS-132 eelviimase Venemaa mooduli Rassvet. Süstiku Discovery viimase lennuga STS-133 toodi kohale Itaalia moodul Leonardo. Kosmosesüstiku Endeavour mais 2011 toimunud viimase lennuga STS-134 viidi kosmosejaama seade kosmilise kiirguse uurimiseks ning antiaine ja tumeaine leidmiseks (Alpha Magnetic Spectrometer, AMS-02).

Juunis 2011 koosnes kosmosejaam 15 survestatud moodulist. Puudu on veel viimane moodul, Venemaa labor Nauka, ning osa väliskonstruktsioonile paigaldatavaid komponente, sealhulgas ESA robotkäsi (European Robotic Arm). Kosmosejaama lõplik mass ulatub 400 tonnini.[36][37]

StruktuurRedigeeri

Survestatud moodulidRedigeeri

Zarja

  Pikemalt artiklis Zarja (ISS)
 
Zarja moodul nähtuna kosmosesüstik Endeavouri pardalt

Zarja (vene keeles: Заря́, 'koit') oli jaama esimene moodul, mis saadeti orbiidile.[44] Zarjas asusid säilitusruumid ja see tagas ehituse alguses jaama elektrivarustuse ja muu vajaliku. Moodul sai nimeks Zarja, sest see sümboliseeris rahvusvahelist kosmosealast koostööd. Kuigi Zarja ehitas Vene ettevõte, kuulub moodul Ameerika Ühendriikidele. Moodul kaalub 19,3 tonni ja on ilma päikesepaneelideta 12,55 m pikk ning 4,1 meetrit lai. Mooduli elueaks planeeriti vähemalt 15 aastat ja nüüd kasutatakse seda säilitusruumina[44].

Zarja viis 20. novembril 1998 orbiidile Proton-K kanderakett, mis startis Bajkongõri kosmodroomilt. Pärast Zarja orbiidile jõudmist startis 4. detsembril 1998 kosmosesüstiku Endeavour missioon STS-88, mis kinnitas Zarja külge Unity mooduli.

Unity

  Pikemalt artiklis Unity (ISS)
 
Unity moodul pärast paigaldamist, nähtuna kosmosesüstik Endeavouri pardalt

Unity ('ühtsus') oli esimene ühendusmoodul ja kosmosejaama esimene USA-s ehitatud moodul.[45] Tal on põkkumisseadmed Z1-sõrestiku, õhuluku Quest, labori Destiny, ühendusmooduli Tranquility ja mooduli Leonardo jaoks. Unity viis 4. detsembril 1998 missiooni STS-88 raames orbiidile kosmosesüstik Endeavour. Mitmed jaama süsteemide torud ja kaablid läbivad Unity moodulit, ning seetõttu on moodulis 216 toru vedelike ja gaaside jaoks ja 121 elektrijuhet, mille kogupikkus oli 9,6 kilomeetrit.[45] Unity valmistati alumiiniumist. Enne starti paigaldati moodulile kaks põkkumisadapterit, mis võimaldasid mooduliga põkkuda Vene Sojuzidel ja USA kosmosesüstikutel. Moodul koos adapteritega kaalub 11,6 tonni.

Zvezda

  Pikemalt artiklis Zvezda (ISS)

Zvezda (vene keeles: Звезда́, 'täht'), tuntud ka kui DOS-8 ja teenindusmoodul, tagab jaama kõigi tähtsate süsteemide töö. Zvezda lisandumisega oli esmakordselt võimalik saata jaama alaline meeskond, sest moodul võimaldas jaamas elada kahel meeskonnaliikmel ja seal peatuda kuni kuuel kosmonaudil.[46] Zvezda DMS-R arvuti juhib kogu jaama elutagamissüsteeme, juhtimissüsteemi, navigatsioonisüsteemi ja kontrollsüsteemi [47].

Moodul ehitati aastatel 1985–1986 ning selle viis orbiidile Proton-K kanderakett, mis startis 12. juulil 2000. Moodulil on põkkumisseade Sojuzi, Progressi ja kosmoseaparaadi Automated Transfer Vehicle jaoks.

Destiny

  Pikemalt artiklis Destiny (ISS)
 
Destiny enne paigaldamist

Destiny ('saatus') on USA peamine uurimislabor ISS-is.[48] Moodul kinnitati Unity mooduli külge veebruaris 2001 ja see on USA esimene orbitaallaboratoorium pärast Skylabi. Mooduli ehitas Boeing ja see kaalub 16 tonni. Selle viis 7. veebruaril 2001 orbiidile kosmosesüstik Atlantis missioonil STS-98. Destiny moodulist juhitakse ka jaama robotkäe tööd.[49]

Quest

  Pikemalt artiklis Quest

Quest ('missioon') on ISS-i USA segmendi ainus õhulukk ja sealt väljutakse avakosmosesse nii USA kui ka Venemaa skafandritega. Enne Questi paigaldamist sai avakosmoses käia ainult Vene skafandrites ja USA skafandreid sai kasutada ainult siis, kui jaamas viibis kosmosesüstik.[50] Mooduli atmosfäär on eraldi reguleeritud ja meeskonnaliikmed magavad seal plaanipärase avakosmosesse väljumise eelsel ööl, et vältida madala rõhuga skafandrites tekkida võivat kessoontõbe.[50]

Questi viis missiooni STS-104 raames orbiidile kosmosesüstik Atlantis, mis startis 12. juulil 2001.[51]

Pirs ja Poisk

 
Pirs

Pirs ('kai') ja Poisk ('otsing') on Vene õhulukud, millel on kaks ühesugust luuki.[52] Kõik moodulite luugid avanevad turvalisuse tagamiseks sissepoole, sest Miri pardal juhtus õhulukuga õnnetus, kui õhulüüsis olnud väike õhurõhk paiskas õhuluku välimise luugi lahti ning see vajas parandamist. Pirsi on kasutatud Vene skafandrite hoiustamiseks ja hoolduseks. Õhuluku kaugemaid luuke kasutatakse Sojuzide ja Progresside põkkumisteks ning moodulil on automaatne transpordisüsteem, millega laaditakse jaama hapnikku ja kütust.[53][54]

Harmony

  Pikemalt artiklis Harmony (moodul)

Harmony ('harmoonia') on USA segmendi teenindusmoodul ja kosmosejaama teine ühendusmoodul. Moodul sisaldab seadmeid, mis toodavad elektrit ja töötlevad andmeid, ning selle külge on ühendatud Columbuse ja Kibō labor.[55] Moodulil on neli põkkumisadapterit, mida kasutavad H-II Transfer Vehicle, Dragon ja Cygnus ning on kasutanud kosmosesüstikud.

Tranquility

  Pikemalt artiklis Tranquility (ISS)
 
Tranquility

Tranquility ('vaikus')on kolmas ja viimane USA segmendi ühendusmoodul.[56] See sisaldab täiendavaid elutagamisseadmeid, mis töötlevad reovett ja toodavad hapnikku.[57] Sellel on kuus põkkumisadapterit, millest viie külge on ühendatud Unity, Cupola, Leonardo ja BEAM.

Columbus

  Pikemalt artiklis Columbus (ISS)

Columbus on Euroopa laborimoodul, mis on projekteeritud üldiseks laboriks ja bioloogia, biomeditsiini ja vedeliku füüsika uuringuteks.[58] Mooduli välisküljel asuvad mitmed teadusseadmed, nagu European Technology Exposure Facility, SOLAR ja MISSE. Columbuse operatsioone juhib Saksa Kosmoseagentuur.

Kibō

  Pikemalt artiklis Kibō
 
Kibō

Japanese Experiment Module (JEM) ehk Kibō ('lootus') on Jaapani teaduslabor, mille ehitas JAXA. See on jaama suurim moodul ning on kinnitatud Harmony mooduli külge. Mooduli esimesed komponendid viidi jaama Space Shuttle'i missioonidega STS-123 ja STS-124. Viimased komponendid viidi jaama missiooniga STS-127.

Moodul koosneb kolmest moodulist: survestamata, survestatud ja logistikamoodulist.[59]

Cupola

  Pikemalt artiklis Cupola
 
Cupola avatud luukidega

Cupola on Rahvusvahelise kosmosejaama vaatlusmoodul, mille ehitas Euroopa Kosmoseagentuur. Moodul on oma nime saanud itaaliakeelse sõna cupola järgi, mis tähendab kuplit. Moodulil on seitse akent, mida kasutatakse teaduskatsete läbiviimistel, põkkumiste jälgimiseks ja Maa vaatlemiseks.[60] Moodul viidi kosmosesse 8. veebruaril 2010 missiooni STS-130 raames ning on kinnitatud Tranquility mooduli külge. Cupola keskmise akna diameeter on 80 cm.

Rassvet

  Pikemalt artiklis Rassvet

Rassvet ('koidik') on Vene moodul, mida kasutatakse laoruumina ja külastavate kosmoselaevade põkkumisel. Mooduli viis 14. mail 2010 missiooni STS-132 raames kosmosesse kosmosesüstik Atlantis ja see ühendati jaama külge 18. mail. Mooduli ja ülejäänud jaama vaheline luuk avati 20. mail. Esimene kosmoselaev, Sojuz TMA-19 põkkus jaamaga 28. juunil 2010.

Leonardo

 
Leonardo
  Pikemalt artiklis Leonardo

Leonardo on ISS-i moodul. Selle viis missiooni STS-133 raames kosmosesse kosmosesüstik Discovery, mis startis 24. veebruaril 2011.[61] Moodul kinnitati jaama külge 1. märtsil. Leonardot kasutatakse peamiselt varuosade, varustuse ja jäätmete hoiustamiseks, mida enne mooduli kasutuselevõttu hoiti jaama eri osades. Leonardo oli varem üks kolmest Multi-Purpose Logistics Module'ist, mida kasutati mitmel Space Shuttle'i missioonil varustuse toomiseks jaama, kuid see ehitati 2010. aastal ümber, et selle saaks jäädavalt jaama jätta.[62]

Bigelow Expandable Activity Module

  Pikemalt artiklis Bigelow Expandable Activity Module

Bigelow Expandable Activity Module ehk BEAM on eksperimentaalne moodul, mille ehitas Bigelow Aerospace. Moodul saabus jaama 2016. aastal ning see jääb jaama külge kinnitatuks vähemalt kuni 2020. aastani. Moodul on täispuhutav ning seda kasutatakse laoruumina.

Survestamata elemendidRedigeeri

 
Uus-Meremaa kohal asuva Integrated Truss Structure'i ehitus

Rahvusvahelisel kosmosejaamal on mitmed elemendid, mis ei vaja survestatust. Suurim neist on Integrated Truss Structure (ITS), mille külge on kinnitatud jaama peamised päikesepaneelid ja radiaatorid. ITS koosneb kümnest elemendist, mille kogupikkus on 108,5 meetrit.

Robotkäed

ITSi külge on kinnitatud mitmed jaama robotkäed nagu Mobile Servicing System, Dextre ja Canadarm 2. Robotkäsi kasutatakse peamiselt mõnede saabuvate kosmoselaevade ühendamiseks jaama külge ja kosmosekõnnil olevate meeskonnaliikmete liigutamiseks. Jaama suurim robotkäsi, Canadarm 2 suudab liigutada kuni 1800 kg.

Planeeritud moodulidRedigeeri

 
3D-kujutis Naukast

Nauka

  Pikemalt artiklis Nauka

Nauka ('teadus') on planeeritav Vene moodul. Nauka pidi esialgsete plaanide kohaselt asuma praeguse Rassveti asukohas. Missiooni planeerijad plaanivad Pirsi asendada Naukaga.

Nauka pidi esialgsete plaanide kohaselt lendama kosmosesse 2007. aastal, kuid starti on eri põhjustel edasi lükatud. Seisuga september 2019 oli Nauka start planeeritud detsembriks 2020.

KäitusRedigeeri

Ekspeditsioonid ja eralennudRedigeeri

 
1. ekspeditsiooni meeskond: Sergei Krikaljov, William Shepherd ja Juri Gidzenko

Kõik alalised meeskonnad saavad ekspeditsiooni numbri ning nende missioonid kestavad tavaliselt kuni kuus kuud. 1. kuni 6. ekspeditsioonini olid meeskonnad kolmeliikmelised. Columbia katastroofi järel meeskonnaliikmete arvu vähendati ning 7.12. ekspeditsiooni meeskonnad olid kaheliikmelised. Alates 13. ekspeditsioonist, hakkas meeskonnaliikmete arv kasvama ja 2010. aastaks olid meeskonnad kasvanud kuueliikmelisteks. Uute USA kosmoselaevade, CST-100 Starlineri ja Crew Dragoni mehitatud lendude algamisel võib meeskonnaliikmete arv kasvada seitsmeni.

Kõige kauem on kosmoses viibinud Roskosmose kosmonaut Gennadi Padalka, kes oli kosmoses kokku 878 päeva 11 tundi ja 29 minutit. Padalka oli 9., 19., 20., 31. ja 32. ekspeditsiooni liige ja 11. ekspeditsiooni komandör.[63] Naistest on kõige kauem kosmoses viibinud NASA astronaut Peggy Whitson, kes viibis kosmoses kokku 665 päeva 22 tundi ja 22 minutit. Ta oli 5., 50. ja 52. ekspeditsiooni liige ning 6. ja 51. ekspeditsiooni komandör.[64]

NASA ja Roskosmos nimetavad inimesi, kes on ise kosmoselennu eest maksnud, kosmoselennul osalejateks ning mõnikord ka kosmoseturistideks. Juhul kui meeskonnaliikmete vahetumisel jääb mõni koht Sojuzi kosmoselaeval üle ning ükski agentuur ei soovi saata jaama lühiajalist meeskonnaliiget, pannakse koht müüki. Koha hind on umbes 40 miljonit USA dollarit ning ostja peab läbima tervisekontrolli. ESA ja NASA kritiseerisid ISSi algusaegadel kosmoseturismi ning NASA keeldus esialgu treenimast Dennis Titot, kellest sai hiljem maailma esimene kosmoseturist.[65][66]

2008. aastal jättis kosmoselennul osaleja Richard Garriott, jaama geopeituse konteineri ja see on ainus geopeituse konteiner, mis ei asu Maal.[67]

OrbiitRedigeeri

 
Animatsioon ISSi orbiidist vahemikus 14. september kuni 14. november 2018

ISSi hoitakse orbiidil, mille perigee on 330 km ja apogee on 410 km. Orbiidi kalle on 51,6 kraadi. Orbiidi kalle valiti selline, sest see on väikseima kaldega orbiit, millele saavad Baikonuri kosmodroomilt startida Vene kosmoselaevad Sojuz ja Progress ilma, et peaksid kasutatud alumisi raketiastmeid kukutama Hiina territooriumile.[68] Jaama keskmine kiirus on 27 724 km/h ning see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.

Jaama viiakse perioodiliselt kõrgemale orbiidile, et vältida selle kukkumist Maale. Orbiiti muudetakse tavaliselt Zvezda moodulis asuvate jaama peamootoritega või jaama külastavate kosmoselaevade mootoritega. Jaama kõrgemale orbiidile viimiseks kulub umbes kaks tiiru ehk kolm tundi. ISSi orbiidi säilitamiseks kulub umbes 7,5 tonni kütust aastas ja see maksab 210 miljonit USA dollarit.

MissioonijuhtimiskeskusedRedigeeri

Rahvusvahelise kosmosejaama erinevaid segmente ja mooduleid juhitakse ja jälgitakse erinevate kosmoseagentuuride missioonijuhtimiskeskustest üle kogu maailma. Nende keskuste hulgas on näiteks:

Varem oli ESAl ka ATV juhtimiskeskus, mis asus Toulouse'is Prantsusmaal ning vastutas ATV missioonide eest.[71] Viimane ATV start toimus 2014. aastal.

 

MaksumusRedigeeri

ESA hinnangul läheb kosmosejaama ehitamine ja haldamine 30 aasta jooksul maksma 100 miljardit eurot.[72] Teised hinnangud on ulatunud 35 miljardist USA dollarist kuni 160 miljardi dollarini.[73] Suurte kuludega seoses on palju kritiseeritud nii programmi finantseerimist, selle uurimissuutlikkust kui ka tehnilisi lahendusi.[74][75]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. International Space Station Sighting Opportunities, vaadatud 28. jaanuaril 2009
  2. 2,0 2,1 Nations Around the World Mark 10th Anniversary of International Space Station, vaadatud 6. märtsil 2009
  3. John E. Catchpole "The International Space Station: Building for the Future" Springer-Praxis 2008, isbn 978-0-387-78144-0}}
  4. 4,0 4,1 4,2 International Space Station Overview, vaadatud 17. veebruaril 2009
  5. 5,0 5,1 Fields of Research
  6. Getting on Board
  7. 7,0 7,1 ISS Research Program, vaadatud 27. veebruaril 2009
  8. We've Only Just Begun, vaadatud 6. märtsil 2009
  9. "Visitors to the Station by Country". NASA. Vaadatud 10. jaanuar 2020.
  10. Human Spaceflight and Exploration–European Participating States, vaadatud 17. jaanuaril 2009
  11. 11,0 11,1 Gary Kitmacher (2006). Reference Guide to the International Space Station. Canada: Apogee Books. pp. 71–80. ISBN 978-1-894959-34-6. ISSN 1496-6921. 
  12. Memorandum of Understanding Between the National Aeronautics and Space Administration of the United States of America and the Russian Space Agency Concerning Cooperation on the Civil International Space Station, vaadatud 19. aprillil 2009
  13. ISS Intergovernmental Agreement, vaadatud 19. aprillil 2009
  14. 14,0 14,1 Review of NASA Plans for the International Space Station. Washington, DC: National Academies. 2006. ISBN 978-0-309-10085-4. 
  15. ESA Formally Agrees to Continue ISS Through 2020, vaadatud 1. juunil 2011.
  16. Space station partners set 2028 as certification goal, vaadatud 1. juunil 2011
  17. http://www.nasa.gov/sites/default/files/atoms/files/np-2016-exp-47-summary2.pdf Expedition 47 Mission Summary, vaadatud 6. märts 2016
  18. Biographical Data: TIMOTHY L. KOPRA
  19. International Space Station, vaadatud 14. juunil 2008
  20. Beer microbes live 553 days outside ISS, vaadatud 4. juunil 2011
  21. Solar Flare Hits Earth and Mars
  22. A new kind of solar storm
  23. The International Space Station: life in space, vaadatud 17. veebruaril 2009
  24. ISS: Still in assembly, producing science research accomplishments, vaadatud 27. septembril 2009
  25. Monitor of All-sky X-ray Image (MAXI), vaadatud 12. märtsil 2011
  26. ESA via SPACEREF "SOLAR: three years observing and ready for solar maximum", vaadatud 14. märtsil 2011
  27. Jay Buckey (23. veebruar 2006). Space Physiology. Oxford University Press USA. ISBN 978-0-19-513725-5. 
  28. Ion engine could one day power 39-day trips to Mars, vaadatud 8. jaanuaril 2010
  29. http://www.nasa.gov/mission_pages/station/science/experiments/ADUM.html Advanced Diagnostic Ultrasound in Microgravity (ADUM), vaadatud 1. oktoobril 2009
  30. Sishir Rao et al.year=2008. "A Pilot Study of Comprehensive Ultrasound Education at the Wayne State University School of Medicine". Journal of Ultrasound in Medicine 27 (5): 745–749. PMID 18424650. 
  31. Michael Fincke et al. (2004). "Evaluation of Shoulder Integrity in Space: First Report of Musculoskeletal US on the International Space Station". Radiology 234 (2): 319–322. PMID 15533948. 
  32. http://frwebgate.access.gpo.gov/cgi-bin/getdoc.cgi?dbname=109_cong_public_laws&docid=f:publ155.109.pdf NASA Authorization Act 2005, vaadatud 6. märtsil 2009
  33. Gro Mjeldheim Sandal ja Dietrich Manzey. "Cross-cultural issues in space operations: A survey study among ground personnel of the European Space Agency", Acta Astronautica, detsember 2009, lk 1520–1529
  34. 34,0 34,1 34,2 34,3 David Harland (30. november 2004). The Story of Space Station Mir. New York: Springer-Verlag New York Inc. ISBN 978-0-387-23011-5. 
  35. Space Station: Impact of the Expanded Russian Role on Funding and Research, vaadatud 3. novembril 2006
  36. 36,0 36,1 Consolidated Launch Manifest, vaadatud 8. juulil 2008
  37. 37,0 37,1 On-Orbit Elements, vaadatud 19. juunil 2010
  38. The ISS to Date, vaadatud 21. märtsil 2011
  39. [1]
  40. STS-88, vaadatud 19. aprillil 2011
  41. STS-92, vaadatud 19. aprillil 2011
  42. HSF: ISS assembly sequence and on-orbit configuration, vaadatud 6. märtsil 2009
  43. Discovery launches – The Shuttle is back
  44. 44,0 44,1 Zarya Module
  45. 45,0 45,1 Unity Connecting Module: Cornerstone for a Home in Orbit
  46. Zvezda Service Module
  47. International Space Station: Zvezda
  48. NASA–US Destiny Laboratory
  49. NASA–Destiny Laboratory
  50. 50,0 50,1 Space Station Extravehicular Activity
  51. NASA HSF Shuttle Archives: STS-104
  52. Pirs Docking Compartment
  53. Docking Compartment-1 and 2
  54. Russian module launches via Soyuz for Thursday ISS docking
  55. Harmony Node 2
  56. NASA Names Space Module After Moon Base, Not Stephen Colbert, vaadatud 15. aprillil 2009
  57. http://www.esa.int/esaHS/ESAFQL0VMOC_iss_0.html Node 3: Connecting Module, vaadatud 28. märtsil 2009
  58. Columbus laboratory
  59. NASA–Kibo Japanese Experiment Module
  60. Cupola, vaadatud 28. märtsil 2009
  61. STS-133 refined to a five crew, one EVA mission–will leave MPLM on ISS
  62. Europe looks to buy Soyuz craft
  63. "Padalka, Gennadi Ivanovich". Space Facts. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  64. "Peggy A. Whitson (PH.D.) NASA Astronaut". NASA. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  65. "NASA Holds Press Conference on the Dennis Tito Issue". SpaceRef. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  66. "First Space Tourist: How a U.S. Millionaire Bought a Ticket to Orbit". Space.com. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  67. "International Space Station". Geocaching. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  68. "Answers Your Questions". NASA Human Spaceflight. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  69. "Russian Mission Control Center". NASA. Vaadatud 19. jaanuar 2020.
  70. 70,0 70,1 "Ground Facilities". NASA. Vaadatud 20. jaanuar 2020.
  71. 71,0 71,1 "Control centres". ESA. Vaadatud 19. jaanuar 2020.
  72. How Much Does It Cost?, vaadatud 27. märtsil 2008
  73. What's the cost of the space station?, vaadatud 30. septembril 2008
  74. Scientists Believe ISS Is Waste Of Money, vaadatud 17. detsembril 2009
  75. James P. Bagian et al. (2001). Readiness Issues Related to Research in the Biological and Physical Sciences on the International Space Station. United States National Academy of Sciences. 

VälislingidRedigeeri