Kosmiline kiirgus

Kosmilise primaarkiirguse suure energiaga osake (prooton p) laguneb atmosfääri ülakihtide osakestega põrkumisel elementaarosakesteks ja aatomituuma kildudeks, mis omakorda põrkudes laviinitaoliselt paljunevad, moodustades kosmilise sekundaarkiirguse. Maapinnale jõudvatest osakestest moodustavad suurema osa müüonid (µ), mis kohe lagunevad

Kosmiline kiirgus on maailmaruumis väga kiiresti liikuvate laenguga osakeste (esmas- ehk primaarkiirguse) ja Maa atmosfääris nende toimel tekkivate osakeste (teis- ehk sekundaarkiirguse) voog.[1]

Primaarkiirgus lähtub Päikeselt ja Galaktikast, sealhulgas supernoovade plahvatustest. See kiirgus koosneb peamiselt prootonitest, aga ka alfaosakestest (heeliumi aatomi tuumadest) ja raskemate aatomite tuumadest (täielikult ioonioniseeritud aatomitest). Kõige suurema kiirusega ja vastavalt suurima energiaga (kuni 10>sup>21 eV) on Galaktikast tulev kiirgus.[2]

Maa atmosfääri jõuab kosmilise primaarkiirgusena igas sekundis umbes 1000 osakest ruutmeetri kohta.[3] Kosmiline primaarkiirgus neeldub Maa õhkkonnas ja tekitab vastastikuses mõjus õhumolekulidega kosmilise sekundaarkiirguse, mis koosneb prootoneist, elektronidest jt. elementaarosakestest. Osa kosmilist teiskiirgust jõuab maapinnani.

ViitedRedigeeri

  1. H. Eelsalu, 1996. Astronoomialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 200 lk.
  2. ENE 5. köide, 1990
  3. Thomas K. Gaisser: Cosmic Rays and Particle Physics, s. 1. Cambridge University Press, 1990. ISBN 0-521-33931-6