Maa-lähedane orbiit
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Maa-lähedane orbiit (inglise keeles low Earth Orbit (LEO)) on ümber Maa tiirleva keha orbiit, mille kõrgus on vahemikus 160 kilomeetrit perioodiga umbes 88 minutit kuni 2000 kilomeetrit perioodiga umbes 127 minutit.
Objektid, mis asuvad 160 kilomeetrist madalamal, annavad gaasikeskkonna tõttu väga kiiresti oma kiirust ära ning kaotavad seetõttu ka kõrgust.[1] Peale Apollo programmi Kuu missioone pole kordagi inimesed Maa lähedastest orbiitidest väljapoole läinud. Maa-lähedase orbiidi mehitatud kosmoselennu kõrgusrekord on NASA missioon Gemini 11 käes, mille apogee oli 1374 kilomeetrit. Kõik mehitatud kosmosejaamad on siiani olnud Maa-lähedastel orbiitidel ning sama kehtib ka suurema osa satelliitide kohta.
Orbiidi kirjeldus
muudaMaa-lähedasel orbiidil asuvaid objekte mõjutab õhutakistus, mis sõltub orbiidi kõrgusest. Maa-lähedane orbiit asub Maa atmosfääri ja sisemise Van Alleni kiirgusvööndi vahel. Tavaliselt ei ole satelliitide kõrgus alla 300 km, sest õhutakistus on nii suur, et satelliit saab orbiidil olla väga vähest aega, põledes seejärel Maa atmosfääris ära. Kiirus, mida on tarvis, et jõuda stabiilsele Maa-lähedasele orbiidile, on umbes 7,8 km/s. See kiirus on seda suurem, mida kõrgemat orbiiti soovitakse. Delta-v, mida on vaja, et saavutada Maa-lähedane orbiit, on umbes 9,4 km/s. Atmosfäärist ja gravitatsioonist tingitud raketi starti takistavad jõud lisavad delta-v väärtusele 1,5–2,0 km/s.
Ekvatoriaalsed Maa-lähedased orbiidid (ELEO) on orbiidid, mille kaldenurk Maa ekvaatori suhtes on väike, seetõttu on vajalik delta-v on väiksem kui teiste kaldenurkadega orbiitidel sama kõrguse juures. Orbiite, millel on väga suur kaldenurk, nimetatakse polaarorbiitideks.
Orbiidi kasutus
muudaKuigi gravitatsiooniline jõud Maa-lähedasel orbiidil ei ole oluliselt väiksem kui Maa pinnal, siis inimesed ja objektid on orbiidil asudes siiski kaaluta olekus. See on tingitud sellest, et gravitatsioonikiirendus on võrdne satelliidi tiirlemise kesktõmbekiirendusega, mis omakorda tuleneb orbiidil liikumise kiirusest.
Maa-lähedane orbiit on satelliitide hoidmiseks kõige lihtsamini saavutatav ja kõige väiksemate ülalpidamiskuludega orbiit ning sobib väga hästi kommunikatsiooniks väikese vahemaa tõttu. See omadus tagab suuremad andmemahud ja väiksema latentsuse.
Näiteid
muuda- Maa jälgimise satelliidid ning luuresatelliidid kasutavad Maa-lähedast orbiiti, sest sealt on Maa pinda ja objekte võimalik kaardistada kõrgema resolutsiooniga. Satelliidid näevad ka erinevaid Maa piirkondi, tehes ühe tiiru ümber Maa umbes 90 minutiga.
- Rahvusvaheline kosmosejaam Maa-lähedasel orbiidil, kõrgusega ligikaudu 400 km Maa pinnast.[2]
- Kommunikatsioonisatelliidid, mis ei vaja geostatsionaarseid orbiite, on tavaliselt Maa-lähedastel orbiitidel.
- Kaugseiresatelliidid kasutavad tihti Maa-lähedasi orbiite, sest sealt on võimalik saada detailsemaid pilte. Need satelliidid saavad ka ära kasutada Päikese-sünkroonseid orbiite, mis asuvad 800 km kõrgusel.
Kosmoseprügi
muudaMaa-lähedastel orbiitidel on kõige suurem probleem kosmoseprügiga. See probleem on eriti aktuaalseks kujunenud viimaste aastate[millal?] jooksul. Suur oht madalatel orbiitidel tuleneb sellest, et objektidel on erineva suunaga kiirusekomponendid, mis täiskokkupõrke korral tähendab tihti mõlema objekti hävimist. See tekitab veel omakorda prügi juurde, sellest tulenevat ahelreaktsiooni kirjeldab Kessleri sündroom.
Viited
muuda- ↑ "IADC Space Debris Mitigation Guidelines" (PDF). Inter-Agency Space Debris Coordination Committee. 15. oktoober 2002. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. detsember 2013. Vaadatud 12. detsembril 2013.
- ↑ "Higher Altitude Improves Station's Fuel Economy". NASA. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.05.2015. Vaadatud 12.02.2013.