Pasknäär (Garrulus glandarius) on linnuliik vareslaste sugukonnast.

Pasknäär

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Vareslased Corvidae
Perekond Pasknäär Garrulus
Liik Pasknäär
Binaarne nimetus
Garrulus glandarius
(Linnaeus, 1758)
Pasknääri levila
Pasknääri levila

Levila muuda

Pasknääri levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euroopat (puudub ainult Šotimaa põhjaosas, Islandil, Skandinaavia mägialadel ja Ibeeria poolsaare edelaosas), Aasia taiga- ja segametsavööndit Kagu-Aasia ja Põhja-Indiani ning Loode-Aafrikat.

Arvukus muuda

Pasknäär on Eestis üldlevinud ja arvukas haudelind. Pasknääri pesitsusaegset arvukust hinnatakse 30 000 – 50 000 isendile[2]. Kogu Euroopas hinnati 2004. aastal hinnati pasknääride arvukust 6–13 miljonile haudepaarile, mis teeks isendite koguarvuks 18–39 miljonit. Kogu maailmas on arvukus umbes 25–49 miljonit haudepaari.[3]

Pasknääride arvukus on erinevatel põhjustel kõikunud. Üheks põhjuseks on olnud küttimine. Saksamaal on makstud tapetud pasknääride eest tasu isegi kuni 1980. aastateni. Kohati põhjustas see isegi pasknääride täielikku hävimist.[4] Arvukus hakkas tõusma 1920. aastatel ning samast ajast alates on täheldatud pasknääride linnastumist ning levila laienemist põhja suunas Skandinaavias ja Põhja-Aasias.

Arvukust vähendab ka metsade lageraie.

Välimus muuda

 
Pasknääri tiivasulg

Täiskasvanud pasknäärid on umbes haki suurused 32–35 cm pikkused, kirju sulestikuga linnud. Tiibade siruulatus on 53 cm ja linnu kaal umbes 170 grammi. Emas- ja isaslind sulestikult ei erine. Laia levila tõttu on pasknääril mitmeid üksteisest sulestiku värvuselt erinevaid alamliike. Eestis levinud nominaatvormil on pea piirkond heledam ja noka tüve pikenduseks on mõlemal pool musta värvi laik. Iseloomulik on sinise-musta-valgekirju tiivaküüdus ja sellest tagapool tiival valge laik. Rind ja kõhualune on roosakashall või beež, kurgualune ja päranipuala valge. Saba ja tiibade tagaosa on must. Nokk on pruunikashall, jalad pruunikaspunased kuni hallikaspruunid.

Noorlindude sulestik sarnaneb vanalindude omaga, kuid on veidi tumedam ja rind punakam.

Erutunud linnul tõusevad lagipeasuled madala tutina püsti.

Pasknääri lend on pikemal vahemaal aeglane ja ebakindel, ümarate tiibade löögid on loperdavad. Lühemal vahemaal liugleb piki metsaserva pehmete sügavate kaartega.[5] Maapinnal ja okstel liigub ta enamasti hüpates, aeg-ajalt sabasulgi laiali ajades.

Hääl muuda

Pasknääri hoiatushüüd on vali kriiskav 'krääääk' või 'rräätš', aga ka hiireviu häälitsusest sageli eristamatu 'viää'.[5] Ta jäljendab meisterlikult teisi linde, aga ka koduloomi, näiteks lamba ja kitse häälitsusi.

Nimetus muuda

 
Noorlind

Rahvakeeles on tal palju nimetusi. Lisaks levinuimale pasknäärile ka näär, pasknäru, metsnäär, pasaraak, sittharakas, paskrajakas, paskrästas, kreet, päägus, laaneharakas, pajurästas, kartulirääk, tammeähk, nott, lidrilind, rääkijalind jt. Nimetused põimuvad ja on paralleelsed mänsaku nimetustega, sest mänsakul on sarnane häälitsus.[6]

Vanasti otsis pasknäär sageli putukaid hobusepabulatest. Selline sõnnikus sonkimine on talle nimetuse andnud.

Ladinakeelse nimetuse tähendus on garrulus 'lärmakas, käratsev, jutukas, lobisev' ja glandarius 'tõrude juurde kuuluv, tõrusid andev' (sõnast glans 'tammetõru').

Eluiga muuda

Pasknäär elab teadaolevalt kuni 17-aastaseks.[7]

Alamliigid muuda

 
Alamliik G. g. albipectus
 
Alamliik G. g. atricapillus Iisraelis
 
Alamliik G. g. japonicus
 
Alamliik G. g. leucotis

Pasknääride geograafiline varieeruvus on väga suur. On kirjeldatud ligi 70 alamliiki, mida võib jagada 8 rühma. Need on kas geograafiliselt isoleeritud või üleminekupopulatsioonide kaudu üksteisega seotud. Alamliigirühmade sees on iseloomulike tundemärkide variatsioon enamasti sujuva üleminekuga.

Rühm glandarius muuda

See rühm, kuhu kuulub nominaatvorm, asustab Euroopat Uuraliteni ja lõunas Vahemere regioonini. Sulestik on punakas-hallikaspruun ja pealagi on triibuline.

  • G. g. glandarius (Linnaeus, 1758) – Põhja- ja Kesk-Euroopa idas kuni Uuraliteni
  • G. g. hibernicus Witherby & E. J. O. Hartert, 1911 – Iirimaa
  • G. g. rufitergum E. J. O. Hartert, 1903 – Šotimaa kesk- ja lõunaosa, Inglismaa, Wales ja Loode-Prantsusmaa
  • G. g. fasciatus (A. E. Brehm, 1857) – Ibeeria poolsaar
  • G. g. albipectus O. Kleinschmidt, 1920 – Itaalia, Sitsiilia ja Dalmaatsia rannik
  • G. g. ferdinandi Keve-Kleiner, 1943 – Bulgaaria idaosa ja piirnevad alad Traakias
  • G. g. graecus Keve-Kleiner, 1939 – Lääne-Balkan ja Kreeka mandriosa
  • G. g. cretorum R. Meinertzhagen, 1920 – Kreeta
  • G. g. corsicanus Laubmann, 1912 – Korsika
  • G. g. ichnusae O. Kleinschmidt, 1903 – Sardiinia
  • G. g. glaszneri Madarász, 1902 – Küpros

Rühm cervicalis muuda

See rühm on levinud Loode-Aafrikas. Ülaosa on kahevärviline: pealagi ja osaliselt kukal on ruuge, veinipunane või must, pealagi on laiatriibuline. Selg on hall.

  • G. g. cervicalis Bonaparte, 1853 – Põhja- ja Kirde- Alžeeria ning Tuneesia
  • G. g. whitakeri E. J. O. Hartert, 1903 – Põhja-Maroko ja Loode-Alžeeria
  • G. g. minor J. Verreaux, 1857 – Kesk-Maroko ja Atlase mäestik

Rühm atricapillus muuda

See rühm asustab Vahemere idarannikut ja Väike-Aasiat, samuti osa Kaukaasiat ja Krimmi. Alamliikidel on must pea ülaosa pikenenud pealaesulgedega ja pikema valge laubaga. Kukal ja selg on sama värvi. Bosporuse Euroopa poolel on segapopulatsioon alamliigiga G. g. graecus.

Rühm hyrcanus muuda

See rühm hõlmab vaid samanimelise alamliigi, mis asustab Alborzi mäestiku põhjanõlva ja on hübriidpopulatsiooniga seotud alamliigiga G. g. krynicki. Pealagi on must, kuid pikemad suled on punaka äärisega.

Rühm brandtii muuda

See rühm asustab Põhja-Venemaad Põhja-Jaapanini ja talle on iseloomulik punane või ruuge pea vöödilise pealaega. Ülejäänud ülapool on hallim kui rühma glandarius alamliikidel. Viimasega ja samuti aasia rühmaga bispecularis esineb segapopulatsioone.

Rühm bispecularis muuda

See rühm on levinud Himaalajast Hiinani. Pealagi on ilma triipudeta, pea ja selg on sama värvi. Valge tiivaküüdus on asendunud sini-must-valgete vöötidega.

  • G. g. bispecularis Vigors, 1831 – Himaalaja lääneosa kuni Lääne-Nepalini
  • G. g. sinensis Swinhoe, 1871 – Hiina kesk-, lõuna- ja idaosa, Põhja-Birma
  • G. g. interstinctus E. J. O. Hartert, 1918 – Himaalaja idaosa, Lõuna-Assam ja Kagu-Xizang
  • G. g. oatesi Sharpe, 1896 – Loode-Birma
  • G. g. haringtoni Rippon, 1905 – Lääne-Birma
  • G. g. taivanus Gould, 1863 – Taiwan

Rühm leucotis muuda

Siia rühma kuulub vaid nimeandev alamliik. Must pealagi ja kahekordne sini-must-valge tiivaküüdus.

  • G. g. leucotis Hume, 1874 – Kesk- ja Ida-Birma, Lõuna-Hiina (Lõuna-Yunnan), Tai, Indohiina kesk- ja lõunaosa

Rühm japonicus muuda

See rühm asustab Jaapanit, välja arvatud Hokkaido. Must valjasriba on ühenduses laia musta haberibaga. Pealagi on must valge äärisega sulgedega. Küünra-hoosulgede välislabad on pikalt valged.

Elupaik muuda

Pasknäär elab peamiselt suuremates okas- ja segametsades, vahel ka puisniitudel ja metsatukkades ning väga harva kalmistutel ja suurtes parkides. Tõrude ja pähklite valmimise aegu tulevad nad parvedena parkidesse ja aedadesse. Lääne- ja Kesk-Euroopas on osaliselt linnastunud, elades parkides ja aedlinnades. Põhja-Aasias asustavad taigat ja Kagu-Aasias vihmametsi. Pasknäärid väldivad avamaastikku.

Ränne muuda

Pasknäär on peamiselt paiga- ja hulgulind, osaliselt ka rändlind. Sügisel võib täheldada väiksema ulatusega lõuna- ja edelasuunalist rännet. Merd nad tavaliselt ületada ei julge. Ida- ja Põhja-Euroopas on mõnel aastal täheldatud arvukamat rännet, näiteks 1983. aastal liikus suurel arvul linde üle Skandinaavia ja Poola Suurbritannia ranniku suunas.[8] Suuremat rännet on täheldatud enne seda 1882, 1898, 1916, 1932, 1933, 1936, 1947, 1955, 1964, 1972 ja 1977. 1964. aastal loendati Gdańskis ühe kuu jooksul 35 000 rändavat lindu. Suurim parv koosnes 1682 linnust.[7]

Toitumine muuda

 
 
Pasknääri munad

Pasknäär on segatoiduline. Tema toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Lisaks tammetõrudele on ta toiduks kastanid, pähklid, nende puudumisel ka mais ja muud teraviljad. Lisaks võib ta süüa marju, luuvilju, kaunvilju, kartuleid ja seeni. Suvepoolaastal on ülekaalus putukad ja ussid, harvem ka väikelindude munad ja -pojad ning väikesed närilised. Putukatest on toiduks maipõrnikad, siklased, kärsaklased, poilased, kedrikuröövikud jt.[9] Suve teisel poolel tarvitab rohkem taimset toitu (marjad, seemned) ja tammetõrusid.[10] Tõrudest kogub ta ka omale talvevarusid, kaevates neid mulla alla või toppides puupragudesse. Mõnes panipaigas võib neid olla kuni 4 kg. Tavaline korraga tassitav kogus kõigub 1–5 tõru vahel, kuid rekord olevat 9 tõru korraga. Enamik tõrusid paigutab lind venivasse söögitorru.[11] Osa peidetud tõrudest kaevab pasknäär talvel lume alt välja, kuid osa jääb kasutamata ja läheb kevadel idanema.

 
Pasknäär saagiga

Pasknäär külastab ka linnutoidumaju ja solgiauke, kuid püüab jääda puude lähedusse.[5]

Pesitsemine muuda

 
Noorlind

Pasknäär ehitab pesa tavaliselt kuuse otsa tüve lähedale. Pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asub 1,5–5 m, harvem ka kuni 10 m kõrgusel, seda ehitavad mõlemad vanalinnud. Lameda kujuga pesa välimine osa tehakse raagudest, seestpoolt vooderdatakse sambla, rohujuurte ja muu kättesaadava pehme materjaliga.[11] Kurnas on 4–8 muna, mida emaslind haub 16–20 päeva. Eestis on kurn täis mai esimesel poolel.[12] Haudumise perioodil on vanalinnud väga ettevaatlikud ja ei häälitse valjult. Pojad kooruvad 24–30 tunni jooksul. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pojad lahkuvad pesast 20–22 päeva pärast ning pesakond liigub vanalindude hoolitsuse all koos ringi vähemalt 3 nädalat. Suguküpsuse saavutavad pasknäärid 2 aasta vanustena ja pesitsema hakkavad kolmandal aastal[11]

Munemisperioodil langevad munad sageli oravate, harakate, unilaste või teiste pasknääride saagiks.

Vaenlased muuda

Pasknääri looduslikud vaenlased on kullilised ja varesed ning öisel ajal öökullid. Saksamaal ja Austrias on pasknääre kütitud, sest pasknäärid söövad väikeste värvuliste mune ja poegi. Pasknääre on ka toiduks tarvitatud: Saksamaal on jahimehed teinud pasknäärisuppi.[13][14]

Käitumise iseärasused muuda

Pasknääridel on eriline suhe sipelgatega. Lind võib seista sipelgapesasse, sirutada tiivad laiali ja lasta sipelgatel katta kogu oma keha. Sipelgad pritsivad ta sulestikule sipelghapet, mis tõenäoliselt aitab pasknääril hävitada oma parasiite.[11]

Noorlinnuna inimese kätte sattudes on teda kerge üles kasvatada ja ta taltub kiiresti. Vabadusse pääsedes pöördub ta inimese juurde tagasi.

Viited muuda

  1. BirdLife International (2009). Garrulus glandarius. 2009. IUCN Red List of Threatened Species. IUCN 2011. www.iucnredlist.org
  2. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 10. detsembril 2011.
  3. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. märts 2013. Vaadatud 31. detsembril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. V. Bejćek, I. Gorban in W. J. M. Hagemeijer, M. J. Blair: The EBCC Atlas of European Breeding Birds – their distribution and abundance, T & A D Poyser, London 1997, ISBN 0-85661-091-7, lk 670–671
  5. 5,0 5,1 5,2 Lars Jonsson, "Euroopa linnud", Tallinn, 2000, lk 488
  6. Mart Mäger "Eesti linnunimetused", lk 143
  7. 7,0 7,1 Urs N. Glutz von Blotzheim, Kurt M. Bauer: Handbuch der Vögel Mitteleuropas (HBV). Band 13/III, Passeriformes (4. Teil): Corvidae – Sturnidae, AULA-Verlag, ISBN 3-923527-00-4
  8. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. detsember 2011. Vaadatud 31. detsembril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. "Loomade elu", 6. kd, lk 431
  10. http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/GARGLA.htm
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=278
  12. Olav Renno "Eesti linnuatlas", Tallinn, 1993, lk 167
  13. Frieder Sauer "Szárazföldi madarak", lk 266
  14. http://www.chefkoch.de/rezepte/51511018108283/Kraehen-Suppe.html

Välislingid muuda