See artikkel räägib zooloogia mõistest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tiib (täpsustus).

Tiib (bioloogia) on loomadel esinev paariline õhus tõstejõudu tekitav liikumiselund, mis on evolutsiooni käigus arenenud loomade lendamist võimaldavaks kulgemisviisiks.

Kühmnokk-luik sirutab tiibu

Tänapäevaste selgroogsete loomade hulgas on tiivad lindudel ja käsitiivalistel (nahkhiired). Neil on tiibadeks muundunud lendamist võimaldavad eesjäsemed. Nii lindudel kui ka käsitiivalistel on üks tiivapaar.

Selgrootute loomade hulgas on tiivad putukatel, kellel need on arenenud rindmiku katetest. Lendavad putukad on kiletiivalised. Putukate valmikuil on enamasti kaks paari tiibu, vaid mõnes rühmas (selts kahetiivalised) on tiibu üks paar.

Kõik tiivulised loomad ei ole lennuvõimelised. Nii lindude kui ka putukate hulgas on selliseid liike, kelle tiivad on evolutsiooni käigus mandunud (taandarenenud) (kiivi, emu) või kes eluviisi muutuse tõttu pole enam kohastunud lendama (pingviinid). Inimese kunstliku valiku tõttu pole ka kanad tänapäeval üldiselt lennuvõimelised.

Selgroogsete tiivad

muuda

Lindude ja käsitiivaliste tiivad on lendamiseks muundunud eesjäsemed, mis anatoomiliselt koosnevad küünar-, õlavarre- ja kodarluust ning kämbla- ja sõrmeluudest, mis moodustavad tiiva "tala".

Lindude tiibade katmiku (kandepinna) moodustavad õhutihedad, laba-, küünarhoosuled ja 1. rea, 2. rea ning 3. rea kattesuled.

Käsitiivaliste tiivad sirutuvad, olenevalt liigist, 2,5 cm kuni 1,5 meetrini. Nahkhiire tiivad on arenenud esijäsemete sõrmedevahelisest nahakoest. Tiiva n-ö talaks on esijäsemete neli varbaluud. Nahkhiire tiivad võimaldavad lendamist, mitte ainult lauglemist (nt lendorav).

Esimesed tiivulised selgroogsed olid tiibsisalikud ehk pterosaurused, kes elasid 220–65,5 miljonit aastat tagasi. Kuigi neil oli lindudega mõndagi ühist, ei ole linnud neist arenenud. Suurim tiibsisalik Qutzalcoatlus, kõigi aegade suurim lennuvõimeline elusolend, oli sama suur kui väikelennuk: tema tiibade siruulatus oli 11–12 m ja ta kaalus 65 kg.[1]

Putukate tiivad

muuda
 
Liblika tiib 20x suurenduse all

Lendavate putukate tiivad on arenenud rindmiku katetest, tavaliselt on neil kaks paari: eesmised ja tagumised kilejad tiivad (mesilased jne.) või üks paar kilejaid tiibu (sääsed jne.)

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Laure Cambournac. "Dinosaurused ja teised väljasurnud loomad". Sinisukk 2006, lk 28-29