Korporatsioon Sakala ajalugu
Korporatsioon Sakala ajaloo alguseks saab lugeda 1908. aasta kevadet, kui Eesti Üliõpilaste Seltsis (EÜS) tekkis Pernavia grupeeringu nime all tuntud sõprade seltskond, kes leidsid, et tuleks taastada Fraternitas Viliensis, mille asutamiseks 1890. aastal luba ei antud. Esialgu ei soovitud isegi seltsist lahku lüüa, vaid Fraternitas Viliensis oleks tegutsenud seltsi osakonnana.[1] Sellise otsuseni jõuti 5. (18) novembril 1908 toimunud koosolekul vil! Oskar Rütli korteris Tartus.[2] Vastavasisulise ettepanekuga mindi 14. (27.) novembril EÜS-i koosolekule, kus enamus selle tagasi lükkas. Selle peale otsustasid 21 ettepaneku teinud liiget seltsist lahkuda.[1]
Esimene asutamiskoosolek peeti 18. novembril (1. detsembril) 1908. aastal ülikooli peahoones.[2] Algselt sooviti kasutusele võtta Fraternitas Viliensise värvid sini-must-valge, kuna need olid EÜS-ile ainult korporatsiooni asutamiseni hoiule antud. EÜS värvidest ei loobunud, kuna korporatsiooni värvideks pidid need saama siis, kui kogu EÜS korporatsiooniks muutub.[3] Seetõttu otsustati must asendada esimese spektrivärvi, violetsega ja Sakala värvideks sai sini-violett-valge.[2]
Ka nime üle peeti tuliseid vaidlusi. Kümmekonna välja pakutud variandi hulgas esinesid ka "Põhjala", "Livensis" ja "Rotalia", kuid 24. novembril peetud koosolekul osutus valituks Sakala.[1][2] Ülikooli valitsus kinnitas korp! Sakala põhikirja 1909. aasta jaanuaris[2] ja Venemaa rahvahariduse minister 18. juunil (1. juulil) 1909.[4]
Esimest korda astuti värvides välja 21. ja 22. juunil (4. ja 5. juulil) 1909[1] seoses Tartus toimunud laulupeoga. Korp! Sakala liikmed olid palutud korraldamise juurde appi.[3] Pidulik avaaktus peeti 14. novembril 1909 ja seda on hakatud kokkuleppeliselt lugema korporatsiooni ametlikuks sünnipäevaks.[1]
Asutamisest Vabadussõjani
muuda
Algusaastatel oli korp! Sakalal vähe ühisjooni baltisaksa korporatsioonidega: Sakala majas kehtis karskusnõue, kommersse ja duelle ei peetud. Üleüldse võeti kodukorra loomisel rohkem eeskuju EÜS-ilt, kui teistelt korporatsioonidelt. Karskusnõue püsis 1915. aastani,[5] selleks ajaks olid ka muud piirangud kadunud. Kuni 1915. aastani suheldi rohkem ühiskondlike organisatsioonide, kui teiste üliõpilasorganisatsioonidega. Eriti aktiivselt tegeldi karskusküsimustega. Teistest organisatsioonidest saadi kõige paremini läbi Riias paikneva Vironiaga, suhted Fraternitas Esticaga olid normaalsed, kuid suhted EÜS-iga olid aga algusest peale pingelised. Hea läbisaamine kujunes soomlastega. Kui Soome Üliõpilasvõimlejad 1909. aastal Tartut külastasid, siis tegelesid nende võõrustamisega paljuski Sakala liikmed. Järgmisel aastal tehti vastuvisiit Soome. Eriti head suhted kujunesid Hämäläis-Osakunta'ga Helsingi Ülikooli juurest.[1]
Esimese maailmasõja puhkemine häiris tugevalt korporatsiooni normaalset elu. Paljud sakalanused kutsuti sõjaväe teenistusse ja maja rekvireeriti sõjaväe jaoks. Samas suurenes sõjaaastatel üliõpilaskonna ühtehoidmine: koostöös asutati Üliõpilaste Leht, mille toimetusse kuulusid ka sakalanused Rasmus Kangro-Pool ja Richard Õunapuu, ühiselt oldi vastu ülikooli evakueerimisele ja nn Dehio ülikoolile. Vabadussõja puhkedes otsustasid korp! Sakala liikmed in corpore vabadussõtta minna. Korp! Sakala tollane senior, Otto Michelmann langes vabadussõjas.[1]
Eesti Vabariik 1920–1940
muudaPärast Vabadussõda oli olukord Tartu Ülikooli juures muutunud. Enamus üliõpilastest olid nüüd eestlased, riiklike institutsioonide ja eriala organisatsioonide loomisega vähenes üliõpilaste osa rahvuslik-kultuurilises tegevuses ja enamik üliõpilasi olid vähemalt ühe sõja veteranid. Seoses liikmeskonna kasvuga muutus ka Sakala struktuur. Vilistlaskogu asus tegutsema iseseisva üksusena. Selle keskus paiknes Tartus, kuigi enamik vilistlasi elas Tallinnas. Vilistlaskogu koondised tegutsesid ka Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Võrus. Sakala stipendiaatidena Tartus õppinud lõid Soomes Sakala osakonna. Seoses Tallinna Tehnikaülikooli asutamisega loodi 1937. aastal ka Tallinna osakond.[6] Likvideeritud korp! Harjola vilistlaskogu liitus korp! Sakala vilistlaskoguga 1938. aastal.[7]
Teistest organisatsioonidest suheldi peamiselt Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) teiste liikmetega. Suhted EÜS-iga olid üsna jahedad. Juba tsaariajal alguse saanud kontaktid Hämäläis-Osakunta'ga Helsingi Ülikooli juurest jätkusid ja korp! Sakala 20. juubelil 1929. aastal sõlmiti sõprusleping kahe organisatsiooni vahel. Palju aitas selle juures kaasa Oskar Rütli, kes oli ka Soome aukonsul Tartus. Sõpruslepingu praktiliseks pooleks oli omavaheline stipendiaatide vahetamine. Kümme aastat hiljem, 1939. aastal, sõlmiti sõprusleping Rootsi üliõpilasorganisatsiooni, Uppsala Ülikooli juures tegutseva Gästrike-Hälsinge nation'iga. Lepingu eestvedajaks oli Rootsi aukonsul Tartus Julius Lill. Varsti saabunud Nõukogude okupatsiooni tõttu lepingut sisuliselt täita ei saadud, kuigi Sakala Rootsi koondisel olid hiljem Gästrike-Hälsinge Nation'iga head suhted.[6]
Peale Kaitseliidu taastamist 1924. aastal muudeti Kaitseliitu kuulumine kõigile Sakala liikmetele kohustuslikuks. Sakalanused kuulusid Tartu Kaitseliidu IV malevkonda (korporatsioonide malevkond)[6] ja moodustasid selle V kompanii.[8] Aktiivselt osaleti ka Tartu Linna Vabatahtlikus Tuletõrje Ühingus ja korporatsiooni liikmetest moodustati 1932. aastal iseseisev rühm.[6]
Seosed vabadussõjalastega
muudaKorp! Sakalat seostati avalikkuses ka vabadussõjalaste liikumisega. On tõsi, et mitmed vabadussõjalaste liikumise juhid kuulusid korp! Sakalasse: Artur Sirk, Eduard-Alfred Kubbo, Villem Reier, Paul Telg, Karl-Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Samas oli korp! Sakala apoliitiline organisatsioon ja ametlikult vabadussõjalaste tegevust ei toetatud, kuigi võib arvata, et oma organisatsiooni vilistlastele pöialt hoiti. Tegelikku toetust vabadussõjalastele on raske hinnata, sest Poliitilise Politsei (PolPol) informaatorite erinevate hinnangute järgi pooldas vabadussõjalasi 14–90% kõigist sakalanustest. Samal ajal said vabadussõjalased linnavolikogude valimistel üleriigiliselt 42% häältest ja võib oletada, et linlastest korp! Sakala liikmete hulgas oli nende poolehoidjaid umbes samapalju.[6]
Ametlikust apoliitilisest hoiakust võimudele aga ei piisanud. Välipolitsei inspektor ja sakala vilistlane Leonhard Pruunma teatas 10. detsembril 1935 Tartus peetud vilistlaskogu juhatuse koosolekul, et kõrgemalt poolt tuleva käsu järgi tuleb Artur Sirk ja Eduard Kubbo Sakalast välja visata või Sakala suletakse. Nõutud otsus ka vastu võeti. Eesti Vabariigi Valitsus arutas oma koosolekul 11. detsembril muuhulgas ka Sakala sulgemise küsimust. Samal Päeval käis Konstantin Pätsi juures nelja liikmeline delegatsioon (Karl Grau, Kaarel Uusmaa, J. Asu ja August Jürman), kes teatas, et Sirk ja Kubbo on vilistlaskogu nimekirjast kustutatud. Hiljem heideti sulgemise ähvardusel välja veel Karl Martin Dorbus, Juhan Libe, Karl-Arnold Jalakas, Maks Kurre, H. Arnover ja H. Nahkoi.[9]
Vilistlane Albert Naeris tegi 11. novembril 1978 USA koondise peakoosolekul ettepaneku otsus liikmete välja heitmise kohta annulleerida, kuna see tulenes välisest survest, millega rikuti Sakala akadeemilist vabadust. Vastav küsimus tuli hääletusele panna 70. juubeli puhul kõigi Sakala koondiste koosolekutel. Antud ettepanekule ei vastanud Rootsi koondis, kuid kõik ülejäänud toetasid seda ja järgmisel aastal toimunud koosolekutel hääletati väljaheitmise otsuste tühistamise poolt. Et ettepanekut toetas koondiste enamus, sealhulgas ka kaks suuremat koondist (USA ja Kanada), siis loeti poliitilise surve all tehtud otsused liikmete välja heitmise kohta tühistatuks.[9]
Sakala sulgemine ja Teine maailmasõda
muudaKevadsemestril 1940. aastal kuulus Sakalasse 418 liiget. Sakala tegevus keelati 1940. aasta suvel nõukogude võimude poolt.[6] Enne organisatsiooni sulgemist võeti üle selle ruumid ja muud varad. Käsk väljakolimiseks saabus Tartu linnavalitsusest 18. juunil 1940. Enamus konvendi liikmeid, sealhulgas eestseisuse liikmed, olid suvel Tartust ära ja nii viidi likvideerimine läbi väheste kohal viibinute poolt. Veel samal õhtul koliti konvendi ruumidest välja kogu vallasvara. Paraku oli mingi komisjon varem ruumid üle vaadanud ja nõudis kohe mööbli tagasi toomist. Vastav nõu esitati linnavalitsuse majutuskomisjoni kaudu ja tuli täita. Konvendi hoone läks hiljem ühe Leningradist tulnud väeosa staabi käsutusse.[10]
Muu vallasvara tuli Ülikooli valitsusele vastavalt nimekirjale üle anda. Kuna nimekiri varem puudus, siis sai selle nüüd oma äranägemise järgi koostada. Kolm hõbedast kommersikarikat, Häme osakonnalt ja Ratsarügemendilt kingiks saadud karikad, eestseisuse lauagarnituur ja paljud muud väärtuslikumad esemed jagati kaasvõitlejate ja nooremate vilistlaste kätte hoiule, mõningad esemed maeti ka maha. Vilistlaskogu ja konvendi arhiiv sorteeriti põhjalikult ning kõik materjalid, mille kohta kardeti, et neis olevat infot võivad nõukogude võimud liikmete vastu kasutada, põletati. Järelejäänud arhiivi riismed koos arveraamatute, vappide, lippude ja esemetega anti üle Ülikooli Rektoraadi esindajale hr. Salvele.[10]
Ühes ruumis konvendi kolmandal korrusel hoiti ka kaitseliidu kompanii varustust, sealhulgas umbes 30-t vintpüssi. Kompanii ülem, kaasvõitleja Viksten, kolis selle varustuse esialgu oma korterisse. Tema ärevusse sattunud majaomanik ähvardas aga võimudele kaebama minna ja nii viis ta varustuse juba järgmisel päeval Kaitseliidu staapi.[10]
Esimesel okupatsiooniaastal vahistati, küüditati, mobiliseeriti või tapeti umbes nelikümmend liiget. Sõja käigus langes või jäi kadunuks veel kümme meest. Saksa okupatsiooni ajal oli tegevus samuti keelatud, kuid poolsalajasi kokkusaamisi siiski korraldati ja isegi mõned liikmed võeti vastu perioodil 1941–1944.[6] Näiteks õnnestus saladuskatte all 1942. aasta mais Estonia teatris pidada Sakala kevadkommerssi ja 1943. aasta mais Nõmmel veel üks suurem koosviibimine korraldada.[7]
Hiljem õnnestus umbes 250 mehel läände põgeneda, peaasjalikult Saksamaale ja Rootsi.[6]
Tegevus 1945–1988
muudaSakala tegevus paguluses ei saanud jätkuda enam sama moodi nagu see oli toimunud Eestis. Lisaks majanduslikele probleemidele lahutasid sakalanusi tihti ka ühes riigis asudes suured geograafilised vahemaad. Paguluses kujunes korporatsiooni põhiliseks struktuuriüksuseks koondis ja kogu tegevust koordineeriv keskorgan puudus.[11]
Esimesena asutati väliskoondistest Rootsi koondis: kooskäimised algasid 1945. aasta juulis ja põhikiri kinnitati 12. veebruaril 1946. Rootsi koondise põhikiri oli hiljem eeskujuks teistele koondistele. Oma liikmete ja nende perede abistamiseks tegutses koondise juures Toetusfond. Sõprussidemed Hämäläis-Osakunta'ga taastas Rootsi koondis 1953. aastal, kuid need katkesid uuesti 1970. aasta mais Soome osapoolele avaldatud poliitilise surve tõttu. Liikmeid oli Rootsi koondisel 1951. aastal 74, 1991. aastal 86.[11]
Saksamaal Augsburgis loodi koondis 1. mail 1946, veidi hiljem loodi koondis ka Geislingenis. Koondiste tegevus saksamaal katkes aastatel 1951–1953, sest paljud liikmed emigreerusid teistesse riikidesse. Tegevus reorganiseeriti 1953. aastal ja selle liikmete arv püsis paarikümne ringis.[11]
USA-sse hakkas korp! Sakala liikmeid rohkem rändama alates 1949. aasta suvest ja paljud neist koondusid New Yorki. Koondise loomine otsustati 2. augustil 1949. aastal. Sarnaselt Rootsi koondisega loodi Sakala Fond. Pärast Henrik Visnapuu surma 1951. aastal loodi Korp! Sakala Henrik Visnapuu nimeline kirjandusauhind. Koondise liikmeskond oli alates 1960. aastatest saja inimese ringis.[11]
Kanada koondis loodi 5. märtsil 1950 Torontos. Esimese akadeemilise organisatsioonina paguluses omandas Kanada koondis 1955. aastal oma maja Torontos. Tänu sellele oli võimalik taastada ka kodumaal kehtinud korporatsiooni struktuur ja nii tegutses Kanadas aastatel 1958–1971 nii iseseisev konvent, kui ka vilistlaskogu. Pärast seda pöörduti tagasi koondise vormi juurde. Kõigi akadeemiliste organisatsioonide osalusel ehitati 1971. aastal Toronto kesklinna 20-korruseline üliõpilaste võõrastemaja-ühiselamu Tartu Collage nime all ja üks korrus selles hoones oli üliõpilasorganisatsioonide käsutuses.[11]
Sakala Austraalia koondis loodi 1950. aasta 1. detsembril Sydneys peamiselt Saksamaalt emigreerunud liikmete poolt. Tippajal kuulus koondisse 30 liiget.[11]
Väikseim koondis loodi 1950. aasta sügisel Leicesteris Inglismaal ja selle liikmete arv ei küündinud kunagi üle kümne.[11]
Taastamine Eestis: 1989 – tänapäev
muudaKorp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Idee selleks tekkis 1988/1989. aastavahetusel Tartu üliõpilaste seas. Idee kandjateks on põhiliselt grupi "Ülikool relvavabaks" liikmed, eestvedajateks arstiüliõpilane Alar Sepp, filosoofiaüliõpilane Peeter Tali ja õigusteaduse üliõpilane Vallo Vanaaseme. Esimeste asjade seas uuriti Sakala ajalugu ja otsiti veel elus olevaid vilistlasi.[12]
Vilistlaskogu koosolekul Tallinnas Olümpia hotellis otsustati 13. veebruaril 1989 moodustada initsiatiivrühm, mis pidi taastama korp! Sakala Tartus. Initsiatiivrühma kuulusid tollane vilistlane Eugen Künnapuu ning toonased kaasvõitlejad Alar Sepp ja Vallo Vanaaseme. Tartu ülikooli nõukogu kinnitas korp! Sakala põhikirja 3. märtsil ja 14. aprillil võeti vastu esimesed uued liikmed. Esimene sõjajärgne kommerss peeti 1989. aasta mais Tartus ja seal osales ka väliskoondiste ning sõprusorganisatsioonide liikmeid.[13]
Juba järgmisel, 1990. aastal taastati ka Tallinna osakond ja esimesed uued liikmed võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu 1. veebruaril. Mai keskpaigaks olid leitud ka esimesed ruumid Tallinna Tehnikaülikooli ühiselamus Mustamäel.[13]
Peale taasasutamist oli peamiseks probleemiks alalise konvendikorteri puudumine ja alates 1990. aastate keskpaigast ka aktiivsete taasasutajate vilistlaskokku suundumine, mis tingis teatava passiivsuse organisatsiooni tegevuses. Mõõn möödus ja alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ning Tartu konvendihoone on tagasi saadud. Korraldatakse spordi ja kultuuriüritusi.[14] Tallinna osakond kolis Tallinna Tehnikaülikooli ühiselamust vanalinna Müürivahe tänavale[14] ja hetkel paiknevad selle ruumid Tallinna Raekoja platsil Tudengimajas.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Spes Patriae, lk 117–121
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Vivat Academia lk 240–243
- ↑ 3,0 3,1 Rütli, lk 255–256
- ↑ Vivat, crescat, floreat alma mater, lk 172
- ↑ Palamets lk 233–234
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 Spes Patriae, lk 121–124
- ↑ 7,0 7,1 "Kroonika" (Eesti keel). 06.10.2010. Vaadatud 30.01.2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Tanel Kutti. "Akadeemilise malevkonna sünd" (Eesti keel). Tartu malev. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.04.2009. Vaadatud 30.01.2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 9,0 9,1 VHS 1999, lk 110–113: Heinold Okas Kui Konstantin Päts tahtis detsembris 1935 sulgeda korp! Sakalat
- ↑ 10,0 10,1 10,2 VHS 2009, lk 274–277: H. Okas Kuidas Likvideeriti korp! Sakala
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Spes Patriae, lk 125–128
- ↑ Peeter Tali (13. november 1999). "Pärlist veinipeekriga tervitan Sind Sakala!". Eesti Päevaleht (Eesti keel). Vaadatud 06.02.2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 13,0 13,1 Vivat Academia lk 243–244
- ↑ 14,0 14,1 Vivat Academia lk 245–248
Kirjandus
muuda- Hillar Palamets O alte Burschebherrlichkeit...: üliõpilaste elust ja olmest keiserlikus Tartu Ülikoolis 1802–1917 Ilo 2008 ISBN 9789985578759
- Oskar Rütli Mälestusi ühe Eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949) Eesti Päevaleht 2010 ISBN 9789949452620
- Helmut Piirimäe, Toomas Hiio ja Matti Maasikas Spes patriae: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis Olion 1996 ISBN 5460002176
- Vivat Academia : üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus 2007 ISBN 9789985902257
- Vivat, crescat, floreat alma mater! : pildialbum ja lühiülevaade Tartu Ülikooli üliõpilasorganisatsioonide tegevusest : pühendatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevale Aasta Raamat 2007 ISBN 9789985983300
- Verbum habet Sakala 2009 Tartu, 2009
- Verbum habet Sakala 1978
- Verbum habet Sakala 1989
- Verbum habet Sakala 1999
- Verbum habet Sakala 2004
- Verbum habet Sakala 2004: täiendusköide 2005