Karl Grau

Karl Grau (31. oktoober 1884 Viljandimaa, Kolga-Jaani kihelkond, Soosaare vald – 18. august 1952 Augsburg) oli eesti advokaat ja Viljandi linnapea. Samuti oli ta Läti aukonsul.

Haridus ja noorusaastad

Grau omandas alghariduse Soosaare vallakoolis, seejärel õppis ta Kolga-Jaani kihelkonnakoolis ning pärast seda 1901–1905 Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis. 1906–1911 õppis Grau Tartu Ülikoolis õigusteadust ja lõpetas ülikooli cand. jur.-kraadiga. Tema lõpueksami teema oli "Varanduslised kuritööd Tartu ja Viljandimaal ja ühiskondlikud abinõud nende vastu võitlemiseks". Karl Grau oli korporatsioon Sakala asutajaliige ja auvilistlane.

Karl Grau abiellus 1909. aastal Pärnus Valda Kalniniga.

Viljandi aeg (1911–1918)

Pärast ülikooli lõpetamist 1911. aastal asus Grau tööle vandeadvokaadi abina Oskar Rütli juures Tartus. Rütli abina töötas ta pool aastat, mille järel asus elama Viljandisse, kus hakkas tööle iseseisva vandeadvokaadina.1912–1918 oli Grau Viljandis ajalehe Sakala vastutav toimetaja. Viljandis elades astus Grau Viljandi Põllumeeste Seltsi, kus valiti juhatuse liikmeks ja seejärel seltsi esimeheks. 1917. aastal valiti ta esimestel demokraatlikel valimistel Viljandi esimeseks eesti soost linnapeaks. Varem olid seda ametit pidanud ainult sakslased. Samuti valis Viljandi linn Grau Eesti Maapäeva liikmeks.

Vabadussõda ja Tartu aeg (1918–1941)

Vabadussõjas astus Karl Grau II polku lihtreameheks, üsna pea määrati ta sõjakohtu uurijaks. 1918. aastal kolis Grau tagasi Tartusse ja asus tööle advokaadina. Tartus elades oli Grau juriidilise ajakirja Õigus toimetuse liige. Ta kirjutas igal aastal artikleid mitmete juriidiliste küsimuste kohta. Samuti andis Grau õppeülesandetäitjana 1921–1922 Tartu Ülikoolis loenguid kriminaalõiguse ajaloost. Grau organiseeris ka õigusteadlaste päevi ning oli selle ürituse iga-aastane referent, kes lahendas aktuaalseid õiguslikke küsimusi. 1932–1934 töötas Grau kriminaalprotsessi projekti koostamiseks moodustatud komisjonis, mis asus kohtuministeeriumi juures.

Grau oli tegev ka majandusalal. Ta oli osanik Tartu telefonivabrikus, Tartu pärmivabrikus ning Räpina paberivabrikus.

Pärast Nõukogude vägede taganemist 1941. aastal töötas Grau mõnda aega kohtudirektorina.

Pagulus

Karl Grau põgenes Nõukogude võimu eest perega Saksamaale ning asus elama Augsburg-Kriegshaberisse. Paguluses osales Grau mitmes organisatsioonis. Ta oli USA ala Eestlaste Keskesinduse ja Ülesaksamaalise Keskesinduse esimees. Lisaks oli Grau Punase Risti laekur. Grau algatusel töötati välja EÜSL-i (Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis) uus põhikiri ning viidi läbi Saksamaa eestlaste üldvalimised.

Karl Grau suri 18. augustil 1952 raske haiguse tagajärjel ning maeti 21. augustil Augsburg-Hochfeldi protestandi kalmistule. Matusel asetasid pärgi ja lilli ning ütlesid järelehüüdeid paljude seas korp! Sakala esindaja kolonel Ludvig Jakobsen, ühingu Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis esindaja kolonel Herman Stockeby, Eesti Post ja Eesti Rada esindaja Johannes Västrik. Matusetalituse korraldas pastor Konrad Veem.

Liikmesus

Karl Grau oli üks Tartu Õigusteadlaste Seltsi eestvedajaid ja selle esimene esimees. Grau valiti ka 1930. aastal Vandeadvokaatide Nõukogu liikmeks nii Tartus kui ka Tallinnas.

Tunnustus

• 1940 Valgetähe III klassi teenetemärk

Kirjandus

• Sepp, Juhan, "Karl Grau: in memoriam". Vaba Eesti Sõna, 30. august 1952, lk 11
• "Karl Grau maeti". Stockholms-Tidningen Eestlastele, 26. august 1952, lk 1
• "Karl Grau surnud". Eesti Post, 7. september 1952, lk 6
• "Üks vana võitleja varises Manalasse". Võitleja, september 1952, nr 3, lk 4