Helmersen

Helmersen (vene keeles Гельмерсен), varem Helmes on Alam-Saksimaalt Braunschweigist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Helmerseni suguvõsa aadlivapp

AjaluguRedigeeri

Suguvõsa esiisaks oli Hamburgi kodanik Moritz Helmer.[viide?]

1. augustil 1643 andis Rootsi kuninganna Kristiina kuninglikule sekretärile Paul Helmesile (1603–1657) Rootsi aadlitiitli. 31. mail 1651 sai Paul, koos Liivimaa kubermangusekretärist venna Johann Helmesiga, perekonnanime "von Helmersen".[1]

Helmersenid rüütelkonna matriklisRedigeeri

Helmersenid olid üks neid väheseid aadlisuguvõsasid, kes kuulusid kõigi nelja Balti rüütelkonna matriklisse. 1747. aastal võeti nad Liivimaa rüütelkonna matriklisse. 1789. aasta 27. aprillil (vkj) immatrikuleeriti Eestimaal vennad Otto Magnus von Helmersen (1748−1808) ja Benedikt Karl Friedrich von Helmersen (1760−1824).[2] 1846. aasta 2. mail (vkj) võeti Saaremaa rüütelkonna matriklisse Reinhold Johann Magnus von Helmersen (1801−1857).[3] Viktor Karl Paul von Helmersen (1843−1910) immatrikuleeriti 1875. aasta 8. märtsil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse. Lisaks sellele võeti suguvõsa Jekaterinoslavi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Suguvõsa liikmeidRedigeeri

 
Gregor von Helmersen (1803–1885)
 
Wilhelm von Helmersen (1873–1937). Kunstnik ja illustraator, Jevgeni Onegini illustratsioonide autor

HelmesRedigeeri

HelmersenRedigeeri

Helmerseni suguvõsa mõisavaldusedRedigeeri

 
Tõstamaa mõis. Helmersenide valduses ligi kaks sajandit
 
Sāviena mõis
 
Väikemõisa mõis
  • Eestimaa:
    • Hardu (Hardo) (1787−1791, pandivaldus), Kukevere (Kuckofer) (1841−? pandi-, ?−1852 pärusvaldus), Kõrvetaguse (Körwentack) (1800−1803, pandivaldus), Lümandu (Limmat) (1765−1779), Oidrema (Oidenorm) (1757−1765), Päinurme (Assik) (1821−1832)
  • Hersoni kubermang:
    • Sotnitskoje (XIX sajandil)
  • Kuramaa:
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Aburdi (Lüggen) (1843−1920), Akenstaka (Klingenberg) (kuni 1742), Aumeisteri (Serbigal) (1650−XVII sajandi lõpp), Briņķi (Brinkenhof) (alates 1649; liideti Tiegaži mõisaga), Budenbroka (Schujenpahlen) (1846−1856 pandi-, 1856−1860 pärusvaldus), Englārte (Engelhardtshof) (1664−1726 pandi-, 1726−1817 pärusvaldus), Grundzāle (Grundsahl) (1652−1669), Krimulda (Schloß Kremon) (1664−1726 pandi-, 1726−1817 pärusvaldus), Pastamuiža (Klauenstein), Plānupe (Planup) (1786−1802), Prauliena (Praulen) (1888−1907), Sāviena (Sawensee) (1660−1759 ja u 1767−1920), Skujene (Schloß Schujen) (1861−1920, a-st 1881 fideikomiss), Tiegaži (Tegasch) (1643−1720ndad), Turaida (Schloß Treyden) (1780ndad, pandivaldus), Vaidava (Waidau) (1863−1875), Vana-Laitsna (Alt-Laitzen) (1720ndad, pandi- ja rendivaldus)
  • Lublini kubermang:
    • Krupe (XIX sajandil)
  • Minski kubermang:
    • Pogost (XIX sajandil)
  • Saaremaa:
    • Laugu (Laugo) (1846−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus), Nurme (Nurms) (1846−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus), Roobaka (Ropaka) (1849−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus)

ViitedRedigeeri

  1. Aadlivapid Ajalooarhiivis: Paul von Helmersen
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 369.
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 507.

KirjandusRedigeeri

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 317, 318 (tabel).
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 369-370 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 816-834 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 507-509 [3].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1984. Lk 104-105.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 120-121 [4].
  • Seuberlich, Erich. Stammtafeln deutsch-baltischer Geschlechter. Band 3. 1. Lieferung. Riga: Verlag E. Bruhns, 1938. Veerg 34-38.

VälislingidRedigeeri