Harilik angervaks
|
See artikkel räägib liigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Angervaks (perekond) |
Harilik angervaks (Filipendula ulmaria) on roosõieliste sugukonda angervaksa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
| Harilik angervaks | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Alamsugukond |
Kibuvitsalised Rosoideae |
| Perekond |
Angervaks Filipendula |
| Liik |
Harilik angervaks |
| Binaarne nimetus | |
|
Filipendula ulmaria (L.) Maxim. | |
Nimetus muuda
Harilikku angervaksa on rahvasuus nimetatud mitmeti, näiteks: angerpüdse, angerpüks, hobuseurmarohi, lepavorm, naba-arnikas, püst, risthammas, tuulerohi, vorm.
Taime teaduslik nimetus tuleb ladina keelest. Liiginimi ulmaria tuleb sõnast ulmus "jalakas" ja tähendab "jalakasarnane"'. Tegelikult ei sarnane angervaks jalakaga kuigivõrd. Kuid taim sisaldab nagu punane jalakaski salitsüülhapet, mida on juba ammu kasutatud valuvaigistina, ja võib-olla on see nimetuse valimisel kaasa aidanud. Perekonnanimi filipendula tuleb sõnadest filum "niit" ja pendulus "rippuv". See võib viidata kiulistele juurtele ja perekonnale iseloomulikult rippuvatele juuremügaratele.
Levila ja kasvukoht muuda
Hariliku angervaks on pärismaine suuremas osas Euroopast ja Lääne-Aasiast. Ta on viidud ka Põhja-Ameerikasse ja seal kohanenud.
Eestis on angervaks tavaline[1].
Angervaks eelistab niiskeid kasvukohti, teda võib leida näiteks soodest, lodudelt, puisniitudelt ja veekogude kaldailt. Tüüpliigid, kellega ta Lääne-Euroopas koos kasvab, on soo-ohakas Cirsium palustre ja tömbiõieline luga Juncus subnodulosus.
Harilik angervaks on hemeradiafoor[2].
Süstemaatika muuda
Teaduslikult kirjeldas harilikku angervaksa esimesena Linnaeus, aga tänapäevase nime all Carl Maximowitz.
Mõningais süstemaatikais eristatakse kahte angervaksa alamliiki[2]:
- viltjalehine angervaks (Filipendula ulmaria ulmaria; Spiraea ulmaria L., s.l.)
- paljalehine angervaks (Filipendula ulmaria denudata).
Kirjeldus muuda
Taime vars on püstine, maapealse varre kõrgus on 60–150 cm[1]. Vars on kortsuline ja punakas.
Taime leheseis on vastak. Tema lehed on pealt tumerohelised, alt heledad ja udemetega kaetud, katkestunult sulgjad. Sulglehekesed on suhteliselt suured, kuni 3 cm pikad[3] ning neid on 3–5 paari. Lehekesed on ebaühtlaselt saagja servaga ning tipmine on teistest suurem ja hõlmine.
Taime kreemikasvalged ja aromaatsed õied on koondunud varre tipuossa, moodustades ebakorrapärase pöörise. Üksikõis on väga väike ja viietine. Õie läbimõõt on 2–3 cm[4]. Õied on väga tugeva magusa lõhnaga. Vili on kogukukkurvili, mille osaviljad on spiraalselt keerdunud. Õitseaeg on juunist septembri alguseni.
Taime viljaks on koguvili, mis koosneb mitteavanevatest üheseemnelistest kukkurviljadest.
Harilikku angervaksa võib kergesti segi ajada samasse perekonda kuuluva angerpistiga (Filipendula vulgaris), viimasel on lehed aga sõnajala lehtede sarnased. Õisiku sarnasuse pärast võib taime ekslikult ka ängelheina (Thalictrum) liigiks arvata (neist sarnaseim on kollane ängelhein).
Kahjurid muuda
Angervaksa peamine kahjur on erkoranž roosteseen Trifragmium ulmariae, mis tekitab angervaksaroostet. Angervaksarooste põhjustab taime varrel ja keskroodudel oranži paistetust ja muid deformatsioone.
Kasutamine ja meditsiin muuda
Lõhna tõttu on taime kasutatud mitmesuguste jookide maitsestamiseks.
Angervaks on hea meetaim.
Valgeõielist angervaksa on leitud Lõuna-Walesist pronksiaegsest kääpast, milles oli 3 inimese ja vähemalt ühe looma põletusmatus. Sarnaseid leidusid on välja tulnud ka Lõuna- ja Kagu-Šotimaalt. Pole teada, millisel eesmärgil angervaksa hauda pandi: seda võidi teha meeldiva lõhna tõttu, kuid ka meelõhnalise mõdu või isegi lõhnastatud õlle tähistajana.
Kogu taimel on meeldiv maitse ja lõhn. Ka tema rohelised osad lõhnavad samamoodi nagu õied. Sellepärast kasutati angervaksa vanasti niinimetatud puistetaimena: tema õisi ja tükeldatud teisi osi visati hea lõhna tekitamiseks põrandale. Isegi kuivatatud õisi kasutati tubade lõhnastamiseks. Hautised ja moosid, millele lisati angervaksaõisi, omandasid peene mandlimaitse.
Harilik angervaks sisaldab hulgaliselt parkaineid (8–12%), eeterlikku õli (kuni 0,2%, peamiselt õites), C-vitamiini (näiteks värsketes lehtedes 300–400 mg%[küsitav]), glükosiidi spireiini ja kollast värvainet[3].
Angervaksa ürdi keedist ja leotist on kasutatud näiteks sisemiste verejooksude ja kõhulahtisuse korral[3].
Angervaksajuurest saab eraldada looduslikku musta värvainet, kui kasutada vaske värvikinnistina.
1897 eraldas saksa keemik Felix Hoffmann angervaksast salitsiini sünteetiliselt muudetud variandi, mis ärritas seedeelundkonda vähem kui puhas salitsüülhape. See aine oli atsetüülsalitsüülhape, mille Hoffmanni tööandja Bayer AG nimetas aspiriiniks angervaksa vananenud teadusliku nimetuse Spiraea ulmaria järgi. Aspiriin oli esimene paljudest leiutatud mittesteroidsetest põletikuvastastest ainetest. Kooritud ja purustatud juuretükkide närimine toimibki natuke aspiriini moodi, sest juuretükid sisaldavad neid lähteaineid, millest aspiriini valmistatakse, ja aitab valu vaigistada.
Igal viiendal astmaatikul aspiriin tõstab tundlikkust. Sellepärast peaksid astmaatikud teadma, et ka angervaks võib neil haigushoogusid esile kutsuda ja süvendada (vajab viidet).
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu 2007, lk. 147
- ↑ 2,0 2,1 T. Kukk. "Eesti taimestik". Teaduste Akadeemia Kirjastus 1999, lk. 217
- ↑ 3,0 3,1 3,2 J. Tammeorg, G. Vilbaste jt. "Eesti NSV ravimtaimed". Tallinn, Valgus 1984, lk. 199–200
- ↑ Neil Fletcher. "Õitsvad taimed" (tõlkinud M. Leht ja K. Tali). Varrak 2005, lk. 56
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik angervaks |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Angervaks |
- Harilik angervaks andmebaasis eElurikkus
