Põletusmatus
Põletusmatus on matus, mille korral maetakse põletatult. Matust, mille korral surnu maetakse põletamata, nimetatakse laibamatuseks.
Maa-alune põletusmatus tähendab matmisviisi, mille puhul põletatud surnu säilmed asetati maasse kaevatud auku või lohku ning kaeti mulla või kividega.[1]
Baltimaades on surnute põletatult matmine teada keskmisest pronksiajast, Eestis I aastatuhande pKr aegu[2]. Vanim Eestist leitud põletusmatus asus Tõugu külas kivikirstkalmes IIA ja on dateeritud ajavahemikku 1260–1025 eKr.[3] Eestis maeti mõnes kohas põletatult veel 16. sajandil[2].
On arvatud, et surnute põletamine rajanes usule tule puhastavasse jõusse ning tule ja päikese ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu hinge kehast vabastada ja likvideerida surnule omistatud negatiivset jõudu.[4]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis arheo.ut.ee. Lk 202.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia. 7. köide: NÕUK–RAH. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 574.
- ↑ [1]
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Lk 215