Põletusmatus on matus, mille korral maetakse põletatult. Matust, mille korral surnu maetakse põletamata, nimetatakse laibamatuseks.

Põletusmatus Indoneesias 2005. aastal

Maa-alune põletusmatus tähendab matmisviisi, mille puhul põletatud surnu säilmed asetati maasse kaevatud auku või lohku ning kaeti mulla või kividega.[1]

Baltimaades on surnute põletatult matmine teada keskmisest pronksiajast, Eestis I aastatuhande pKr aegu[2]. Vanim Eestist leitud põletusmatus asus Tõugu külas kivikirstkalmes IIA ja on dateeritud ajavahemikku 1260–1025 eKr.[3] Eestis maeti mõnes kohas põletatult veel 16. sajandil[2].

On arvatud, et surnute põletamine rajanes usule tule puhastavasse jõusse ning tule ja päikese ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu hinge kehast vabastada ja likvideerida surnule omistatud negatiivset jõudu.[4]

Seaduslikkus ja keskkonnamõju

muuda

Vabaõhu põletusmatused on tänapäeval Läänemaades haruldased ja mõnedes riikides ka keelatud.[5]

Eestis pole põletusmatus seadusega selgelt reguleeritud, kuna kalmistuseadus seda ei puuduta, ennekõike tuleb arvestada sanitaar- ja keskkonnanõuetega.[6]

Chakrabarty RK, et al. uurisid Lõuna-Aasias põletusmatuste keskkonnamõju ("Funeral pyres in South Asia: Brown carbon aerosol emissions and climate impacts") ning leidsid, et põletustes eralduv orgaaniline süsinikdioksiid põhjustas 40% päiksekiirgust varjavat õhureostust, igal aastal ligi 92 Gg.[7]

Traditsiooniline hindu tuleriit põleb ligi kuus tundi ja vajab selleks 500–600 kilogrammi puitu, et laip täielikult ära põletada.[8] Igal aastal põletatakse Indias laipade kremeerimiseks 50–60 miljonit puud, mille tagajärjel pääseb atmosfääri ligi 8 miljonit tonni kasvuhoonegaase.[8] Keskkonda kahjustavad metsade häving, õhureostus ja suured kogused tuhka, mida heidetakse jõgedesse ning suurendatakse sellega nende toksilisust.[9]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis arheo.ut.ee. Lk 202.
  2. 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia. 7. köide: NÕUK–RAH. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 574.
  3. [1]
  4. Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Lk 215
  5. "The question: Why are funeral pyres illegal? | The Guardian | guardian.co.uk". www.theguardian.com. Vaadatud 8. novembril 2023.
  6. ERR, Taavi Eilat | (8. november 2023). ""Pealtnägija": lähedase surnukeha ise põletamine on hall ala". ERR. Vaadatud 8. novembril 2023.
  7. Chakrabarty, Rajan K.; Pervez, Shamsh; Chow, Judith C.; Watson, John G.; Dewangan, Shippi; Robles, Jerome; Tian, Guoxun (14. jaanuar 2014). "Funeral Pyres in South Asia: Brown Carbon Aerosol Emissions and Climate Impacts". Environmental Science & Technology Letters. 1 (1): 44–48. DOI:10.1021/ez4000669.
  8. 8,0 8,1 Kermeliotis, Teo (17. september 2011). "India's burning issue with emissions from Hindu funeral pyres". CNN. Vaadatud 4. juulil 2013.
  9. Nirmala George (17. november 2015). "India court orders action on crematorium near Taj Mahal". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. november 2015. Vaadatud 19. novembril 2015.