Vikipeedia

Hannoveri kuningriik

(Ümber suunatud leheküljelt Hannoveri Kuningriik)

Hannoveri kuningriik (saksa Königreich Hannover) loodi oktoobris 1814 Viini kongressil, kui George III-le tagastati pärast Napoleoni ajastut tema Hannoveri territooriumid. See järgnes endisele Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkonnale (mitteametlikult Hannoveri kuurvürstkond) ja ühines 1815. aasta juunis koos 38 teise suveräänse riigiga Saksa Liitu. Kuningriiki valitses Welfide kõrvalharu Hannoveri dünastia, 1837. aastani personaalunioonis Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigiga. Kuna selle monarh elas Londonis, tegeles Hannoveri kuningriigi valitsemisega asekuningas (tavaliselt Briti kuningliku perekonna noorem liige).

Hannoveri kuningriik

Königreich Hannover
1814–1866
Valitsusvorm monarhia
Pealinn Hannover
Riigikeeled saksa keel
Hannoveri kuningriik 1815. aastal
100-taalrine pangatäht 1857. aastast

Personaalunioon Ühendkuningriigiga lõppes 1837. aastal pärast kuninganna Victoria troonileasumist, kuna naised ei saanud pärida Hannoveri trooni, seega sai Hannoveri valitsejaks tema onu. Hannover toetas Austria-Preisi sõjas kaotanud poolt ja vallutati 1866. aastal Preisimaa poolt, muutudes hiljem Preisi provintsiks. Koos ülejäänud Preisimaaga sai Hannover 1871. aasta jaanuaris pärast ühendamist Saksa keisririigi osaks. 1946. aastal lühiajaliselt taaselustatuna kui Land Hannover, ühendati liidumaa järgnevalt mõne väiksema liidumaaga ja moodustati praegune Alam-Saksi liidumaa Lääne-Saksamaal, hiljem Saksamaal.

Ajalugu muuda

Hannoveri territoorium oli varem olnud vürstkond Saksa-Rooma riigis, enne kui see 1708. aastal kuurvürstkonnaks ülendati, kui Hannover moodustas Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna dünastiliste üksuste liidu, väljaarvatud Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond.

Pärast troonileasumist 1714. aastal asus Hannoveri dünastiast Georg Ludwig Suurbritannia troonile kui George I ja Hannover ühendati Suurbritanniaga personaaluniooni. Hannoverlased, kes võitlesid brittide kõrval 1812. aasta sõjas, jäid Kanadasse. 1803. aastal Napoleoni sõdades vallutasid Hannoveri Prantsuse ja Preisi armeed. 1807. aasta Tilsiti rahu ühendas selle Preisimaa territooriumitega ja moodustas neist Vestfaali kuningriigi, mida valitses Napoleoni noorem vend Jérôme Bonaparte. Prantsuse kontroll kestis 1813. aasta oktoobrini, kui territooriumi vallutasid Vene kasakad. Leipzigi lahing varsti pärast seda tähendas Napoleoni klientriikide otsustavat lõppu ja kuurvürstkond anti Hannoveri dünastiale tagasi.

1814. aasta Viini kongressi sätted mitte ainult ei taastanud Hannoveri, vaid ülendasid selle iseseisvaks kuningriigiks ja selle kuurvürst George III sai Hannoveri kuningaks. Uus kuningriik oli ka palju suurem, saades suuruselt neljandaks riigiks Saksa Liidus (Preisimaa, Austria ja Baieri järel) ja suuruselt teiseks Põhja-Saksamaal.

George III ei külastanud oma kuueaastase valitsemise ajal kuningriiki kunagi. Olles alistunud dementsusele enne Hannoveri ülendamist, on ebatõenäoline, et ta oleks kunagi aru saanud, et ta on omandanud täiendava kuningriigi, ega võtnuks mingit rolli selle juhtimises. Hannoveri tegevjuhtimist teostas tavaliselt asekuningas, kes George III valitsemise lõpuaastatel ning kuningate George IV ja William IV valitsemisajal, aastatel 1816–1837, oli George III noorem poeg Adolphus Frederick. Kui Victoria järgnes 1837. aastal Briti troonile, lõppes Suurbritannia ja Hannoveri 123-aastane personaalunioon. Hannoveris rakendatud Saali tavaõigus välistas naise troonileasumise, kui mõni dünastia meessoost liige oli elus; seega asus Victoria asemel uue kuningriigi troonile tema onu Hannoveri dünastia meesliinis Ernst August, nüüd George III vanim elusolev poeg, kui Hannoveri kuningas; noorem vend ja pikaaegne asekuningas Adolphus Frederick läks Suurbritanniasse tagasi.

Austria-Preisi sõja (1866) ajal püüdis Hannover koos mõne muu Saksa Liidu liikmesriigiga neutraalset positsiooni säilitada. Hannoveri hääletus 14. juunil 1866 Liidu vägede mobiliseerimise kasuks Preisimaa vastu ajendas Preisimaad sõda kuulutama. Sõja tulemuseks oli iseseisva Hannoveri kuningriigi lõpetamine ja selle annekteerimine Preisi kuningriiki kui Hannoveri provints. Koos ülejäänud Preisimaaga sai sellest 1871. aastal Saksa keisririigi osa.

Pärast Georg V Hannoverist põgenemist 1866. aastal kogus ta Hollandis ustavaid vägesid (Welfenlegion). Lõpuks saadeti nood 1870. aastal laiali. Sellegipoolest keeldus Georg tunnistamast tema valduste ülevõtmist Preisimaa poolt ja väitis, et oli ikka veel seaduslik Hannoveri kuningas. Tema ainus poeg Ernst August von Hannover päris selle nõude pärast Georgi surma 1878. aastal. Ernst August oli ka esimene liinis Braunschweigi hertsogkonna troonile, mille valitsejad olid olnud Hannoveri dünastia noorem haru. 1884. aastal see haru Ernst Augusti kauge nõo Wilhelmi surmaga hääbus. Ent kuna Ernst August keeldus loobumast oma nõudest annekteeritud Hannoverile, otsustas Saksa keisririigi Bundesrat, et ta häirib keisririigi rahu, kui ta tõuseks Braunschweigi troonile. Seetõttu valitses Braunschweigi 1913. aastani regent, kuni tema poeg, samuti Ernst August, abiellus Saksa keisri tütre Viktoria Luisega ja vandus Saksa keisririigile truudust. Hertsog loobus siis oma nõudest Braunschweigile oma poja kasuks ja Bundesrat lubas nooremal Ernst Augustil võtta Braunschweigi valdus kaasavaralaadse hüvitisena Hannoveri eest.

Saksa-Hannoveri Partei, mis mõnikord toetas Reichist lahkumist, nõudis Reichstagis provintsile eraldi staatust. Partei eksisteeris kuni keelustamiseni natsivalitsuse poolt.

Taassünd ja kaasaegne ajalugu muuda

 
Hannoveri kuningriigi kaart (aastani 1866), taasloodud 1946. aastal kui Land Hannover

Preisimaa agoonias ja ametliku lõpetamise äärel (1947) kasutasid Hannoveri poliitikud 1946. aastal ära võimaluse ja toetasid, et Liitlaste Kontrollkomisjon Saksamaal (Briti haru) taaselustaks Hannoveri riikluse, luues Preisi Hannoveri provintsi kui Land Hannoveri. Riik nägi end kuningriigi traditsioonis. Selle peaminister Hinrich Wilhelm Kopf mängis keskset rolli, kui vaid mõni kuu hiljem asutati Hannoveri mitme väiksema riigiga liitmisel Alam-Saksi liidumaa, Hannoveri linn selle pealinn. Endise Hannoveri territoorium moodustab 85% Alam-Saksi territooriumist ja liidumaa jätkab vana Hannoveri vapi kasutamist.

Usuliste organite ümberkorraldamine Hannoveris muuda

Luteri kirik oli Hannoveri kuningriigi riigikirik, kuningas oli selle summus episcopus (Luterliku kiriku ülemjuhataja). Piirkondlikud konsistooriumid jälgisid kirikut ja vaimulikke. Need olid Aurichis, samaaegselt luterlik ja kalvinistlik konsistoorium, kus domineerisid luterlased (Ida-Friisimaa), ning luterlikud konsistooriumid Hannoveris (endine Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond), Ilfeldis (Hohnsteini krahvkond, Hannoveri eksklaav Ida-Harzi mägedes), Osnabrückis (endine Osnabrücki piiskopkond), Otterndorfis (eksisteeris 1535–1885, Land Hadelni jaoks), samuti Stades (eksisteeris 1650–1903, 1885. aastani endise Bremen-Verdeni jaoks ilma Hadelnita, seejärel kogu Stade ringkonna jaoks). Iga konsistooriumi eesistujaks oli peasuperintendent.

1848. aastal demokratiseeriti luterlikud kogudused presbüteeriumide (saksa: Kirchenvorstände, ainsus Kirchenvorstand; sõnasõnalt: kiriku juhatused) sisseviimisega, mille valivad kõik täiskasvanud meessoost koguduseliikmed ja mis juhivad iga kogudust koostöös pastoriga, kes enne oli ainujuht. Selline presbüteeriumide sisseviimine oli üsna hierarhiliselt struktureeritud luterlikus kirikus mõnevõrra revolutsiooniline. 1864. aastal veenis Hannoveri hariduse, kultuuri ja usuasjade minister (1862–1965) Carl Lichtenberg Ständeversammlungi (sõnasõnalt: seisuste koosolekut, Hannoveri parlamenti) võtma vastu uue seaduse luterliku kiriku põhiseaduse kohta. Põhiseadus nägi ette riigisinodi (koguduseliikmete parlamendi, saksa: Landessynode). Kuid selle esimene istung toimus alles 1869. aastal, kui pärast 1866. aasta Hannoveri kuningriigi anneksiooni soovisid Hannoveri luterlased Preisi valitsusest eraldiseisvat organit, kuigi see piirdus ainult luterlike küsimustega.

Pärast Preisi vallutust 1866. aastal, 19. septembril, päev enne ametlikku Preisi anneksiooni toimumist ja viimast summus episcopust kuningas Georg V maapaos, ühinesid kuningriigi kuus konsistooriumit täna veel eksisteeriva kirikuorgani moodustamiseks (Hannoveri evangeelne luterlik kirik). Kogu-Hannoveri konsistoorium, Landeskonsistorium (liidumaakonsistoorium), moodustati piirkondlike konsistooriumide esindajatest.

Kuna kalvinistlikel kogudustel endisel Preisi Ida-Friisimaal oli luterlastega ühine katusorganisatsioon ("Coetus") ja reformeeritud kirikule endises Bentheimi krahvkonnas, toona riigikirik, olid kirikuorganid loodud vaid Bentheimile (saksa: Königlich-Großbrittanisch-Hannoverscher Ober-Kirchenrath, inglise: Royal British-Hanoverian Supreme Church Council), olid kalvinistlikud kogudused mujal Hannoveris mõnevõrra kahetsusväärses olukorras. Kuigi mõned hugenoti-päritolu kalvinistlikud kogudused olid organiseeritud Alam-Saksi Liitu (saksa: Niedersächsische Konföderation). Luterlik kirik Hannoveri riigikirikuna jälgis ka kalvinistlikke diasporaakogudusi väljaspool Ida-Friisimaad ja Bentheimi. 1848. aastal nägi uus Hannoveri seadus ette ka presbüteeriumid nendele kalvinistlikele kogudustele, mis sobis täpselt kalvinismi presbüteerse struktuuriga.

Katoliiklased moodustasid Hannoveris üldise vähemuse, kuid endistes vürstlikes piiskopkondades piirkondlikult enamuse. 1803. ja 1814. aasta anneksioonidega muutus Hannover kolme kristliku usulahuga riigiks. 1824. aastal leppisid Hannover ja Püha Tool kokku integreerida diasporaakogudused, mis asusid valdavalt protestantlikes piirkondades, kus kuni selle ajani teostas järelevalvet Rooma-Katoliku Põhjamisjonite Apostlik Vikariaat, endiste vürstlike piiskopkondade olemasolevatesse diötseesidesse, mille territooriumid laienesid seega diasporaa aladele.

Juudid elasid kogu Hannoveris diasporaas. 1806. aastani ei lubatud neil mõnes piirkonnas elada. Vestfaali ja Prantsuse anneksioonidega 1807. ja 1810. aastal said kõigist meessoost elanikest hiljem taastatud Hannoveris võrdsete õigustega Vestfaali või Prantsuse kodanikud, kuigi 17. märtsil 1808 piiras Napoléon Bonaparte juutide õigusi Prantsuse-annekteeritud territooriumil oma niinimetatud décret infâme abil. Juudi kogudused allutati vastavalt Prantsuse piirkondlikele juudi konsistooriumidele või Kuninglikule Vestfaali Iisraeliitide Konsistooriumile. Kui Hannover 1813. aastal sõltumatuse ja suveräniteedi taastas, jättis selle valitsus juudid nende õiguslikust võrdsusest ilma. Väites, et see oli Prantsuse või Vestfaali riik ja mitte Hannover, kes juudid emantsipeeris, võttis valitsus õigusliku alusena vastu Johann Smidti manipuleeritud sõnastuses Saksa Liidu otsuse juutide õigustest.

1842. aastal andis Hannover juutidele lõpuks võrdsed õigused ja edendas juudi koguduste, kus seda juba varem juhtunud ei olnud, ja nelja piirkondliku rabinaadi pealisehituse ülesehitamist. Need olid Emdeni maarabinaat (ulatus: Aurichi ja Osnabrücki piirkonnad), Hannoveri maarabinaat (ulatus: Hannoveri ja Lüneburgi piirkonnad), Hildesheimi maarabinaat (ulatus: Hildesheimi piirkond ja Clausthali mägikapten) ning Stade maarabinaat (ulatus: Stade piirkond).

Paljudes diasporaa piirkondades pidasid juudid seda ühtviisi edusammuks ja koormaks, rabide ja religiooniõpetaja, sünagoogide või koolide kaudse finantskoormuse tõttu. Kohalikud omavalitsused palusid nüüd, et juudi kogudused loovad sünagoogid ja juudi hariduse õpilastele. Maarabid, kes juhatasid maarabinaate, täitsid samaaegselt usu- ja riiklikke funktsioone, nagu juudi põhikoolide järelevalve ja juudi religiooni õpetamine kõigis koolides. Hannoveri kuningriik oli seega üks väheseid riike Saksa Liidus, kus rabid omasid sarnast poolriiklikku autoriteetset positsiooni juutide suhtes, nagu näiteks luterlikud vaimulikud luterlaste suhtes.

Hannoveri kuningad muuda

  Pikemalt artiklites Hannoveri kuningas ja Hannoveri dünastia

1813. aastal sai George III tagasi oma Hannoveri territooriumid ja 1814. aasta oktoobris moodustati Viini kongressil iseseisev Hannoveri kuningriik. Personaalunioon Ühendkuningriigiga lõppes 1837. aastal kuninganna Victoria troonileasumisega, kuna Saali tavaõigusel põhinev Hannoveri troonipärimisseadus välistas naise tiitli pärijana, kui elus oli veel mõni meessoost pärija (Ühendkuningriigis eelistati meest vaid tema õdede ees). 1866. aasta Austria-Preisi sõjas annekteeriti Hannover Preisimaa poolt ja sellest sai Hannoveri provints.

Portree Nimi Eluaastad Valitsemise algus Valitsemise lõpp Järglus Märkused
  {{nowrap|Georg III 4. juuni 1738 –
29. jaanuar 1820
(81-aastaselt) 		12. oktoober 1814 29. jaanuar 1820 Eelnevalt Hannoveri kuurvürst aastatel 1760–1806 Georg III oli neil aastatel vaimselt töövõimetu ja tema põhiseaduslikku võimu teostas regendina tema vanem poeg Georg August Friedrich (tulevane Georg IV). Hannoveris valitses 1816. aastast tema noorem poeg prints Adolphus, Cambridge'i hertsog kui asekuningas
  {{nowrap|Georg IV 12. august 1762 –
26. juuni 1830
(67-aastaselt) 		29. jaanuar 1820 26. juuni 1830 Georg III poeg Regent 1811–1820, Hannoveris esindas teda tema vend, Cambridge'i hertsog kui asekuningas
  {{nowrap|Wilhelm IV 21. august 1765 –
20. juuni 1837
(71-aastaselt) 		26. juuni 1830 20. juuni 1837 Georg III poeg, Georg IV noorem vend Viimane monarh, kes valitses nii Hannoveri kui ka Ühendkuningriiki, Hannoveris esindas teda tema vend, Cambridge'i hertsog kui asekuningas
  {{nowrap|Ernst August 5. juuni 1771 –
18. november 1851
(80-aastaselt) 		20. juuni 1837 18. november 1851 Georg III poeg, Georg IV ja Wilhelm IV noorem vend Kuninganna Victoria troonileasumine eraldas Ühendkuningriigi ja Hannoveri kroonid ning viimane läks tema onule
  {{nowrap|Georg V 27. mai 1819 –
12. juuni 1878
(59-aastaselt) 		18. november 1851 20. september 1866 Ernst Augusti poeg Hannover annekteeriti Preisimaa poolt pärast Austria-Preisi sõda

Hannoveri troonipretendendid (1866–tänapäev) muuda

Territoorium ja haldusjaotus muuda

 
Piirimärk

Viini kongress algatas territoriaalse kohandamise Hannoveri ja Preisimaa vahel, et moodustada rohkem külgnevad piirid. Hannover kasvatas oma territooriumi märgatavalt, omandades vürstliku Hildesheimi piiskopkonna, Ida-Friisimaa, Alam-Lingeni krahvkonna ja vürstliku Münsteri piiskopkonna põhjaosa. Hannover annekteeris ka territooriumid, mida kuurvürst valitses eelnevalt personaalunioonis, nagu Bremen-Verdeni hertsogkonnad ja Bentheimi krahvkond. See kaotas Saksi-Lauenburgi osi Elbest kirdes, mis läksid personaaluniooni Taaniga, välja arvatud Amt Neuhaus. Kaotati veel väikseid eksklaave idas.

Seega hõlmas Hannover mitmeid alasid, mis olid olnud Saksa-Rooma riigi osariigid. Nende vastavad valitsused, mida nüüd kutsuti provintsivalitsusteks, korraldati osaliselt väga vanade traditsioonide järgi, sealhulgas seisuste osalemise erinevad tasemed. 1823. aastal reorganiseeriti kuningriik ülemfoogtkondadeks (saksa: Landdrosteien, ainsus: Landdrostei), mida juhtisid ülemfoogtid vastavalt ühtsetele standarditele, kaotades seega päritud provintsi eripärad.

Ülemfoogtkonnad jagunesid foogtkondadeks (saksa: Ämter, ainsus Amt), mida juhtis foogt (Amtmann, mitmus Amtleute). Ülemfoogtkonnad, nimetatud keskuste järgi, olid järgmised:

Hannoveri haldusjaotus ülemfoogtkondadeks ja foogtkondadeks jäi muutumatuks 1. aprillini 1885, kui nad asendati Preisi-stiilis ringkondade (Regierungsbezirke) ja kreisidega (Kreise).

Pildigalerii muuda

Armee muuda

Hannoveri kuningriik säilitas armee pärast Napoleoni sõdu. 1832. aastal andis Hannoveri kuningas Wilhelm IV oma vägedele Briti armee mundrid, kuid need erinesid kergelt originaalsetest Briti mundritest. Kui personaalunioon Ühendkuningriigiga 1837. aastal lõppes ja Ernst August sai Hannoveri krooni, asendas ta mundrid Preisi armee stiilis mundritega, mis sisaldas kaardiväele Pickelhaube kiivrit. 1866. aastal kandsid nad rohkem Austria stiilis mundrit, ainult kaardivägi kasutas Preisi stiilis mundrit. Austria-Preisi sõja ajal Hannoveri armee võitles ja võitis preislasi Langensalza lahingus selle marsil lõunasse Austria suunas. Siiski piirati see hiljem ümber ja sunniti Preisimaale alistuma.

Standart, lipp ja vapp muuda

Pärast personaaluniooni lõppu Suurbritanniaga 1837. aastal säilitas Hannover Briti kuningliku vapi ja standardi, juurutades vaid uue krooni (Briti mudeli järgi).

  •  
    Hannoveri kuninglik standart, 1816–1837
  •  
    Hannoveri vapp, 1837
  •  
    Hannoveri tsiviillipp
  •  
    Hannoveri kuninglik standart pärast 1837. aastat

Vaata ka muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hannoveri_kuningriik&oldid=6601111"