Dementsus on sümptomite kompleks ehk sündroom, mida iseloomustab peamiselt intellektuaalsete võimete taandareng.[1][2] Lisaks intellektihäiretele on iseloomulik ka mäluhäirete esinemine. Lisaks võivad esineda häired kõigis teistes psüühilistes funktsioonidestundeelus, tahteelus, tajumises, mõtlemises, instinktides.

Arstiteaduses on mõistel dementsus kahene tähendus:

Seisundi tähendusest tuleb aru saada toimetuleku mõttes. Kui inimese intellektuaalsete võimete tase on langenud ajukahjustuse tõttu sellisele tasemele, et ta ei suuda enam hallata üldisi mõisteid ja seetõttu oma käitumise kujundamisel tekib patsiendil konflikt üldiste käitumisnormidega, on tegemist dementsusega seisundi mõttes – seega olukorraga, kus inimese IQ väärtus on alla 70.

Kulgemise tähendus sisaldab muutumist. Algtase <-> lõpptase. See tähendab järgmist: kui toimub inimese intellektuaalsete võimete kahjustus, siis akadeemilises mõttes tähendab see dementsust. Hoolimata sellest, et lõpptase võib olla populatsiooni keskmisest tasemest kõrgem. Näiteks: inimese IQ väärtus 30-aastaselt oli 160, aga 60-aastaselt 120. On toimunud IQ väärtuse nihe ja seetõttu on olnud tegemist dementsusega kulgemise tähenduses.

Dementsuse põhjused

muuda

Dementsus võib tekkida mitmesuguste elupuhuste väliskeskkonna mõjurite ja haiguste tõttu, mille tulemusena kaasub ajukahjustus:

Esinemine

muuda

Dementsuse esinemissagedus on umbes 1% 60 aasta vanustel ja see kahekordistub iga 5 aasta tagant, ulatudes 30–50%-ni 85 aasta vanustel. Dementsuse esimesed tunnused võivad avalduda juba 50. eluaastatel. Kuna dementsuse kujunemise algetappidel inimene tunnetab oma intellektuaalsete võimete alanemist, siis kaitsereaktsioonina hakkab inimene vältima uudseid ja keerulisemaid olukordi. Inimene püüab olla olukorras, mis on tal tuttav ja milles ta saab hakkama elu jooksul omandatud käitumismustreid rakendades. Sellest johtub inimese käitumises konservatism – soov toimetada asju nii, nagu varem neid saanud teha.

Lapseeas esinevat intellektuaalsete võimete püsivat väljaarenematust nimetatakse vaimseks alaarenguks ehk vananenud nimetusega oligofreeniaks. Intellektuaalsete võimete arengu ajutist hilinemist nimetatakse vaimse arengu mahajäämuseks.

Dementsuse diagnostika

muuda
  1. Patsiendi anamneesi ja vaimse seisundi hindamise alusel peavad dementsuse korral esinema vähemalt kaks allnimetatud häirest.
  2. Eespool nimetatud kognitiivsed häired segavad professionaalset tegevust, igapäevast sotsiaalset tegevust või isikutevahelist suhtlemist.
  3. Kognitiivsed häired viitavad varasema seisundi halvenemisele.
  4. Kognitiivne häire pole tingitud deliiriumist.
  5. Kognitiivne häire pole tingitud muust psühhiaatrilisest haigusest.

Diferentsiaaldiagnostika

muuda

Dementsuse diagnostikal tuleb eelkõige välistada seisundid, mille puhul on esiplaanil mäluhäired ja intellektuaalsete võimete alanemine on tagasihoidlik või puudub üldse:

Samuti tuleb dementsuse diagnoosimisel silmas pidada vaimse alaarengu võimalust.

Kirjandus

muuda

Viited

muuda
  1. "Ülevaade dementsuse sagedasematest põhjustest". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2009. Vaadatud 7. veebruaril 2009.
  2. "Mälu, dementsuse ja vananemise seosed". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2009. Vaadatud 7. veebruaril 2009.