Osnabrücki piiskopkond

Vürstlik Osnabrücki piiskopkond (saksa Hochstift Osnabrück) oli Saksa-Rooma riigi osariik aastatel 1225–1803. See oli vürstlikult valitsetav territoorium, mida valitses Osnabrücki piiskopkonnas (saksa Bistum Osnabrück) ametis olev piiskop, kandes seeläbi ilmalikku ja vaimulikku funktsiooni vürstliku piiskopina. Nime sai pealinna, Osnabrücki järgi.

Hochstift Osnabrück
Osnabrücki piiskopkond


1225–1803
Valitsusvorm valitav vürstkond
Osa Saksa-Rooma riigist
Pealinn Osnabrück

Siiani säilinud Osnabrücki piiskopkond tekkis aastal 772 ja on vanim Karl Suure poolt asutatud piiskopitool vallutatud Saksimaa hõimuhertsogkonna ristiusustamiseks. Piiskopitooli piiskoppide ja kapitulaaride ilmalikud valdused, esialgu üpris piiratud, kasvasid aja jooksul, ja selle vürstlikud piiskopid teostasid ulatuslikku tsiviilhaldust territooriumil, mis hõlmas nende õigusi ja keiserlikku puutumatust. Vürstlik piiskopkond jätkas kasvamist, muutes oma staatuse reformatsiooni ajal üpris vaieldavaks.

Saksamaa mediatisatsiooniga aastal 1803 kaotati piiskopkond ja ilmalik võim anti Braunschweig-Lüneburgi Hannoveri harule; piiskopitool, kapiitel, kloostrid ja katoliiklikud heategevusinstitutsioonid ilmalikustati. Piiskopitooli territoorium läks aastal 1806 Preisimaale, aastal 1807 Vestfaali kuningriigile, aastal 1810 Napoleoni Prantsusmaale ja aastal 1814 taas Hannoverile.

Vürstliku piiskopkonna lõpuga muutus ka piiskopkonna tulevik ebaselgeks. Klemens von Gruben, Parose titulaarpiiskop Kreekas, tehti Osnabrücki apostellikuks vikaariks, ja hoolitses sellisena katoliikliku elanikkonna vaimulike huvide eest. Tavaline Rooma katoliku piiskopkond taastati aastal 1824, kuid nüüdsest ei omanud piiskopid enam ilmalikku võimu.

Ajalugu

muuda

Ilmalikku protektoraati (ladina Advocatia; saksa Vogtei) teostati nii paljude keskaegsete piiskopkondade üle ametnike poolt, et sellest sai pärast 12. sajandit Amelungide perekonna pärilik valdus, kellelt see läks Heinrich Lõvile.

Pärast Heinrichi kukutamist sai sellest krahv Simon von Tecklenburgi ja tema järglaste valdus, kuigi see oli paljude konfliktide allikaks piiskoppidega. Aastal 1236 sunniti krahv von Tecklenburg loobuma kõigist õigustest Osnabrücki linna üle, samuti piiskopitooli, kapiitli ja kihelkonnakirikute maade üle. Teisest küljest laiendasid piiskop ja kapiitel 13. sajandist alates oma võimu paljude kloostrite, kirikute ja külade üle. Vaevalt mõni muu Saksa piiskopitool vabanes nii põhjalikult tsiviilhaldusest oma territooriumil. Kuninglikud eesõigused läksid vähehaaval üle piiskopile, s.o. laatade ja turgude pidamine, tolli- ja müntimisõigused, metsa- ja jahiõigused, kaevandusmaksud ja kindlused, nii et 13. sajandi alguses oli piiskop tegelik Osnabrücki tsiviilterritooriumi kuberner.

Tähtsate keskaegsete piiskoppide hulgas olid Drogo (952–968); Konrad von Veltberg (1002); õppinud Dietmar (1003–1022); Benno II (1067–1088); Johann I (1001–1010), kes ehitas tegeliku toomkiriku tema eelkäija ajal mahapõlenud puitkiriku asemele; Diethard (1119–1137) oli esimene piiskop, kes valiti vabalt toomkiriku vaimulike poolt; Philipp II (1141–1173) lõpetas konfliktid piiskopitooli ning Corvey ja Hersfeldi keiserlike kloostrite vahel; Arnold von Berg (1137–1191) suri ristisõjas Akkos. Engelbert I von Isenbergi (1224–1226, kukutatud pärast tema süüdistamist peapiiskop Engelbert II von Bergi mõrvas, rehabiliteeritud 1238–1250), Arnold von Altena (1250–1259) ja Konrad II von Rietbergi (1269–1297) ajal said heakskiidu uued ordud: frantsisklased, dominiiklased ja augustiinlased.

14.–16. sajand

muuda

14. ja 15. sajandil vähenes piiskoppide võim toomkapiitli, piiskopkonna sõjasulaste (või rüütlite) ja Osnabrücki linna mõju kasvades. Viimane püüdis end piiskopi suveräniteedi alt vabastada, kuid ei saanud kunagi keisririigi vabaks riigilinnaks. Piiskopitool oli peaaegu pidevalt hõivatud sõjaasjadega ja pidi end Mindeni ja Münsteri piiskoppide vastu kaitsma. 14. sajandist osutusid vajalikeks abipiiskopid, kuna tsiviilasjad vallutasid kogu piiskopi tähelepanu.

Piiskop Konrad IV von Rietbergi (1488–1508) järglane oli Erich von Braunschweig-Grubenhagen (1508–1532), kes oli samaaegselt ka Münsteri ja Paderborni piiskop. Ta oli tugevalt ja edukalt reformijate vastane. Franz von Waldeck (1533–1553), ka Mindeni piiskop, tegutses, vastupidi, väga kahtlaselt. Ta pakkus vähe vastupanu luterlusele Münsteris, kuigi oli jõuliselt anabaptistide vastu; pärast aastat 1543 lubas ta Osnabrückis evangeelset teenistust. Siiski olid kapiitel ja dominiiklased vastu saksa teenistusele, mis loobus kõigist Rooma katoliku missa omadustest. Aastal 1548 lubas piiskop Franz maha suruda reformatsiooni Osnabrückis ja täide viia Augsburgi interim, kuid täitis oma lubadust väga ükskõikselt; oma surivoodil sai ta luterliku armulaua. Tema järglane Johann IV von Hoya (1553–1574) oli rohkem katoliiklik, kuid viimasele järgnes kolm protestantlikult meelestatud piiskoppi: Heinrich von Sachsen-Lauenburg (1574–1585), Bernhard von Waldeck (1585–1591) ja Philipp Sigismund von Braunschweig-Wolfenbüttel (1591–1623). Nende ajal hõlmas reformatsioon peaaegu kogu piiskopkonna.

17. ja 18. sajand

muuda

Aastal 1624 sai kardinal Eitel Friedrich von Hohenzollern Osnabrücki piiskopiks ja kutsus jesuiidid. Siiski suri ta varsti pärast seda. Tema järglane Franz Wilhelm von Wartenberg (1625–1661) täitis vastureformatsiooni määruste kehtestamise ülesande. Linnanõukogu puhastati antikatoliiklikest elementidest ja endine augustiinlaste klooster anti jesuiitidele. Restitutsiooniedikt teostati tema poolt edukalt ja aastal 1631 asutas ta Osnabrücki ülikooli.

Kuid aastal 1633 vallutati Osnabrück rootslaste poolt: ülikool suleti, katoliiklikud usulised tegevused suruti maha ja piiskopitooli (1633–1651) haldasid vallutajad. Vestfaali rahuga aastal 1648 õnnestus piiskopil ära hoida piiskopitooli ilmalikustamine, nagu rootslased ette nägid. Sellest hoolimata nähti ette, et edaspidi vahelduvad piiskopitoolil katoliiklik ja protestantlik piiskop (Augsburgi usutunnistusega). Sel ajal valiti protestantlik piiskop alati Braunschweig-Lüneburgi hertsogisoost, katoliiklaste vaimset hoolekannet teostas Kölni peapiiskop.

Wartenberg tehti aastal 1660 kardinaliks ja talle järgnes abielus protestantlik piiskop Ernst August (1661–1698), kes viis residentsi Hannoveri. Järgnes katoliiklik piiskop Karl III Joseph von Lothringen, Olomouci piiskop, hilisem Trieri peapiiskop (1698–1715). Protestantlikule piiskopile Ernst Augustile (1715–1728) järgnes Clemens August Baierist, Kölni peapiiskop (1728–1761). Viimane piiskop, Suurbritannia prints Frederick (1764–1803), hilisem Yorki hertsog, oli täisealiseks saamiseni (1783) oma isa, Ühendkuningriigi ja Hannoveri monarhi George III eestkoste all. Prints Frederick oli vaid kuus kuud vana, kui ta piiskopiks nimetati.

Residents

muuda

Umbes aastast 1100, pärast tulekahju, mis hävitas Osnabrücki toomkiriku, oli piiskoppide residentsiks Iburgi loss. See periood lõppes, kui Ernst August ehitas Osnabrückki barokklossi, mis valmis aastal 1673.

Piiskopid

muuda

Vürstlikud piiskopid

muuda

Järgnenud katoliiklike piiskoppide kohta vaata Osnabrücki Rooma Katoliku piiskopkond