Paderborni piiskopkond
|
See artikkel räägib Saksa-Rooma riigi vürstkonnast, Rooma katoliku kiriku peapiiskopkonna kohta vaata Paderborni peapiiskopkond. |
See artikkel vajab toimetamist. (August 2012) |
Paderborni vürst-piiskopkond (saksa keeles Fürstbistum Paderborn) oli Saksa-Rooma riigi vürstkond aastatel 1281 kuni 1802.
.svg)
.svg)
Paderborni vürst-piiskopkond punasega esile toodud
Ajalugu muuda
Paderborni piiskopkonna asutas aastal 799 paavst Leo III. Alguses allus see Würzburgi piiskopile. Aastast 855 sai vaimulikkond õiguse piiskoppi valida. Piiskopkond hõlmas suure osa Lippest, Waldeckist ja ligi poole Ravensbergist.
Aastal 1180, kui Saksimaa hertsogiriik kadus, läksid õigused, mida vana hertsogkond rakendas Paderborni üle, Kölni peapiiskopkond-kuurvürstkonnale. Kölni peapiiskoppide nõuded kujunesid välja 13. sajandil, peaaegu täielikult Paderborni kasuks. Bernhard II von Ibbenbüreni (1198–1204) ajal tuli piiskopkonnaülene foogtkond, mida 11. sajandi keskpaigast pidasid läänina Arnsbergi krahvid, tagasi piiskoppidele. See oli tähtis samm piiskoppide arenemisel ilmalikeks valitsejateks. Sellest ajast alates ei andnud piiskopid foogtkonda lääniks, vaid haldasid seda ise ja olid ise ühe oma vaimulikuga valitsuses esindatud. Nad püüdsid edukalt hankida kloostriteüleseid foogtkondi oma piiskopkonnas.
Piiskop Otto von Rietberg pidi võitlema Kölniga. Aastal 1281, olles vaid piiskop-valija, sai ta keiser Rudolf I von Habsburgilt regaalid ja täieliku kohtuvõimu (välja arvatud kriminaalkohus). Pärast Kölni peapiiskopi kaotust Worringeni lahingus aastal 1288 said Paderborni piiskopid üha enam iseseisvaks, kuigi mitte üle terve piiskopkonna. Bernhard V (1321–41) rajas esimese territoriaalse põhiseaduse (Privilegium Bernhardi). Siiski pidi ta tunnistama Paderborni linna vabanemist oma kohtuvõimu alt. Heinrich III von Spiegel zum Desenberg (1361–80), ka Corvey abt, jättis oma vaimulikud ülesanded abipiiskopile. Aastal 1371 taastas ta Paderbornis Burg Neuhausi. Simon II von Sternberg (1380–89) jagas piiskopkonna aadlike läänidele, kes pärast tema surma laastasid maa. Aastal 1399 valitud Wilhelm I von Berg püüdis heastada kurja, mis oli tekkinud eespool mainitud läänidest, kuid kui ta aastal 1414 huvitus vabaks jäänud Kölni peapiiskopi kohast, valis toomkapiitel tema äraolekul Dietrich III von Moersi (1415–63). Dietrichi sõjad tõid piiskopkonnale raske võlakoorma, sel ajal laastati Paderborni piiskopi läänid koos Soesti linnaga (1444–49).
Erich von Braunschweig-Grubenhageni (1502–32) ajal sai reformatsioon piiskopkonnas tugipunkti, kuigi piiskop jäi kirikule ustavaks. Hermann II von Wied (1532–47), ka Kölni peapiiskop, püüdis juurutada uut õpetust nii Paderbornis kui ka Kölnis, kuid tema vastu olid kõik klassid. Lippe, Waldecki ja Pyrmonti krahvkonnad, piiskopkonna osa Ravensbergi krahvkonnas ja enamik praostkondi Weseri paremal kaldal muutusid protestantlikeks.
Heinrich IV von Sachsen-Lauenburg (1577–85) oli luterlane; ta lubas oma alamatel vastu võtta Augsburgi usutunnistuse. Paderborni linnas jäid ustavaks ainult toomkirik ja Abdinghofi klooster. Katoliikluse kaitsmiseks kutsus toomkapiitel aastal 1580 Paderborni jesuiidid. Dietrich IV von Fürstenberg (1585–1618) taastas katoliiklikud traditsioonid, ehitas jesuiitidele gümnaasiumi ja asutas aastal 1614 Paderborni ülikooli.
Saksamaa mediatisatsiooni ajal aastal 1802 läks piiskopkond Preisimaale, aastatel 1807 kuni 1813 oli see Vestfaali kuningriigi osa ja siis Preisimaa Vestfaali provintsi osa.
Vürst-piiskopid muuda
- Bernhard V zur Lippe (1321–41)
- Balduin von Steinfurt (1341–61)
- HeinrichHeinrich III von Spiegel zum Desenberg (1361–80; ka Corvey abt)
- Simon II von Sternberg (1380–89)
- Ruprecht von Berg (1389–94; ka Passau piiskop)
- Johann I von Hoya (1394–99; seejärel Hildesheimi piiskop)
- Bertrando d’Arvazzano (1399–1401)
- Wilhelm I von Berg (1400–14; seejärel Ravensbergi krahv)
- Dietrich III von Moers (1414–63; ka Kölni kuurvürst)
- Simon III zur Lippe (1463–98)
- Hermann I von Hessen (1498–1508; ka Kölni kuurvürst)
- Erich von Braunschweig-Grubenhagen (1508–32; ka Osnabrücki ja lühikest aega Münsteri piiskop)
- Hermann von Wied (1532–47; ka Kölni kuurvürst)
- Rembert von Kerssenbrock (1547–68)
- Johann II von Hoya (1568–74; ka Osnabrücki ja Münsteri piiskop)
- Salentin von Isenburg (1574–77; ka Kölni kuurvürst, seejärel Isenburg-Grenzau krahv)
- Heinrich IV von Sachsen-Lauenburg (1577–85; protestant, ka Bremeni peapiiskop ja Osnabrücki piiskop)
- Dietrich IV von Fürstenberg (1585–1618)
- Ferdinand I von Bayern (1618–50; ka Kölni kuurvürst, Berchtesgadeni praost ning Hildesheimi, Freisingi, Liège ja Münsteri piiskop)
- Dietrich Adolf von der Recke (1650–61)
- Ferdinand II von Fürstenberg (1661–83; ka Münsteri piiskop)
- Hermann Werner von Wolff-Metternich zur Gracht (1683–1704)
- Franz Arnold von Wolff-Metternich zur Gracht (1704–18; ka Münsteri piiskop)
- Clemens August von Bayern (1719–61; ka Kölni kuurvürst, Altöttingi praost, Regensburgi, Hildesheimi, Münsteri ja Osnabrücki piiskop ning Saksa ordu kõrgmeister)
- Wilhelm Anton von der Asseburg (1763–82)
- Friedrich Wilhelm von Westphalen (1782–89; ka Hildesheimi piiskop)
- Franz Egon von Fürstenberg (1789–1825)