Kölni kuurvürstkond

Kölni kuurvürstkond (saksa Kurfürstentum Köln), mõnikord Kuurköln (saksa Kurköln), oli kiriklik vürstkond Saksa-Rooma riigis ja eksisteeris 10. sajandist 19. sajandi alguseni. See koosnes Kölni peapiiskopkonna (saksa Erzbistum Köln) ilmalikest valdustest. Seda valitses kuurvürstina peapiiskop. Keisririigis oli peale selle vaid kaks kiriklikku kuurvürsti: Mainzi kuurvürstkonnas ja Trieri kuurvürstkonnas. Kölni peapiiskop-kuurvürst oli ka Itaalia ülemkantsler (üks kolmest Saksa-Rooma riiki moodustavast titulaarkuningriigist, teised kaks olid Saksamaa ja Burgundia) ja paiknes sellisena teisel kohal kõigi keisririigi kiriklike ja ilmalike vürstide seas, Mainzi peapiiskop-kuurvürsti järel ja Trieri peapiiskop-kuurvürsti ees.

Erzstift und Kurfürstentum Köln
või Kurerzstift Köln
või Kurköln
Kölni kuurvürstkond


953–1803
Black St George's Cross.svg
Wappen Erzbistum Köln.png
Lipp
Vapp
Locator Electorate of Cologne with Duchy of Westphalia (1560).svg
Alam-Reini kaart umbes 1560, Kölni kuurvürstkond
punasega, sealhulgas Vestfaali hertsogkond
Valitsusvorm vasall, valitav feodaalmonarhia
Osa Saksa-Rooma riigist
Pealinn Köln (953–1288)
Bonn (1597–1794)
Kesk-Euroopa peapiiskopkonnad, 1500. Kölni peapiiskopkond oli suurem kui samanimeline kuurvürstkond ja alluvad abipiiskopkonnad. Saksamaal oli (vaimulike) piiskopkondade ja peapiiskopkondade territoorium tavaliselt palju suurem kui (ilmalike) vürstlike piiskopkondade ja peapiiskopkondade/kuurvürstkondade territoorium, mida valitses sama isik
Kölni kuurvürstkonna kaart – Franz Johann Joseph von Reilly vasegravüür, 1793

Kuurvürstkonna pealinn oli Köln, kuni kuurvürst kolis (pärast 1288. aasta kaotust) Bonni, et vältida juriidilist konflikti vabalinn Kölni võimudega, kes suuresti lahkusid tema võimu alt. Kuurvürstkond ilmalikustati aastal 1803 Saksamaa mediatisatsiooni ajal.

Kölni kuurvürstkonna territoorium oli väiksem kui Kölni peapiiskopkonnal, mis sisaldas abipiiskopkondi, nagu Liège ja Münster (vaata kaarti allpool).

AjaluguRedigeeri

Köln oli iidne Rooma linn Colonia Agrippina Germania Inferior provintsis ja tal oli piiskopitool juba Rooma aegadest. Aastal 953 omandasid Kölni peapiiskopid esmalt märkimisväärse ilmaliku võimu, kui piiskop Bruni vend keiser Otto I nimetas ta hertsogiks. Et nõrgestada ilmalikku aadlit, kes ohustasid tema võimu, andis Otto Brunile ja tema järglastele piiskopitoolil ilmalike vürstide eesõigused. See oli Kölni kuurvürstkonna algus. See moodustati peapiiskopkonna ilmalikest valdustest ja sisaldas lõpuks territooriumiriba piki Reini vasakkallast Jülichist idas, samuti Vestfaali hertsogkonda Reini teisel kaldal, teisel pool Bergi ja Marki.

12. sajandi lõpust oli Kölni peapiiskop üks seitsmest Saksa-Rooma keisri kuurvürstist. Kuurvürstiks olemise kõrval oli ta ka Itaalia ülemkantsler, tehniliselt aastast 1238 ja püsivalt aastast 1263 kuni aastani 1803. Pärast Worringeni lahingut aastal 1288 saavutas Köln peapiiskoppidest sõltumatuse ja sai vabalinnaks. Lõpuks kolis peapiiskop Bonni, et vältida juriidilisi konflikte vabalinnaga. Esimene pogromm juutide vastu toimus aastal 1349, kui neid kasutati musta surma patuoinastena ja põletati seetõttu autodafeel. Poliitilised pinged tekkisid maksustamise, avaliku kulutamise, ärireeglite ja turujärelevalve küsimustest, samuti korporatiivse autonoomia piirangutest.

Pikamaakaubandus Läänemerel kasvas, kui suured kaubalinnad ühinesid Lübecki juhtimisel Hansa Liitu. See oli kaubalinnade ja nende gildide äriliit, mis valitses kaubandust piki Põhja-Euroopa rannikut ja õitses aastatel 1200–1500 ning jätkas väiksema tähtsusega pärast seda. Peamised linnad olid Köln Reini jõel, Hamburg ja Bremen Põhjamere rannikul ning Lübeck Läänemere rannikul. Keskaegse ja varauusaegse Kölni majanduslik struktuur põhines linna suurel sadamal, linna paiknemisel kaubateede ristumiskohas ja selle ettevõtlikel kaupmeestel, kes sõlmisid sidemeid kaupmeestega teistes hansalinnades.

16. sajandil pöördus kaks Kölni peapiiskoppi protestantismi. Esimene, Hermann V von Wied, astus usuvahetusega peapiiskopkonnast tagasi, kuid Gebhard I von Waldburg püüdis 1582. aastal kalvinismi pöördudes peapiiskopkonda ilmalikustada. Tema abiellumine järgmise aasta veebruaris ja keeldumine territoorium vabastada põhjustas võistleva peapiiskopi ja kuurvürsti Ernst von Bayerni valimise. Paavst rahastas Itaalia ja Hispaania palgasõdureid ning katoliiklik Baieri saatis samuti armee; protestantlik Holland aga toetas kalviniste kuurvürstkonnas. Kölni sõda hävitas suurema osa kuurvürstkonna majandusest ning paljusid külasid ja linnu piirati ja purustati. Godesbergi piiramine novembris-detsembris 1583 lõppes Godesburgi lossi hävitamise ja enamiku elanike tapmisega. Pärast veel mitut piiramist loobus protestantlik kandidaat, kes oli valitud aastal 1579, oma nõudmisest piiskopitoolile ja taandus koos abikaasaga Strasbourgi. Baieri armee pani Baieri hertsogi venna Ernsti peapiiskopiks – see oli esimene suur vastureformatsiooni edu Saksamaal. Tema juhtimisel valvasid jesuiidid katoliikluse taastamise järele kuurvürstkonnas. Sealt kuni 18. sajandi keskpaigani oli peapiiskopkond faktiliselt Baieri Wittelsbachi valitsejate teisena sündinute käes. Kuna peapiiskop valdas sel perioodil tavaliselt ka Münsteri piiskopkonda (ja sageli ka Liège'i piiskopkonda), oli ta üks kõige tähtsamaid vürste Loode-Saksamaal.

Aastatel 1597–1794 oli Bonn Kölni kuurvürstkonna pealinn ning Kölni peapiiskoppide ja kuurvürstide residents, enamik neist kuulus Wittelsbachi dünastia Baieri harusse (1583–1761).

Pärast 1795. aastat okupeeris kuurvürstkonna territooriumid Reini vasakkaldal Prantsusmaa ja annekteeris need ametlikult aastal 1801. Saksamaa mediatisatsiooni käigus 1803. aastal ilmalikustati peapiiskopkonna ülejääk ja Vestfaali hertsogkond läks Hessen–Darmstadti maakrahvkonnale. Kölnis taastati siiski katoliiklik peapiiskopitool 1824. aastal ja see on peapiiskopkond tänapäevani.

Kuurvürstide loendRedigeeri