Münsteri piiskopkond
|
See artikkel räägib endisest riigist; diötseesi kohta vaata artiklit Münsteri piiskopkond (diötsees) |
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2014) |
Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2020) |
Münsteri piiskopkond oli kiriklik vürstkond Saksa-Rooma riigis, paiknedes tänapäevaste Nordrhein-Westfaleni liidumaa põhjaosas ja Alam-Saksi liidumaa lääneosas. 16.–18. sajandini valitseti seda sageli personaalunioonis ühe või mitme läheduses asuva kirikliku vürstkonnaga: Kölni, Paderborni, Osnabrücki, Hildesheimi ja Liège'iga.
|
Münsteri piiskopkond Hochstift Münster 1180–1802 | |
  | |
.svg) Kaart osast Alam-Reini–Vestfaali ringkonnast aastal 1560, vürstlik Münsteri piiskopkond punasena | |
| Valitsusvorm | valitav vürstkond |
|---|---|
| Osa | Saksa-Rooma riigist |
| Pealinn | Münster |
Münster külgnes Ühendatud Provintsidega läänes, Kleve, Vest Recklinghauseni ja Markiga lõunas, Paderborni ja Osnabrückiga idas. Põhjas ja kirdes piirnes see Ida-Friisimaa, Oldenburgi ja Hannoveriga (loodud aastal 1692).
Nagu kõigi kiriklike vürstkondade puhul Saksa-Rooma riigis, on tähtis eristada vürstlikku Münsteri piiskopkonda ja kiriklikku Münsteri piiskopkonda, kuigi mõlemat üksust valitses sama isik. Kiriklikud piiskopkonnad olid üldiselt suuremad kui vastavad vürstlikud piiskopkonnad, ja osades, mis jäid vürstlikust piiskopkonnast väljapoole, oli piiskopi võim piiratud rangelt kirikliku võimuga.
Ajalugu
muuda
Münsteri piiskopkond asutati Karl Suure poolt Saksi sõdade lõpu poole umbes aastal 795 kui Kölni abipiiskopkond.
Esimene piiskop oli Liudger, kes oli aastast 787 kirglikul misjonil viies Friisi "sadakonnas", või ringkonnas. Münsteri piiskopkonna territooriumi ümbritsesid läänest, lõunast ja loodest Kölni ja Utrechti, idast ja kirdest Osnabrücki piiskopkonnad. Piiskopkonda kuulusid ka põhiterritooriumist eemal asuvad ringkonnad, nimeliselt viis Friisi sadakonda Emsi alamjooksul (Hugmerki, Hunusgau, Fivelgau, Federitgau ja Emsgau).
Territoriaalne kasv
muudaEnamus territooriumist, mille üle piiskop lõpuks suveräänseid õigusi teostas, asusid Lippe jõest põhjas, ulatudes Emsi ülemjooksuni ja Teutoburgi metsani. Kõige tähtsam lisandumine oli aastal 1252, kui piiskop ostis Vechta krahvkonna ja Meppeni ringkonna. Maa nende uute ringkondade vahel omandati hiljem: aastal 1403 omandati ringkond Cloppenburgi ja Oyte ümbruses, aastal 1406 omandati Ahausi mõisavaldus ja Strombergi loss koos haldusalaga; ja aastal 1429 saadi Wildeshausen Bremeni peapiiskopkonnalt pandiks, lepingut uuendati selle järglase, Rootsi Bremen-Verdeniga Nijmegeni rahuga 19. märtsist 1679. Vastavalt hilisemale piiskopile, Fürstenbergi parunile Ferdinand II anti Rootsile laenu 100 000 riigitaalri ulatuses vastutasuks uuendatud pandi eest. See viimane lisandus tekitas uue territooriumi, mis oli täiesti eraldi piiskopkonna lõunaosast, kompaktne ala, mida seejärel tunti "alampiiskopkonnana"; see jäi Münsteri piiskopkonna jagamatuks osaks kuni reformatsioonini, mis mõnevõrra vähendas selle suurust; mis järele jäi, säilis kuni ilmalikustamiseni.
Piiskopist vürst-piiskopini
muuda12. sajandit tähistas piiskoppide ilmaliku võimu märgatav kasv. Piiskop, Tecklenburgi krahv Ludwig I (1169–1173) taastas piiskopitoolile ajutise halduse valduste üle, mida varem kasutasid Tecklenburgi krahvid. Hermann II, nagu tema vahetud eelkäijad, Are krahv Friedrich II (1152–1168) ja Ludwig I, oli Friedrich I Barbarossa pooldaja. Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi kukutamisega eemaldati viimane takistus piiskoppide täieliku suveräniteedi teelt ja Hermannist sai keisririigi suurvasall. Tema teiseks järgmise järeltulija, Isenberg-Altena Dietrich III piiskopiajal (1218–1226) tunnistati aastal 1220 Friedrich II poolt ametlikult piiskopi kui keisririigi vürsti seisundit. Hermann II oli viimane piiskop, kes nimetati otse keisri poolt. Erimeelsused tekkisid tema järglase, Oldenburgi krahvi Otto I (1204–1218) valimisel ja keiser Otto IV otsustas, et siitpeale peab piiskopi valima toomkapiitel. Kölni piiskopitool jättis endale kinnitamise õiguse ja keiser ametissemääramise õiguse. Piiskopi ilmalikku võimu piirati oluliste küsimustega; eriti maksustamisel oli vajalik alamate esinduskogu nõusolek. Neist toomkapiitel tekkis 13. sajandi alguses; hiljem lisandus alamaadel ja viimaks Münsteri linn. Aja jooksul laiendas toomkapiitel oma õigusi teha kokkuleppeid piiskoppidega enne nende valimist.
Piiskopitooli ilmalik võim kasvas suuresti piiskopi, Lippe krahvi Otto II (1247–1259) valitsusajal. Samal ajal võitles linn end piiskopist sõltumatuks, kuid ei olnud täiesti edukas, vaatamata liidule toomkapiitliga. Juba 11. sajandil kuulusid kõik piiskopid aadliperedesse, üldiselt nendesse, kes naabruses maid omasid; liigagi sageli hallati piiskopkonda pigem piiskopi perekonna kui kiriku kasuks. Piiskopid olid järelikult sageli aadlitülidega seotud; kirikuasjad jäeti unarusse ja vürstliku piiskopkonna asukate heaolu kannatas. Olukord oli kõige hullem Münsteri piiskopivaenuse ajal (1450–1457). Piiskop Heinrich II (1424–1450) meelevaldne käitumine tekitas linnas väga kibeda tunde. Pärast tema surma valis toomkapiitli enamus Heinrichi venna ja ka Kölni peapiiskopi Walrami, samas linn ja toomkapiitli vähemus nõudis krahv Johann V venna Erich von Hoya valimist. Kuigi Walrami valimise kinnitas paavst, puhkes avalik sõda piiskopitooli pärast, ja Walram ei suutnud saada oma valdusse Münsteri linna. Aastal 1457, pärast tema surma, tehti kokkulepe, millega Erich von Hoya sai eluks ajaks ülalpidamise ja kinnitati linna eesõigused, samas tunnistasid mõlemad pooled uue piiskopina paavsti poolt nimetatud Pfalz-Simmerni krahvi Johann II (1457–1466).
Protestantlik reformatsioon
muudaLaisa ja põhjalikult ilmaliku Friedrich III (1522–1532), Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi venna ajal laienes luterlus pärast 1524. aastat kiiresti, eriti linnas. Erilist vastuseisu uuendustele ei avaldanud ka järgmine piiskop Franz von Waldeck (1532–1553), kes esmalt kavatses toetada reformatsiooni oma kolmes vürstlikus piiskopkonnas: Münsteris, Mindenis ja Osnabrückis, et moodustada nendest kolmest ilmalik vürstkond iseendale. Ta pidi oma ohustatud võimu huvides tõepoolest astuma anabaptistide vastu Münsteri linnas; kuid ta tegi vähe usu taastamiseks ja ühines lõpuks Schmalkaldeni liiduga. Wilhelm Ketteler (1553–1557) oli rohkem protestant kui katoliiklane: kuigi ta pidas end vana kiriku halduriks ja andis Trento vande, keeldus ta allumast Rooma nõudmistele ja astus aastal 1557 tagasi.
Piiskop Johann Wilhelm (1574–1585) päris aastal 1575 Kleve hertsogkonna, abiellus ja loobus piiskopkonna haldusest. Katoliiklike ja protestantlike jõudude vahel tekkis pikk diplomaatiline lahing tema järglase pärast, mille ajal haldas piiskopkonda Kleve. Katoliikluse säilitamise piiskopkonnas kindlustas Ernst von Bayerni (1585–1612) võit, kes oli ka Freisingi, Hildesheimi ja Liège'i piiskop ning Kölni peapiiskop. Ta asus õhinal teostama vastureformatsiooni, kutsus endale appi jesuiidid ja julgustas asutama kloostreid vana korra järgi, kuigi ta ei saanud parandada kõiki kahjusid. Friisi ringkonna lääneosa kiriklik alluvus Münsterist anti aastal 1569 üle äsja moodustatud Groningeni ja Deventeri piiskopkondadele ning langes sellega protestantismi. Samal viisil lahkusid piiskopi kiriklikust haldusest Bentheim-Steinfurti krahvide valdused ja mõned muud kindlustatud linnad.
Christoph Bernhard von Galen (1650–1678) oli võrdselt hea nii piiskopina kui ka ilmaliku valitsejana; ta sundis vastupidava Münsteri linna pärast pikka piiramist tunnistama oma suverääni õigusi, tal õnnestus vabastada oma territoorium võõrvägedest, omandada osi Bremeni peapiiskopkonnast ja Verdeni piiskopkonnast sõjas Rootsiga (võttes osa Bremen-Verdeni kampaaniast), ta taastas kiriku distsipliini ja rajas oma territooriumil koolisüsteemi. Ta ründas Hollandi Vabariiki nii Kolmandas Inglise-Hollandi sõjas kui ka Prantsuse-Hollandi sõjas.
18. sajand ja Prantsuse revolutsioonisõjad
muudaPiiskop Clemens August von Bayern (1719–1761) oli kergemeelne, tühine ja toretsev. Ta oli ka Kölni kuurvürst ning Paderborni, Hildesheimi ja Osnabrücki piiskop. Tema valitsusajal kannatas piiskopkond kohutavalt aastatel 1734–1735 ja Seitsmeaastase sõja ajal, olles rahaliselt peaaegu hävinud. Järgnenud piiskop, Maximilian Friedrich von Königsegg-Rothenfels (1761–1784), kes oli ka Kölni kuurvürst, oli nõrk, kuigi heatahtlik mees. Ta jättis vürstliku Münsteri piiskopkonna haldamise noorele toomkanoonikule Franz Friedrich Wilhelm von Fürstenbergile, kelle ajal saavutas kiriklik vürstkond enneolematu õitsengu. Abipiiskopi valimistel kaotas von Fürstenberg Maximilian Franz von Österreichile, kellest sai ka Kölni kuurvürst (1784–1801). Maximilian Franz oli sunnitud aastal 1794 loovutama Bonni saabunud Prantsuse vägedele, mis okupeerisid tema maid Reini läänekaldal, ja ta veetis oma ülejäänud elu Viinis, kuigi ta oli veel jäänuk-Münsteri valitseja. Pärast Maximilian Franzi surma valiti tema asemele vennapoeg Anton Viktor von Österreich, kellest sai viimane Kölni kuurvürst ja vürstlik Münsteri piiskop, kuid tema jäänukterritooriumid okupeeris aastal 1802 Preisimaa, mis oli pikka aega ihaldanud kiriku valdusi Põhja-Saksamaal.
Vürstliku Münsteri piiskopkonna lõpp
muudaAastal 1803 ilmalikustati u 310 000 asukaga piiskopkond Reichsdeputationshauptschluss kaudu ja jagati mitmeks osaks. Suurem idaosa anti Preisimaale, mis võttis omandi märtsis 1803. Oldenburg sai põhjaosa (Vechta ja Cloppenburg). Muud osad anti kompensatsiooniks endistele Reini läänekalda territooriumide valitsejatele: Arenberg, Loon, Salm ja Croÿ. Järgnevatel aastatel läksid kõik osad Prantsusmaale.
Aastal 1815 anti Preisimaale lõunaosa (Oberstift) ja Hannoverile enanus põhjaosast (Niederstift), Oldenburg säilitas oma.
Piiskopid ja aastast 1180 vürstlikud piiskopid
muuda| Nimi | Aastast | Aastani |
|---|---|---|
| Liudger | 805 | 809 |
| Gerfried | 809 | 839 |
| Altfried | 839 | 849 |
| Liutbert | 849 | 871 |
| Berthold | 872 | 875 |
| Wolfhelm | 875 | 900 |
| Nidhard | 900 | 922 |
| Rumhold | 922 | 941 |
| Hildebold | 942 | 967 |
| Dodo | 967 | 993 |
| Swidger | 993 | 1011 |
| Dietrich I | 1011 | 1022 |
| Siegfried | 1022 | 1032 |
| Hermann I | 1032 | 1042 |
| Rudbert | 1042 | 1063 |
| Friedrich I | 1064 | 1084 |
| Erpho | 1084 | 1097 |
| Burchard von Holte | 1098 | 1118 |
| Dietrich II von Münster | 1118 | 1127 |
| Egbert | 1127 | 1132 |
| Werner von Steußlingen | 1132 | 1151 |
| Friedrich II von Are | 1152 | 1168 |
| Ludwig I von Wippra | 1169 | 1173 |
| Hermann II von Katzenelnbogen | 1173 | 1202 |
| Otto I von Oldenburg | 1203 | 1218 |
| Dietrich III von Isenberg | 1219 | 1226 |
| Ludolf von Holte | 1226 | 1247 |
| Otto II von Lippe | 1247 | 1259 |
| Wilhelm I von Holte | 1259 | 1260 |
| Gerhard von der Mark | 1261 | 1272 |
| Everhard von Diest | 1275 | 1301 |
| Otto III von Rietberg | 1301 | 1306 |
| Konrad I von Berg | 1306 | 1310 |
| Ludwig II | 1310 | 1357 |
| Adolf III von der Mark | 1357 | 1363 |
| Johann von Virneburg | 1363 | 1364 |
| Florenz von Wevelinghoven | 1364 | 1378 |
| Potho von Pothenstein | 1379 | 11. oktoober 1382 |
| Heidenreich Wolf von Lüdinghausen | 1382 | 9. aprill 1392 |
| Otto IV von Hoya | 11. aprill 1392 | 3. oktoober 1424 |
| Heinrich II von Moers | 31. oktoober 1424 | 2. juuni 1450 |
| Walram von Moers | 15. juuli 1450 | 3. oktoober 1456 |
| Erich I von Hoya | 15. juuli 1450 | 23. oktoober 1457 |
| Johann von Pfalz-Simmern | 9. aprill 1457 | veebruar 1466 |
| Heinrich III von Schwarzburg | 7. detsember 1466 | 24. detsember 1496 |
| Konrad II von Rietberg | 1497 | 9. veebruar 1508 |
| Erich II von Sachsen-Lauenburg | 24. veebruar 1508 | 20. oktoober 1522 |
| Friedrich III von Wied | 6. november 1522 | 22. märts 1532 |
| Erich von Braunschweig-Grubenhagen | 26. märts 1532 | 14. mai 1532 |
| Franz von Waldeck | 1. juuni 1532 | 15. juuli 1553 |
| Wilhelm Ketteler | 21. juuli 1553 | 2. detsember 1557 |
| Bernhard von Raesfeld | 4. detsember 1557 | 25. oktoober 1566 |
| Johann II von Hoya | 28. oktoober 1566 | 5. aprill 1574 |
| Johann Wilhelm, Jülich-Kleve-Bergi hertsog | 28. aprill 1574 | 8. mai 1585 |
| Ernst von Bayern | 18. mai 1585 | 17. jaanuar 1612 |
| Ferdinand I von Bayern | 12. aprill 1612 | 13. september 1650 |
| Christoph Bernhard von Galen | 4. november 1650 | 19. september 1678 |
| Ferdinand von Fürstenberg (1626–1683) | 1. november 1678 | 26. juuni 1683 |
| Maximilian Heinrich von Bayern | 11. september 1683 | 3. juuni 1688 |
| Friedrich Christian von Plettenberg | 29. juuli 1688 | 5. mai 1706 |
| Franz Arnold von Wolff-Metternich zur Gracht | 30. august 1706 | 25. detsember 1718 |
| Clemens August von Bayern | 26. märts 1719 | 6. veebruar 1761 |
| Maximilian Friedrich von Königsegg-Rothenfels | 7. aprill 1761 | 15. aprill 1784 |
| Maximilian Franz von Österreich | 15 aprill 1784 | 27 juuli 1801 |
| Anton Viktor von Österreich | 9 september 1801 | 25 veebruar 1803 |