Schmalkaldeni liit

Schmalkaldeni liit ehk Schmalkaldeni liiga (saksa keeles Schmalkaldischer Bund, Schmalkaldische Liga või Liga von Schmalkalden) oli 1531. aasta 27. veebruaril Schmalkaldenis loodud Saksa-Rooma riigi protestantlike vürstide ja linnade vaheline kaitseotstarbeline liit, mida juhtisid Saksi kuurvürst Johann Kindlameelne (1532. aastast tema poeg Johann Friedrich I) ja Hesseni maakrahv Philipp I. See oli suunatud keiser Karl V katoliikliku usupoliitika vastu.

Johann Kindlameelne. Lucas Cranach vanema maalitud portree

Karl V

Liit suutis esimese kümne tegevusaasta jooksul edukalt oma eesmärke täita ja mõjuvõimu laiendada, sellega liitus ka üha uusi liikmeid. Ent alates 1542. aastast nõrgestasid liitu üha tõsisemad sisetülid, mis andsid Karl V võimaluse liidu Schmalkaldeni sõjas (1546–1547) alistada ja selle juhid vangistada. Sõjas lüüasaamine tähendas ühtlasi liidu lõppu.

Ajalugu

Eellugu

Pärast seda, kui Karl V oli 1530. aasta Augsburgi riigipäeval Augsburgi usurahu tagasi lükanud, ähvardas evangeelseid (Martin Lutherit toetavaid) riigiseisusi riigivande alla panek maarahu (saksa Landfriede) rikkumise pärast, sest nad olid rikkunud Wormsi ediktis olevat keiserlikku käsku ning toetasid Martin Lutheri õpetust, mille paavst ja edikt olid kuulutanud ketserlikuks. Augsburgi riigipäeva järel nõudis keiser, et protestandid oma seisukohtadest poole aasta jooksul loobuksid ja vana õpetuse rüppe naaseksid. Seetõttu hakkasid viimased juba 1530. aasta septembris plaanima kaitseliitu, mis ühendaks kõiki protestantlikke vürste ja riigilinnu.

Et selline liit olnuks suunatud keisri ehk Saksa-Rooma riigi kõrgeima valitseja vastu, kahtlesid selle õiguspärasuses nii teoloogid kui ka juristid. Keisrit peeti ilmaliku võimu kõrgeimaks esindajaks ja tema tahtele vastu astumist peeti ühtlasi ka Jumala tahtele vastu astumist (kuna kogu seaduslik ilmalik võim peeti otseselt Jumala looduks ja heakskiidetuks). Ent protestantidele tundus olukord väga ähvardav ja 1530. aasta oktoobris Torgausse kogunenud luterlikud teoloogid andsid eesotsas Lutheri endaga järele Saksi juristide argumentidele, et kui keiser õiglast valitsuskorraldust rikub, siis võib talle ikkagi vastu hakata. Selles osas tugineti peamiselt keskajal kujunenud eraõiguslikule teooriale, et kui kohtunik (konkreetsel juhul keiser) püüab rakendada ebaõigeid seaduseid, siis võib talle vastu hakata. Keisri puhul leiti, et ta püüab rikkuda selgelt jumalikust õiguskorraldusest lähtuvate protestantlike seisuste õigusi, mistõttu on õiglane nendele katsetele vajaduse korral ka mõõgaga vastu hakata ehk vastata vägivallale vägivallaga.

Schmalkaldeni liidu rajamine

Saksi kuurvürst Johann Kindlameelne kutsus protestantlikud linnad ja valitsejad 1530. aasta detsembriks Schmalkaldenisse, et arutada nii Karl V venna Ferdinandi kavandatavat valimist Saksa kuningaks kui ka protestante ähvardavaid kohtuprotsesse maarahu rikkumise pärast keiserlikus kammerkohtus (saksa Reichskammergericht). Sel kohtumisel kerkis üles idee luua vastastikuse abistamise klauslit sisaldav liit: kui kammerkohus peaks kellegi vastu neist protsessi alustama, siis lubasid teised süüdistatavat toetada. Osalejad nõustusid sellega 31. detsembril.

1531. aasta 27. veebruaril sõlmiti ametlik liiduleping Saksi kuurvürsti Johanni, Hesseni maakrahvi Philippi, Braunschweigi hertsogite Philippi ja Ernsti, Anhalt-Kötheni vürsti Wolfgangi, Erbachi krahvi ning 3 alam-Saksa ja 8 ülem-Saksa riigilinna vahel. Nõnda rajati Schmalkaldeni liit, mis oli kaitseotstarbeline sõjaline liit, mis kohustas kõiki selle liikmeid juhul, kui mõni liige langes katoliiklaste rünnaku alla, teda ühiselt aitama. Ühine abi pidi rakendatama juhul, kui rünnak on seotud "usuasjadega", ent sellise rünnaku olemus oli liidu artiklites üpris ebaselgelt sõnastatud. Liitu juhtisid Saksi kuurvürst ja Hesseni maakrahv, kes olid Saksa-Rooma riigi võimsaimad protestantlikud valitsejad. Esialgu pidi liit kehtima 6 aastat, ent juba 1535. aastal pikendati selle kestust 12 aasta võrra.

Muutumine oluliseks võimufaktoriks

Schmalkaldeni liidu kiire tugevnemine oli seotud mitme põhjusega. Kõigepealt Šveitsi reformaatori Ulrich Zwingli surm 1531. aastal Teises Kappeli sõjas, mis tõi kaasa Šveitsi liidu eemaldumise Saksa-Rooma riigi poliitikast. Seetõttu kaotasid Ülem-Saksa reformatsioonilised riigilinnad, mis seni olid enamjaolt toetanud Zwingli õpetust või Lutheri ja Zwingli õpetuste segu, oma peamise ideoloogilise ja võimaliku poliitilise toe ning ühinesid turvalisuse huvides Schmalkaldeni liiduga. Peale selle vajasid keiser Karl V ja tema vend Ferdinand I ka Schmalkaldeni liitu ühinenud vürstide tuge, et pidada sõda Türgi vastu. Tänu sellele sõlmiti 1532. aastal Nürnbergis leping (saksa Nürnberger Anstand), millega keiser lubas piiratud ajaks Wormsi edikti jõustamise peatada ning sai tänu sellele toetuse Türgi vastu.

1533. aastal tihendas liit oma sõjalist koostööd, kui uus Saksi kuurvürst Johann Friedrich I ja Hesseni Philipp omavahelise sõjalise koostöö ja abi tingimusi täpsustasid.

Liidu mõjuvõimu kasvatas eriti oluliselt aga 1519. aastal kukutatud Württembergi hertsogi Ulrichi tagasi võimule aitamine 1534. aastal. Selle tegi võimalikuks asjaolu, et samal aastal saadeti laiali keisrimeelne Švaabi liiga, mis oli hertsogi omal ajal kukutanud. See muutis Karl V tegutsemise Schmalkaldeni liidu vastu tunduvalt keerukamaks. Võimule tagasi aidatud Ulrich viis Württembergis läbi luterliku reformatsiooni ja tugevdas oluliselt luterlaste positsioone Lõuna-Saksamaal.

Seejärel toimis Schmalkaldeni liit efektiivselt kuni 1540. aastani, kuna välja kujunesid kindel vägede kokkukutsumise süsteem võimaliku sõja puhuks ja liit suutis edukalt kaitsta oma liikmete usupoliitikat keisririigi sekkumiskatsete eest. Samuti hakkasid liidu liikmed nõudma vaba konfessiooni valikut vürstidele ning nende endi territoriaalkirikute rajamise õigust.

Schmalkaldeni liit muutus oluliseks teguriks ka välispoliitika vallas, kuna keiser ja paavst püüdsid sellega läbi rääkida usulise kompromissi saavutamiseks, samas kui Prantsusmaa kuningas püüdis liitu tõmmata keisrivastasesse pakti.

Liidu kriis

1540. aastate alguses hakkasid liidus tekkima aga üha tõsisemad erimeelsused. Nimelt püüdis Saksi kuurvürst Johann Friedrich seda muuta kaitseliidust Habsburgide-vastaseks ründeliiduks, mis tekitas vastumeelsust liidu väiksemate liikmete seas, kes kartsid, et see võib viia Saksa-Rooma riigi poliitilise lõhenemiseni. Samuti tekkisid mõningad vastuolud ka usulisel pinnal, kuna mitu Lõuna-Saksamaa linna ei järginud mitte puhast luterlust, vaid olid oluliselt ka Zwingli õpetusest, mis hiljem kujunes kalvinismi aluseks.

Liit nõrgenes ka seetõttu, et selle üks juhte, Hesseni Philipp, sõlmis topeltabielu. Et pääseda süüdistustest bigaamia osas (selle karistuseks oli surm), pidi ta 1541. aastal keisrile Regensburgis lubama, et ei Prantsusmaa ega Inglismaa kuningas ega ka Kleve hertsog ei või saada Schmalkaldeni liidu liikmeteks. Philippi topeltabielu ärritas ka mitmeid Schmalkaldeni liidu liikmeid, kes olid tõsiusklikud protestandid.

Otsustav pööre Schmalkaldeni liidu jaoks toimus aga 1542. aasta suvel, kui Hessen ja Saksimaa kasutasid liidu sõjajõudu selleks, et võimult tõrjuda Branuschweig-Wolfenbütteli hertsog Heinrich II, kes oli tõsiusklik katoliiklane ning keisri ustav toetaja. Heinrich II oli üks väheseid veel katoliiklikuks jäänud Põhja-Saksamaa valitsejaid ning peale selle oli ta ähvardanud ka vallutada protestantlikud linnad Braunschweig ja Goslar. Seetõttu käsitles liit Heinrichi minemaajamist ennetava sõjana, ehkki tegemist polnud enam kaitse, vaid rünnakuga. Seetõttu oli ka mitu liidu liiget selle sammu vastu; seda enam, et see muutis keisri liidu suhtes oluliselt vaenulikumaks.

Peale selle tekitas probleeme Kölni peapiiskopkonnas toimuv, kus peapiiskop Hermann von Wied püüdis 1540. aastatel protestantlikku reformatsiooni läbi viia. Osa Schmalkaldeni liidu liikmeid toetas peapiiskopkonna muutmist protestantlikuks vürstkonnaks, ent see oleks paigast nihutanud jõutasakaalu kuurvürstide seas ja seetõttu ei saanud keiser sellega kuidagi nõustuda. Kartes keisri reaktsiooni, olid mitmed liidu liikmed Kölni evangeliseerimise vastu.

Neil põhjustel hakkas Schmalkaldeni liit alates 1542. aastast muutuma üha halvemini toimivaks.

Liidu purustamine

1546. aastaks näisid jõudude vahekorrad olevat keisrile olevat igati soodsad, et Schmalkaldeni liitu purustada. Prantsusmaaga oli 1544. aastal sõlmitud Crépy rahu ning samuti olid paranenud keisri ja paavst Paulus III suhted, mis tegi võimalikuks nii Trento kirikukogu kokkukutsumise kui ka paavsti sõjalise ja rahalise toetuse protestantide võitmiseks Saksamaal.

Peale selle oli keisril õnnestunud lüüa kiil ka Saksa protestantide ridadesse, kuna Saksi hertsog Moritz, Wettinite dünastia albertiinliku haru pea, oli püsivas vastasseisus ernestiinlikust harust kuurvürsti Johann Friedrich I-ga. 1546. aasta 14. oktoobril sõlmitud Praha lepinguga lubas Karl V Moritzile, et Saksi kuurvürstiau läheb Johann Friedrichilt Moritzile ning võitis ta sellega enda poolele. Peale selle asusid ka mitmed teised Põhja-Saksa protestantlikud vürstid keisri poolele.

Ametlikuks põhjenduseks sõja alustamiseks oli riigivande rakendamine Saksi kuurvürsti ja Hesseni maakrahvi vastu. Mõlemad pandi riigivande alla Braunschweig-Wolfenbütteli ründamise pärast. Muuhulgas lootis keiser, et selle legaalse põhjenduse tõttu ei toeta liidu liikmed Saksit ja Hessenit.

1546. aasta jooksul vallutasid keiserlikud väed, mis olid liidus Baieriga, ilma suuremate probleemideta pea kõik protestantlikud piirkonnad Lõuna-Saksamaal. Hertsog Moritz tungis samal ajal Saksi kuurvürsti valdustesse ja hoolitses nõnda selle eest, et tolle väed lõunas käivates võitlustes osaleda ei saaks. 1547. aasta 24. aprillil said Saksi väed Mühlbergi lahingus keisrilt otsustavalt lüüa.

Et pääseda ähvardavast hukkamisest ja endale vähemalt mingeidki valduseid säilitada, allkirjastas Johann Friedrich I seejärel Wittenbergi kapitulatsioonid. Sellega andis ta kuurvürstiau Moritzile (4. juunil 1547). Lisaks anti mitu ernestiinide valdust – Wittenberg, Torgau, Eilenburg ja Grimmal – albertiinidele.

Pärast Saksimaal toimunut andis Hesseni Philipp end Halles vabatahtlikult keisri võimusesse ja kindlustas sellega Karl V lõpliku võidu. Mõlemad Schmalkaldeni liidu juhid viidi aastateks Madalmaadesse vangi.

Schmalkaldeni liiduleping oli tegelikult juba 1546. aasta lõpuks lõppenud ning sama aasta alguses toimunud läbirääkimised selle pikendamiseks ei saavutanud eesmärki, peamiselt majanduslikel põhjustel. Sõja ja juhtide vangistamise tõttu ei saadud läbirääkimisi ka enam jätkata. Pärast keisri sõjalisi võite lõpetas Schmalkaldeni liit tegevuse.

Liidu struktuur

Esialgu oli Schmalkaldeni liit lõdvalt seotud protestantlike vürstide kaitseliit. Liidu rajamise ürikus kohustusid liidupartnerid üksteist vastastikku toetama, kui kedagi tema luterliku usu pärast rünnatakse. 1535. aastast muutus liidu struktuur oluliselt: otsustati, et rünnaku korral tuleb kokku kutsuda 10 000 jalaväelasest ja 2000 ratsanikust koosnev ühine vägi ning seda tuleb igakuiselt 70 000 kuldna eest ülal pidada. Liidu peamisteks juhtideks ja kõrgeimateks väejuhtideks nimetati Hesseni Philipp ja Saksi kuurvürst Johann Friedrich, kes pidid neid ameteid vaheldumisi poole aasta kaupa pidama. See pidi takistama liidu muutumist puhtalt Hesseni või Saksimaa huvide tööriistaks. Juhtivad liidu liikmed nimetasid ametisse sõjanõunikke, kes toetasid liidu juhte nende tegevuses.

Vastavalt liidulepingule pidid poole liidu kuludest katma vürstid ja poole linnad. Kuna liidu liikmete arv pidevalt kasvas, korraldati maksukogumine 1537. aastal täielikult ümber: sõja korral jagati liit kahte ossa – Saksi piirkond pidi tasuma 50 925 kuldnat ja Ülem-Saksa (oberländisch) piirkond pidi maksma 53 665 kuldnat. 1538. aastaks nähti sõjakuludena ette juba 430 000 kuldnat.

Liidu liikmed kohtusid nn liidupäevadel (saksa Bundestage), mis toimusid tihti üheaegselt riigipäevadega. Liidupäevade otsused avaldati kirjalikult nn liiduotsustega (saksa Schmalkaldische Bundesabschiede). Hesseni Philippi sekretär Sebastian Aitinger oli liidu salakirjutaja, kes võttis kõigist olulisematest riigi- ja liidupäevadest ning ajas suuremas osas liidu asjaajamisi.

Liikmed

Ühtekokku kuulus liitu 28 Saksa territooriumi (vürstiriiki ja krahvkonda) ning 28 linna (neist Lübeck oli liidus vaid 5 aastat, 1531–1536). 1541. aastast kuulus liitu ka Riia, ehkki ta otseselt liidu ettevõtmistes ei osalenud; eelkõige püüdis linn selle kaudu leida tuge Saksa protestantidelt Riia peapiiskopi katsete vastu seda taas enda kaasvõimule allutada. 1545. aastal levis Liivimaal kuulujutt, et ka Liivi ordu maameister Hermann von Brüggenei on Schmakaldeni liiduga ühinenud, kuid see ei vastanud siiski tegelikkusele.

Tähendus

Schmalkaldeni liiduga sarnaseid protestantlikke liite oli püütud luua ka varem (Torgau liit ja Speyeri protestatsioon), ent need jäid lühiajalisteks ega sisaldanud sõjalise organisatsiooni komponente, mis tegid Schmalkaldeni liidu teovõimsaks. Liit suutis ühendada enamikku Saksa protestantlikest valitsejatest (ehkki sellest jäid kõrvale Brandenburgi markkrahv ja albertiinide liinist Saksi hertsog) ning oli 1536–1542 üks olulisemaid võimufaktoreid Saksa-Rooma riigis. Schmalkaldeni liidu purustamine 1546–1547 õnnestus keisril küllaltki lihtsalt seetõttu, et toonane poliitiline olukord oli tema jaoks väga soodne ning liidus endas olid tekkinud tõsised sisevastuolud. Samas ei tähendanud Schmalkaldeni liidu purustamine protestantluse hävitamist Saksa-Rooma riigis, sest suures osas tänu liidule oli see 1540. aastateks jõudnud levida nii laialt, et keiser pidi protestantidega oma plaanides tahes-tahtmata arvestama ning viimaks viis see 1555. aasta Augsburgi usurahu sõlmimiseni.