Ida-Friisimaa

Ida-Friisimaa (saksa: Ostfriesland; Ida-Friisimaa alamsaksa keel: Oostfreesland; hollandi: Oost-Friesland) on rannikupiirkond Saksamaa Alam-Saksi liidumaa loodeosas. See on keskmine lõik Friisimaast Lääne-Friisimaa (Hollandis) ja Põhja-Friisimaa (Schleswig-Holsteinis) vahel.

Halduslikult kuulub Ida-Friisimaa kolme kreisi, nimelt Aurichisse, Leeri ja Wittmundi, ning Emdeni linna. Piirkonnas elab 465 000 inimest ja selle pindala on 3144,26 km².

Piki rannikut on saarteahelik, mida kutsutakse Ida-Friisimaa saared (Ostfriesische Inseln). Need saared on (läänest itta) Borkum, Juist, Norderney, Baltrum, Langeoog, Spiekeroog ja Wangerooge.

Ajalugu muuda

Ida-Friisimaa geograafiline piirkond asustati paleoliitikumis Hamburgi kultuuri põhjapõdraküttide poolt. Hiljem olid seal eri kultuuride mesoliitilised ja neoliitilised asustused. Eelajaloole järgnenud perioodi saab rekonstrueerida vaid arheoloogilistele tõenditele tuginedes. Ligipääs Ida-Friisimaa varaajaloole on võimalik osalt läbi arheoloogia ja osalt väliste allikate, nagu Rooma dokumentide, uurimise kaudu. Esimene tõestatud ajalooline sündmus oli Rooma laevastiku saabumine Drususe juhtimisel aastal 12 eKr; laevad seilasid Emsi jõe kursil ja tagasi.

Varajased asustused, mida tuntakse üksnes materiaalsete jäänuste kaudu, kuid kelle rahvanimi on endiselt teadmata, viisid ingveoonide rühma kuuluvate germaanlaste sissetungini. Need olid haukid, keda on maininud Tacitus, ja friisid. Emsi ja Weseri jõe vaheline piirkond oli seejärel haukidega asustatud; kuid teise sajandi järel ei ole enam hauke mainitud. Nad asusid Friisimaa laienedes pärast umbes 500. aastat osaliselt ümber ja sulandusid hiljem osaliselt Friisimaa kogukonda.

Saksid asusid samuti piirkonda ja Ida-Friisimaa keskaegne rahvastik põhines friisi ja saksi elementide segul. Sellest hoolimata on rannikualal domineeriv friisi element, samas kui kõrgema geesti ala rahval avaldub rohkem saksi mõju.

Ajalooline info muutus selgemaks varajaste Karolingide ajal, kui Friisimaa kuningriik ühendas kogu tänapäeva Lääne-Friisimaa ala (Hollandi provintsid Friisimaa ja Groningen ning osaliselt Põhja-Holland) ja kogu Ida-Friisimaa kuni Weseri jõeni. Seda valitsesid kuningad, nagu kuulus Radbod, kelle teadaolevaid nimesid mainiti veel hiljuti rahvajuttudes. Friisimaa oli lühiajaline kuningriik ja selle purustas 689. aastal Pippin von Herstal. Ida-Friisimaast sai siis Frangi riigi osa. Karl Suur jagas Ida-Friisimaa kaheks krahvkonnaks. Sel ajal algas ristiusustamine misjonäride Liudgeri ja Willehadi poolt; üks osa Ida-Friisimaast sai Bremeni piiskopkonna osaks, teine Münsteri piiskopkonna osaks.

Karolingide impeeriumi lagunemisega kaotas Ida-Friisimaa oma endised sidemed ja loodi iseseisvate omavalitsuslike ringkondade ühendus. Nende valimisi peeti igal aastal, et valida "Redjeven" (nõunikud), kes pidid olema kohtunikud, aga ka haldurid või kubernerid. See süsteem hoidis ära feodaalse süsteemi loomise Ida-Friisimaal keskajal. Friisid pidasid end vabaks rahvaks, kel pole kohustusi ühegi välise võimu ees. Seda perioodi kutsutakse "Friesische Freiheiti" (Friisimaa vabaduse) ajaks ja seda esindab ikka veel tuntud tervitus "Eala Frya Fresena" ("Tõuse üles, vaba Friisimaa!"), mis kinnitas igasuguse feodaalsuse puudumist. Friisi esindajad Friisimaa seitsme rannikuala paljudest ringkondadest kohtuvad korra aastas Upstalsboomis, mis paikneb Rahes (Aurichi lähedal).

Varakeskajal sai rahvas asuda vaid kõrgemal paiknevatel geest'i aladel või rajada lodualadel warft'e, kunstlikke künkaid elamise kaitseks, kas üksiku talumajapidamise või kogu küla, Põhjamere üleujutuste vastu.

Umbes 1000. aastal alustasid friisid suurte tammide ehitamist piki Põhjamere kallast. See avaldas suurt mõju rahvusliku identiteedi ja iseseisvuse tunnetamisele. Kuni hiliskeskajani tõrjus Ida-Friisimaa Saksa riikide katseid vallutada rannik.

14. sajandil langes poolehoid Redjeveni põhiseadusele. Katastroofid ja epideemiad, nagu katk, süvendasid destabiliseerimise protsessi. See andis mõjukatele perekonnaklannidele võimaluse kehtestada uus võim. Pealikena (alamsaksa: "hovedlinge"; saksa: "Häuptlinge") võtsid nad kontrolli Ida-Friisimaa külade, linnade ja piirkondade üle; aga nad ei loonud endiselt feodaalset süsteemi, nagu see oli tuntud mujal Euroopas. Selle asemel viidi Friisimaal ellu süsteem, mis oli järgimissüsteem, mis sarnaneb mõneti Põhja-Germaani kultuuridest tuntud vanemate valitsemisvormidega. Valitsetava piirkonna elanike ja pealiku vahel oli teatav sõltuvussuhe, kuid inimesed säilitasid oma isikliku vabaduse ja võisid soovi korral ära kolida.

Friisid hoidsid kontrolli all Emsi jõe suuet ja ohustasid jõge pidi allavoolu tulevaid laevu. Sel põhjusel tegi Oldenburgi riik 12. sajandil mitu katset allutada Ida-Friisimaa. Tänu soisele maastikule võitsid Friisimaa talupojad Oldenburgi armeesid iga kord. 1156. aastal ei õnnestunud isegi Heinrich Lõvil piirkonda vallutada. Konfliktid kestsid mõne järgmise sajandi. 14. sajandil loobus Oldenburg plaanidest Ida-Friisimaa vallutada, piirates nende rünnakuid ebakorrapäraste sissetungidega, tappes kariloomad ja lahkudes.

Ida-Friisimaa pealikud andsid varjupaika piraatidele, nagu kuulus Klaus Störtebeker ja Gödeke Michels, kes olid ohuks võimsa Hansa Liidu laevadele, mida nad ründasid ja röövisid. 1400. aastal õnnestus Hansa Liidu karistusekspeditsioon Ida-Friisimaa vastu. Pealikud pidid lubama lõpetada oma toetuse piraatidele. 1402. aastal püüti kinni Störtebeker, kes ei olnud sünnilt friis, ja hukati Hamburgis.

Võimu ja mõju ulatus varieerus pealike hulgas. Mõned klannid saavutasid domineeriva seisundi. Üks neist oli Tom Brok Brokmerlânist (tänapäeval: Brookmerland), kes valitses mitme põlvkonna jooksul suurt osa Ida-Friisimaast, kuni endine pooldaja Fokko Ukena Leerist võitis viimase Tom Broki. Kuid vastanduvate pealike osapool Cirksenade juhtimisel Greetsielist võitis ja saatis välja Fokko, kes suri hiljem Groningeni lähedal.

Pärast 1465. aastat tehti üks viimaseid pealikke Cirksena perekonnast keiser Friedrich III poolt krahviks ja ta nõustus Saksa-Rooma riigi ülemvõimuga. Kuid 1514. aastal käskis keiser, et Saksimaa hertsog peab olema Ida-Friisimaa krahvi pärija. Ida-Friisimaa krahv Edzard keeldus sellega nõustumast ja pandi riigivande alla. 24 Saksa hertsogit ja vürsti tungis oma armeedega Friisimaale. Vaatamata oma arvulisele ülekaalule ei suutnud nad Edzardit võita ja 1517. aastal pidi keiser nõustuma Edzardi ja tema järglastega kui Ida-Friisimaa krahvidega.

Ida-Friisimaa mängis olulist rolli reformatsiooni perioodil. Mennoniitide kiriku asutaja Menno Simons leidis seal varjupaiga.

1654. aastal ülendati Aurichis asuvad Ida-Friisimaa krahvid vürstideks. Kuid nende võim jäi mitme teguri tõttu piiratuks. Väliselt muutus Ida-Friisimaa Hollandi satelliidiks, Hollandi garnisonid paigutati püsivalt erinevatesse linnadesse. Olulised linnad, nagu Emden, olid autonoomselt hallatavad nende kodanike poolt, vürstil ei olnud palju mõju nendele. Friisimaa parlament Ostfreesk Landschaft oli Ida-Friisimaa erinevate sotsiaalsete rühmade koosolek, mis kaitses kiivalt friiside traditsioonilisi õigusi ja vabadusi vürsti vastu. Ida-Friisimaa iseseisvus lõppes 1744. aastal, kui piirkonna võttis üle Preisimaa pärast viimase Cirksena vürsti surma pärijateta. Sellele ülevõtmisele ei olnud vastuseisu, kuna see oli korraldatud eelneva lepinguga. Preisimaa austas friiside traditsioonilist autonoomiat, mida juhtis Friisimaa kantsler Sebastian Homfeld.

1806. aastal annekteeris Ida-Friisimaa (Oostfreesland) Napoleoni Hollandi Kuningriik ja hiljem sai see Prantsuse keisririigi osaks. Enamus Ida-Friisimaast sai nimeks Département Ems-Oriental, samas kui väike riba maad, Rheiderland, sai Hollandi Département Ems-Occidental'i osaks. Prantsuse keiser Napoléon I viis läbi Friisimaa ühiskonna suurima reformi ajaloos: ta kehtestas linnapead kohtades, kus kohalik haldus oli ikka veel vanemate autonoomsete rühmade kätes (nagu Diekgreven, Kerkenolderlings jne), kehtestas tsiviilkoodeksi ja reformis iidset Friisimaa nimesüsteemi perekonnanimede sisseviimisega 1811. aastal. Järgnenud aastatel registreerisid idafriisid oma perekonnanimed, sageli sõltuvalt nende isanimest, piirkonnast või (mittevabade puhul) isandast.

Pärast Napoleoni sõdu okupeerisid Ida-Friisimaa alguses aastal 1813 Preisi ja Vene sõdurid, ja Preisimaa annekteeris selle uuesti. Kuid 1815. aastal loovutas Preisimaa Ida-Friisimaa Hannoveri kuningriigile, mille Preisimaa annekteeris 1866. aastal.

Kaardid muuda

Ida-Friisimaa aastal 1300
Ida-Friisimaa krahvkond aastal 1500
Ida-Friisimaa vürstkond Saksa-Rooma riigis aastal 1789
Hollandi kuningriigi departemang Oost Friesland (üleval paremal) aastal 1807
Saksamaa Ostfriesland tänapäeval

Geograafia muuda

Maastikku mõjutab Põhjamere lähedus. Ida-Friisimaa saared sirutuvad 90 km ulatuses piki kallast. Nad pakuvad luiteid ja liivarandu, kuid nende keskel on ka rohumaad ja metsa. Saarte ja ranniku vahele jääb maailmas ainulaadne ala: tõus ja mõõn jätavad laia ulatusega padumere veeniredega, mis meelitavad eriti suurel arvul liike, usse ja krabisid, samuti linde või hülgeid. Sel põhjusel kuulutas UNESCO Maailmapärandi Fond Waddenzee, mis oli juba rahvuspark, ülemaailmseks pärandipaigaks. Rannikualast eemal on enamus füüsilisest geograafiast "geest" ja nõmm.

Padumeri
Linnud "Waddenzeel" (padumerel)
Hommikuudu Ida-Friisimaal, 2003

Kultuur muuda

Köök muuda

Pikemalt artiklis Alam-Saksi köök

Keel muuda

Ida-Friisimaa algne keel oli idafriisi, mis nüüd on peaaegu väljasurnud, asendunud suuresti idafriisi-alamsaksi murdega. Algne idafriisi keel säilis mõnevõrra kauem mitmes kaugemas kohas, nagu näiteks saartel nagu Wangerooge. Tänapäeval leidub idafriisi keele moodsamat varianti Saterlandis, piirkonnas Ida-Friisimaa lähedal. Varasematel aegadel asusid Ida-Friisimaa inimesed, kes surve all oma kodudest lahkusid, sellesse kõrvalisse soodest ümbritsetud piirkonda ja hoidsid oma päritud keele elus. Seda keelt, mis moodustab väikseima keelesaare Euroopas, kutsutakse saterlandi friisi keeleks või omakeelselt Seeltersk. Seda räägib umbes 1000 inimest.

Idafriisi-alamsaksi murre on alamsaksa keele variant paljude oma omadustega friisi substraadi ja mõne muu mõjutuse tõttu, mis on pärit Ida-Friisimaa mitmekesisest ajaloost. See sarnaneb groningsi murdega, mida kõneldakse külgnevas Hollandi Groningeni provintsis.

Tänapäeva Saksamaal on idafriisid üldiselt etniliste naljade traditsiooniline sihtmärk. Seda peamiselt põhjaosas.

Tee muuda

Tass Ida-Friisimaa teed koorega

Muidu kohvi joovas riigis on Ida-Friisimaa tunnustatud tee ja oma teekultuuri tarbija. Kanget musta teed serveeritakse alati, kui Ida-Friisimaa kodus või muul kogunemisel on külalisi, samuti hommikusöögi, lõunasöögi ja õhtusöögi juurde. Teed magustatakse kluntjesiga, kollaka kristalliseerunud suhkruga, mis sulab aeglaselt, võimaldades mitme tassitäie magustamist. Tee maitsestamiseks kasutatakse ka tihedat koort. Teed serveeritakse üldiselt traditsioonilistes väikestes tassides väikeste koogikestega nädala jooksul, ning eriliste sündmuste puhul või nädalavahetustel erilise hoolitsusena tordiga. Pruuni rummi, segatud kluntjesiga ja jäetud mitmeks kuuks seisma, lisatakse talviti samuti mustale teele. Tee ravib väidetavalt paljude muude haiguste hulgas peavalu, kõhuprobleeme ja stressi.

Religioon muuda

Ida-Friisimaa on valdavalt protestantlik. Krummhörnis ja Emdeni ümbruses on valdav reformeeritud kirik, samas Leeris, Nordenis ja Aurichis on valdav luterlik kirik. Siiski on reformeeritud kristlaste peamine kirik Leeris. Seal on 266 000 luterlast ja umbes 80 000 kalvinisti – seega umbes 346 000 ligikaudu 465 000-st Ida-Friisimaa kodanikust tunnistab ühte kahest usulahust.

Majandus muuda

Ida-Friisimaa on maapiirkond. Siiski on seal mõned tööstuspaigad, nagu Volkswageni autotehas Emdenis ja Enerconi (tuuleturbiinide) firma Aurichis. Leer on Hamburgi järel teiseks olulisim paik Saksamaa laevakompaniidele. Kuigi teisel pool Emslandi piiri, on ka Meyer Werft idafriisidele oluline tööandja. Peamised tööstuspaigad on Emdeni ja Leeri sadamad, ning Wilhelmshaven Ida-Friisimaa idaosas.

1900. aasta paiku lahkus tööpuuduse tõttu Ida-Friisimaalt palju inimesi ja emigreerus Ameerika Ühendriikidesse või mujale. Tänapäeval kannatab piirkond taas noorte haritud inimeste kadu, kes lahkuvad sealt parema töö otsinguil näiteks Lõuna-Saksamaale. Paljud kogukonnad seisavad silmitsi suureneva vanurite arvuga, mis tekitab struktuuriprobleeme tulevikus. Piirkonnas on vähe akadeemilisi töökohti ja need on keskendunud inseneeriale. Lähimad ülikoolid on Oldenburgis ja Groningenis.