Vikipeedia

Bremen-Verden

Bremen-Verden, vormiliselt Bremeni ja Verdeni hertsogkonnad (saksa Herzogtümer Bremen und Verden), olid kaks territooriumi ja Saksa-Rooma riigi otsesed vasallid, mis tekkisid ja saavutasid vahetult keisrile alluvuse aastal 1180. Esialgse põhiseaduse järgi olid need vürstlikud Bremeni peapiiskopkond ja Verdeni piiskopkond.

Herzogtümer Bremen und Verden
Hertigdömet Bremen och Hertigdömet Verden
Bremeni ja Verdeni hertsogkonnad

1648–1823
Endine Bremen-Verden aastal 1730 (roosakas) tänapäevastel riigipiiridel (hall)
Valitsusvorm absoluutne monarhia
Osa Saksa-Rooma riigist
Pealinn Stade

Aastal 1648 mõlemad vürstlikud piiskopkonnad ilmalikustati, mis tähendab, et nad muudeti põhiseaduslikult pärilikeks monarhiateks ja sealt alates valitseti nii Bremeni hertsogkonda kui ka Verdeni hertsogkonda alati personaalunioonis, esialgu Rootsi kuningate (Vasad ja (Pfalzi) Wittelsbachid) ning hiljem Hannoveri kuningate poolt.

Saksa-Rooma riigi lõpetamisega aastal 1806 kadus Bremen-Verdeni vahetult keisrile alluva lääni staatus; kuna need olid personaalunioonis naabruses asuva Hannoveri kuningriigiga, liidendati nad sinna.

Territoorium ja võimutunnused muuda

Bremeni ja Verdeni hertsogkondadele kuulunud territoorium kattis Põhjamere kaldal jämedalt kolmnurkse ala Elbe ja Weseri jõesuude, tänapäeva Saksamaa Hamburgi ja Bremeni liidumaade vahel (Elbe-Weseri kolmnurk). Sellele alale mahub enamus tänapäeva kreise (saksa Kreis): Cuxhaven (lõunas), Osterholz, Rotenburg, Stade ja Verden Alam-Saksimaal ning Bremeni liidumaa eksklaav Bremerhaven. Bremeni ja Cuxhaveni linnad (Hamburgi eksklaav) ei kuulunud Bremen-Verdenisse. Saksi-Lauenburgi eksklaav Land Hadeln Otterndorfi ümbruses ei olnud Bremen-Verdeni osa aastani 1731. Stade oli pealinn.

Bremen-Verdeni vapp kombineeriti vürstliku Verdeni piiskopkonna (must rist valgel taustal) ja vürstliku Bremeni peapiiskopkonna (Bremeni kaitsepühaku Püha Peetruse sümbol kaks ristatud võtit) vappidest.

Ajalugu muuda

Kolmekümneaastase sõja alguses säilitas valdavalt luterlik vürstlik Bremeni peapiiskopkond erapooletuse, nagu ka enamus protestantlikke territooriume Alam-Saksi ringkonnas, Saksa-Rooma riigi rahalises ja sõjalises alljaotuses. Naabruses asuv vürstlik Verdeni piiskopkond püüdis ka säilitada erapooletust, kuid olles Alam-Reini-Vestfaali ringkonna osa, mis oli hädas vastasseisuga kalvinistlike, katoliiklike ja luterlike valitsejate ja nende territooriumide vahel, oli Verden varsti sõtta kistud.

Aastal 1623 valis Verdeni toomkapiitel, koosnedes peamiselt luterlikest kapitulaaridest, piiskopkonna valitsejaks vürstliku Verdeni piiskopkonna administraatori Frederik II. Kuna ta oli luterlane, keeldus Püha Tool talle piiskopitiitli andmisest. Sellest hoolimata kutsuti teda ja hilisemaid administraatoreid sageli vürstlikeks piiskoppideks. Frederik II oli Taani ja Norra kuninga Christian IV poeg.

Aastal 1626 ühines Christian IV, kes oli ka Holsteini hertsog ja seega keisri vasall, Hollandi vabariigi ja James I Inglismaa kuningriigi keisrivastase koalitsiooniga. Pärast Christian IV kaotust Lutteri lahingus 27. augustil 1626 Tilly krahvi juhitud Katoliikliku Liiga vägedele põgenesid tema ja ta järelejäänud väed vürstlikku Bremeni peapiiskopkonda ja püstitasid peakorteri Stades. Administraator Johann Friedrich, kes oli ka vürstliku Lübecki piiskopkonna administraator, põgenes Lübeckisse ja jättis vürstliku peapiiskopkonna kapiitlile ja seisustele valitseda.

Aastal 1626 okupeerisid Tilly ja tema Katoliikliku Liiga väed Verdeni, põhjustades luterliku vaimulikkonna põgenemise. Tilly nõudis, et Bremeni kapiitel lubaks tal siseneda vürstlikku peapiiskopkonda ja kuna kapiitel kuulutas ustavust keisrile, viivitas see vastusega, väites, et peab konsulteerima Maapäeval seisustega, mis on pikk protseduur.

Vahepeal tellis Christian IV Hollandi, Inglise ja Prantsuse abiväed Bremenis randuma. Kapiitli palvele vähendada sõjahüvitist väitis Christian IV, et kui Liiga tuleb, tunduvad need kulutused väiksena.

Aastal 1627 taandus Christian IV vürstlikust Bremeni peapiiskopkonnast, et võidelda Wallensteini sissetungi vastu oma Holsteini hertsogkonnas. Tilly tungis siis Bremenisse ja vallutas selle lõunaosa. Bremeni linn sulges oma väravad ja rajas nende ette paremad kindlustused. Aastal 1628 piiras Tilly Stadet, mille garnisonis oli 3500 Taani ja Inglise sõdurit. 5. mail 1628 lubas Tilly neil vabalt kodumaale lahkuda ja kogu piiskoplik Bremen oli tema käes. Nüüd suundus Tilly Bremeni linna poole, mis maksis talle 10 000 riigitaalrit lunaraha, et vältida piiramist. Linn jäi okupeerimata.

Mõlema vürstliku piiskopkonna elanikkond allutati Vastureformatsiooni ulatuses taaskatolitseerimisele, luterlikud teenistused keelati ja luterlikud pastorid saadeti välja. Juulis 1630 aeti Tilly ja enamus katoliiklikke okupante välja, kuna 26. juunil randus Gustav II Adolf 15 000 sõduriga Peenemündes, avades Kolmekümneaastases sõjas uue rinde. Prantsuse diplomaatia võitis ta ühinema uue keisrivastase koalitsiooniga, millega varsti ühines ka Hollandi Vabariik.

Veebruaris 1631 pidas Bremeni ja Lübecki vürstlike peapiiskopkondade pagulusesolev luterlik administraator Johann Friedrich Leipzigis nõu Gustav II Adolfi ja mitme Alam-Saksi vürstiga, kes kõik olid hädas Habsburgide kasvava mõjuga ebaausa Restitutsiooniedikti tõttu mitmes Põhja-Saksamaa luterlikus vürstlikus piiskopkonnas. Johann Friedrich spekuleeris vürstliku Bremeni peapiiskopkonna tagasisaamisest ja asus seetõttu juunis/juulis 1631 ametlikult liitu Rootsiga. Sõjas olles nõustus Johann Friedrich Rootsi ülemjuhatusega, samas Gustav II Adolf lubas taastada vürstliku Bremeni peapiiskopkonna selle pagulusesolevale valitud administraatorile.

Oktoobris alustas Johann Friedrichi poolt äsjavärvatud armee vürstliku Bremeni peapiiskopkonna tagasivallutamist ja Rootsi vägede toetusel naabruses asuva vürstliku Verdeni piiskopkonna vallutamist, kukutades de facto Verdeni ajutise katoliikliku vürstliku piiskopu Franz Wilhelm von Wartenbergi, kes valitses 1630–1631, ja põhjustades juba saabunud katoliikliku vaimulikkonna põgenemise. Vürstlik Verdeni piiskopkond allutati Rootsi sõjaväehaldusele.

Vürstliku Bremeni peapiiskopkonna tagasivallutamine Rootsi ja Bremeni linna vägede toel lõpetati 10. mail 1632. Johann Friedrich oli tagasi ametis, ainult Rootsi ülemvõimu all. Vürstlik Bremeni peapiiskopkond kannatas ka edaspidi sõdurite majutamise ja toitlustamise käes. Suhted seisuste, kes säilitasid halduse katoliikliku okupatsiooni ajal, ja tagasitulnud administraatori vahel olid rasked. Seisused eelistasid läbi rääkida otse okupantidega, seekord rootslastega.

Pärast Johann Friedrichi surma aastal 1634 pidasid kapiitel ja seisused Taani printsi Frederiki koadjuutoriametist tagandamist keiser Ferdinand II poolt Restitutsiooniedikti alusel ebaseaduslikuks. Kuid Rootsi okupante tuli esmalt veenda, et nad nõustuksid prints Frederiki järglusega. Nii valitsesid kapiitel ja seisused vürstlikku peapiiskopkonda läbirääkimiste lõppemiseni Rootsiga. Aastal 1635 sai temast luterlik administraator Frederik II Bremeni ja Verdeni piiskopitoolidel. Kuid ta pidi vanduma truudust alaealisele kuninganna Kristiinale.

Aastatel 1635–1636 nõustusid seisused ja Frederik II Rootsiga vürstlike piiskopkondade erapooletuse osas. Kuid see ei kestnud kaua, kuna Taani-Rootsi Torstensoni sõjas (1643–1645) hõivasid rootslased de facto võimu mõlemas vürstlikus piiskopkonnas. Taani ja Norra kuningas Christian IV pidi 13. augustil 1645 sõlmima Brömsebro rahu ja mitmed Taani territooriumid, sealhulgas kaks Rootsi okupeeritud vürstlikku piiskopkonda, loovutati Rootsile. Nii tagandati Frederik II administraatori kohalt mõlemas vürstlikus piiskopkonnas. Ta järgnes aastal 1648 oma isale Taani troonil kui Frederik III.

Vürstliku Bremeni peapiiskopkonna eelseisva läänistusega sõjalisele suurvõimule Rootsiile, mis oli Vestfaali rahu läbirääkimiste osaks, kartis Bremeni linn langeda samuti Rootsi võimu alla. Seetõttu palus linn keiserlikku kinnitust oma staatusele kui vahetult keisrile alluv aastast 1186 (Gelnhauser Privileg). Aastal 1646 andis keiser Ferdinand III Bremenile nõutud kinnituse (Linzer Diplom).

Vürstlike piiskopkondade muutmine Bremen-Verdeniks aastal 1648 muuda

Poliitilised üksused vürstlik Bremeni peapiiskopkond ja vürstlik Verdeni piiskopkond muudeti Vestfaali rahuga aastal 1648 Bremeni hertsogkonnaks ja Verdeni vürstkonnaks, kõnekeeles siiski Bremeni ja Verdeni hertsogkondadeks, muutmata territooriumide staatust vahetult keisrile alluv ja keisririigi osariik. Iga keiserlik osariik, nagu Bremen ja Verden eraldi olid, olid esindatud Saksa-Rooma riigi Riigipäeval (saksa Reichstag). Varem vaba riigilinn Verden mediatiseeriti Vestfaali rahuga ja liideti Verdeni hertsogkonnaga.

Kahte naaberterritooriumi ei ühendatud reaaluniooni ilma keisri ja enamiku osariikide toetuseta, mida kunagi ei juhtunud. Need olid kahe ringkonna osad. Aastast 1500 kuulus vürstlik Bremeni peapiiskopkond ja seega ka selle järglane Bremeni hertsogkond Saksi ringkonda (hiljem Alam-Saksi ringkonda; saksa Sächsischer või hiljem Niedersächsischer Kreis), mis oli keisririigi rahaline ja sõjaline allüksus. Vürstlik Verdeni piiskopkond ja seega ka selle järglane Verdeni hertsogkond kuulus aga Alam-Reini-Vestfaali ringkonda (saksa Niederrheinisch-Westfälischer Kreis, kõnekeeles Vestfaali ringkond).

Saksa-Rooma riigi maksud koguti ning armeed värvati ja rahastati ringkonniti. Bremen ja Verden saatsid oma esindajad vastava ringkonna Ringkonnapäevale (Kreistag). Ringkonnapäev otsustas, kuidas jagada maksukoormust, mis võeti liikmesterritooriumidelt. Seega olid Bremen ja Verden kohati konfliktis – s.o kes maksab kuhu – mida ei lahendatud, kuigi kahte lääni valitseti Rootsi poolt personaalunioonis.

Keiser Ferdinand III läänistas hertsogkonnad alguses valitsevale kuningannale Kristiinale ja tema seaduslikele pärijatele, kui Rootsi saak osalemisest Kolmekümneaastases sõjas. Bremen-Verden andis Rootsile strateegilise eelise, kuna see võis osaleda nendega armeede värbamises ja rahastamises kahes keisririigi ringkonnas, mis katsid kogu Saksa-Rooma riigi põhja- ja loodeosa, lisaks Rootsi Pommeri, osa Ülem-Saksi ringkonnast, kattes keisririigi kirdeosa.

Personaalunioon Rootsiga (1648–1712) ja Taani okupatsioon (1712–1715) muuda

Rootslased rajasid uue võimkonna, Bremen-Verdeni kindralkubermangu (saksa Brem- und verdensches Generalgouvernement), ja valisid Stade uueks pealinnaks, kui Bremervörde oli endine Bremeni pealinn ja Rotenburg oli endine Verdeni pealinn.

Rootsi-poolne ülevõtmine aastal 1648 sai verstapostiks Bremen-Verdeni sisemisele põhiseadusele. Bremen-Verden muutus kahest valitavast monarhiast pärilikuks topeltmonarhiaks, kus vürstliku (pea)piiskopi või administraatori isiklik võim vahetus Rootsi juhistega seotud viitseregendi valitsusega. Lõdvad haldusstruktuurid asendati rangelt hierarhiliste võimudega, kellel kindlad pädevused. Koosvalitsemine seisustega piirdus nende sõnaõigusega. Bremen ja Verden muutusid vahetult keisrile alluvatest sõltumatutest territooriumidest ühiselt valitsetavateks Euroopa suurvõimu valdusteks koos kõigi seotud piirangute ja võimalustega.

Lisaks oma uuele läänile, Bremeni hertsogkonnale, tahtis valitsev kuninganna Kristiina (valitses aastatel 1644–1654), aastast 1648 samaaegselt ka Bremeni ja Verdeni hertsoginna, annekteerida vaba riigilinna Bremeni, kuna see oli tähtis maksumaksja. Varem oli Bremeni linn osalenud de facto vürstliku Bremeni peapiiskopkonna Maapäevadel. Hilisem järglasriik Rootsi Bremeni hertsogkond tahtis omandada linna, viidates Vestfaali rahule, kus Bremeni linna nimetatakse loodud hertsogkonna osana.

Bremeni ja Verdeni hertsoginnana tegi Kristiina oma residentsiks endise Zeveni kloostri. Ta kaotas nõiapõletamise Bremen-Verdenis. Aastal 1650 tuli Pfalz-Zweibrückeni hertsog Karl Gustav, aastal 1649 väljakuulutatud ja aastal 1650 tunnustatud pärija Rootsi troonile ja seega ka samaaegselt Bremen-Verdeni hertsogkondadele, Stadesse teadmata sisuga kõnelustele. Aastal 1650 allutati luterlik vaimulikkond konsistooriumile, uuele juhtorganile, kui ei olnud enam vürstlikku peapiiskoppi või vürstlikku piiskoppi.

Väikese katoliikliku diasporaa hingehoolduseks Bremen-Verdenis rajas Püha Tool apostellikud vikariaadid (Põhjamisjonite vikariaat, pädev Verdenis ja Bremenis vastavalt aastast 1669 ja 1670, aastani 1721, ja taas vahemikus 1780–1824, Ülem- ja Alam-Saksi vikariaat, vastutav vahemikus 1721–1780).

 
Bederkesa loss, aastast 1381 Bremeni linna valduste kindlus Bremen-Verdenis, aastal 1654 loovutati viimasele

Bremen-Verdeni Rootsi valitsus üritas Bremeni vaba riigilinna sõjaliselt alistada, provotseerides kaks sõda. Aastal 1381 vallutas Bremeni linn de facto oma võimu alla ala Bederkesa ümbruses ja sellest läänes Weseri alamjooksuni Lehe juures. 1653. aasta algupoolel vallutasid Bremen-Verdeni Rootsi väed Lehe. Veebruaris 1654 saavutas Bremeni linn, et keiser andis sellele koha ja hääle Saksa-Rooma riigi Riigipäeval, tunnustades sellega Bremeni vaba riigilinna staatust.

Ferdinand III käskis kuninganna Kristiinal, kes oli hertsoginnana tema vasall, hüvitada linnale põhjustatud purustused ja Lehe tagasi anda. Kui märtsis 1654 hakkas linn Bederkesa alalt sõdureid värbama, et seista vastu Rootsi Bremen-Verdeni edasisele omavolile, alustas viimase kindralkuberner Hans Christoph von Königsmarck Esimest Bremeni sõda (märtsist juulini 1654), väites tegutsevat enesekaitseks. Bremeni vaba riigilinn kutsus vahepeal Ferdinand III appi.
Juulis 1654 käskis keiser oma vasallil hertsogil, Karl X Gustavil, kes sai Kristiina järglaseks pärast tema tagasiastumist, konflikt lõpetada, tulemuseks oli Stade leping novembris 1654. See leping jättis põhilise, Bremeni linna tunnistamise vahetult keisrile alluvaks, lahenduseta. Kuid linn nõustus Rootsi Bremen-Verdenile maksma andamit ja makse ning loovutama oma Bederkesa ja Lehe valdused.

Rootsi ja Rootsi Bremen-Verden protesteerisid teravalt, kui detsembris 1660 kuulutas Bremeni linnanõukogu truudust Saksa-Rooma keisrile Leopold I-le. Aastal 1663 sai linn koha ja hääle Riigipäeval, mille vastu olid kindlalt Rootsi Bremeni ja Verdeni hertsogkondade esindajad. Märtsis 1664 pooldas Riksdag sõda Bremeni vaba riigilinnaga. Kohe pärast seda läänistas Leopold I, olles hõivatud sõdadega Osmanite vastu, Bremen-Verdeni alaealisele kuningale Karl XI-le, ja kui naaber Braunschweig-Lüneburg oli halvatud pärilustülidest ja Prantsusmaa ei vastustanud, alustas Rootsi Bremen-Verdenist Teist Bremeni sõda (1665–1666).

Linna piiramine Carl Gustaf Wrangeli juhitud rootslaste poolt tõi esile Brandenburg-Preisimaa, Braunschweigi ja Lüneburgi (Celle), Taani-Norra, Leopold I ja Hollandi Vabariigi, kõik linna poolel, kusjuures Brandenburgi, Braunschweigi, Taani ja Hollandi väed Bremen-Verdeni piiril olid valmis sisse tungima. Nii sõlmis Rootsi 15. novembril 1666 Habenhauseni lepingu, lubades hävitada Bremeni lähistele ehitatud kindlustused, samas keelati Bremeni vabal riigilinnal saata esindajad Alam-Saksi ringkonna Riigipäevale. Bremen-Verdenist ei toimunud enam Rootsi katseid linna jõuga vallutada. Küsimusele aastal 1700, mida Karl XII peaks tegema, soovitas Bremen-Verdeni kindralkuberner tunnistada Bremeni staatust vaba riigilinnana.

 
Bremervörde Taani rünnaku all aastal 1657

Taani püüe vallutada Bremen-Verden Taani-Rootsi sõjas nurjus. Kuid Taani oht Bremen-Verdenile muutus suuremaks aastal 1667. Sel aastal suri koos krahv Anton Güntheriga välja Oldenburgi dünastia kohalik haru, mis valitses Bremen-Verdeniga läänes külgnevat Oldenburgi krahvkonda. Seetõttu päris riigi Schleswig-Holstein-Gottorfi hertsog Christian Albrecht, kuid loovutas selle oma äiale, Taani ja Norra kuningas Frederik III-le, kes oli olnud vürstliku Bremeni peapiiskopkonna ja vürstliku Verdeni piiskopkonna administraator aastast 1635 kuni minemakihutamiseni Rootsi okupantide poolt aastal 1645.

Nii valitsesid taanlased territooriume ümber Bremen-Verdeni põhja- ja läänepiiril. Mõlemad riigid asusid ohtlikku võitlusse ainuvõimaluse eest saada tulusaid tolle laevadelt, mis suundusid Hamburgi ja Bremenisse, selleks ajaks endiste hertsogliku Bremeni ja hiljem krahvliku Oldenburgi privileegide alusel.

Rootsi tsentralisatsiooni ja absolutismi tõus leidis oma tee osaliselt ka Bremen-Verdeni tavadesse. Bremen-Verden ei kohendunud selle haldus- ja sõjalisse süsteemi, kuid viimane allus rangelt Stockholmi juhtkonnale. Eriti halduses säilitasid Bremen-Verdeni seisused oma panuse. Kuid Bremen-Verdeni maksuamet, mehitatud peaaegu täielikult rootslastega ja kasutades ametliku keelena rootsi keelt, allus otse rahandusministrile Stockholmis.

Aastatel 1675–1676 vallutasid Brandenburg-Preisimaa, Lüneburg-Celle, Taani-Norra ja Münsteri piiskopkonna väed Bremen-Verdeni Skoone sõja jooksul. Liitlasväed okupeerisid Bremen-Verdenit, kuni nad Prantsuse mõjul vastavalt 1679. aasta Saint-Germaini ja soodsale Nijmegeni rahule taandusid. Viimasega andis Münsteri vürstlik piiskop Ferdinand II Rootsile laenu summas 100 000 riigitaalrit, mille eest Rootsi Bremen-Verden pantis oma Wildeshauseni linna ja ümbritsevad alad Münsteri piiskopkonnale. 1690. aastatel kaotati tavaline praktika, et maksuseadustel oli teatav küpsus, nii et Rootsi ja Bremen-Verdeni seisustel ei olnud enam võimalik nõuda soodustusi maksuseaduste uuendamise eest.

Nagu päris Rootsis, kaotasid põhiseaduslikud ja haldusorganid Rootsi välisvaldustes kasvava tsentraliseerimise tõttu järk-järgult de facto tähtsuse. Bremen-Verdeni seisused kaotasid üha enam mõju, nad kogunesid üha harvem. Pärast aastat 1692 oli seisuste hääl peaaegu kadunud. See viis märkimisväärse rahutuseni seisuste seas, nii et mais 1694 kohtusid Bremen-Verdeni kindralkuberneri esindajad ja seisused endises Zeveni kloostris, et arutada hertsogkondade staatuse üle.

Aastal 1700 võttis Bremen-Verden – nagu kõik vahetult keisrile alluvad protestantlikud territooriumid – vastu parandatud kalendri, nagu protestandid seda kutsusid, et mitte mainida paavst Gregorius XIII nime. Nii järgnes vana kalendri pühapäevale, 18. veebruarile uue kalendri esmaspäev, 1. märts, samas päris-Rootsi järgnes alles aastal 1753.

Aastal 1712, Põhjasõja ajal Rootsi suurvõimu (dominium maris baltici) vastu, okupeeris Taani-Norra katkust vaevatud Bremen-Verdeni.

Personaalunioon Suurbritannia ja Hannoveriga (1715–1803) muuda

Aastal 1715 sai Frederik IV, kes ikka veel võitles Põhjasõjas, Rootsi-vastasesse koalitsiooni uue liitlase, Suurbritannia kuninga ja Hannoveri kuurvürsti George I. George I abi eest müüs Taani-Norra talle Bremen-Verdeni, mida oli okupeerinud aastast 1712. Nii võttis Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond, või pealinna järgi kõnekeeles Hannoveri kuurvürstkond (saksa Kurfürstentum Braunschweig und Lüneburg või Kurhannover), de facto Bremen-Verdeni valdused ja pani need 1719. aasta Stockholmi lepingusse (mis lõpetas sõja Rootsiga), et kompenseerida viimasele 1 miljon riigitaalrit.

 
Braunschweig-Lüneburgi (Hannoveri) kuurvürstkonna kaart u. 1720 ja selle naaberterritooriumid, nagu Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond (Wolfenbüttel) ja vürstlik Osnabrücki piiskopkond. Kuurvürst Georg Ludwig omandas Saksi-Lauenburgi ja Bremen-Verdeni

Aastal 1728 läänistas keiser Karl VI Georg Augustile, kes järgnes aastal 1727 oma isale Georg Ludwigile, Saksi-Lauenburgi. Liidendamisega Hannoveri territooriumidega aastal 1731 andis Bremen-Verden edasi naabruses, Bremen-Verdeni põhjatipus asuva Land Hadelni haldamise, mis oli aastast 1180 eksklaav, algul noorema Saksimaa hertsogkonna ja aastast 1296 Saksi-Lauenburgi hertsogkonna. Aastal 1733 sai George II keisrilt lääniks ka Bremeni ja Verdeni hertsogkonnad.

Mõlema läänistuse juures vandus Suurbritannia George II, et austab seisuste kehtivaid privileege ja põhiseadusi Bremen-Verdenis ja Hadelnis, kinnitades seega 400 aasta vanuseid tavasid seisuste osalemisest valitsemises. Olles Saksa-Rooma riigi kuurvürst ja esindades seda Riigipäeval tänu oma Hannoveri kuurvürstkonnale, ei hoolinud Georg August Bremen-Verdeni staatusest keisririigi osariigina. Kui Bremen-Verden liideti Hannoveriga, ei saatnud see enam esindajaid Riigipäevale.

Aastal 1730 reorganiseeriti Bremen-Verdeni valitsus ja sai nimeks Kuninglik Briti ja Kuurvürstlik Braunschweig-Lüneburgi Riiginõukogu Bremeni ja Verdeni Hertsogkondade Valitsemiseks, mis kõnekeeles muutus "Kuninglikuks Valitsuseks". Stade jäi pealinnaks. Kuurvürstkonna pealinnas Hannoveris asutas Hannoveri Riiginõukogu uue ministeeriumi vastutama kuurvürstide poolt personaalunioonis valitsetavate keiserlike osariikide eest, seda kutsuti Bremen-Verdeni, Hadelni, Lauenburgi ja Bentheimi ministeerium.

 
Bremen-Verdeni kaart (u. 1750), sealhulgas Hadeln, kuid ka Bremeni linn ja Hamburgi eksklaav Ritzebüttel, de facto ja seaduslikult mitte Bremen-Verdeni osa

Inglise-Prantsuse ja indiaani sõja (1754–1763) jooksul Põhja-Ameerika kolooniates kartis Suurbritannia Prantsuse sissetungi Hannoveri. Seega moodustas George II liidu oma nõo Friedrich Suurega, ühendades Põhja-Ameerika konflikti Brandenburgi-Preisi–Austria Kolmanda Sileesia või Seitsmeaastase sõjaga (1756–1763).

Suvel 1757 võitsid Prantsuse sissetungijad George II poja, prints Williami juhitavat Inglise-Hannoveri armeed. Prantsuse väed ajasid ta ja tema armee kaugesse Bremen-Verdenisse, kus ta endises Zeveni kloostris 18. septembril Klosterzeveni konventsiooniga kapituleerus. Kuid kuningas George II keeldus konventsioon tunnistamast. Järgmisel aastal Briti armee, toetatuna Brandenburg-Preisimaa, Hessen-Kasseli ja Braunschweig-Wolfenbütteli vägedest, ajas okupandid välja. Bremen-Verden jäi puutumata ülejäänud sõjast ja pärast selle lõppu kestis rahu kuni Prantsuse revolutsioonisõdade alguseni.

Esimese koalitsiooni sõda (1793–1797) Prantsusmaa vastu Suurbritannia ja Hannoveri kuurvürstkonna ning teiste koalitsioonipartnerite poolt ei puudutanud Bremen-Verdeni territooriumi, kuna Prantsusmaa Esimene Vabariik võitles mitmel rindel, isegi oma enda territooriumil. Kuid ka Bremen-Verdenis värvati mehi 16 000 Hannoveri sõduri hulka võitlema Madalmaades Briti ülemjuhatuse all revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Aastal 1795 kuulutas Saksa-Rooma riik enda erapooletust, mis loomulikult puudutas Briti Hannoveri kuurvürstkonda, ja rahulepingut Prantsusmaaga arutati nurjumiseni aastal 1799.

Siis algas Teise koalitsiooni sõda (1799–1802) Prantsusmaa vastu ja Napoleon Bonaparte õhutas Brandenburg-Preisimaad Hannoveri okupeerima. Baseli rahuga aastal 1795, mille Brandenburg-Preisimaa ja Prantsusmaa sõlmisid, kinnitas Brandenburg-Preisimaa Saksa-Rooma riigi erapooletust kõigil selle territooriumidel põhja pool Maini jõge, sealhulgas Hannoveris. Selleks pidi ka Hannover andma vägesid, et säilitada relvastatud erapooletus. Kuid aastal 1801 tungis 24 000 Preisi sõdurit Hannoveri, mis alistus võitluseta.

Aprillis 1801 saabusid Brandenburg-Preisi väed Bremen-Verdeni pealinna Stadesse ja jäid sinna kuni sama aasta oktoobrini. Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik algul eiras Brandenburg-Preisimaa sõjategevust, kuid kui Brandenburg-Preisimaa ühines Prantsuse-meelse relvastatud "erapooletute" koalitsiooniga nagu Taani-Norra ja Venemaa Keisririik, alustas Suurbritannia Brandenburg-Preisi merealuste püüdmist. Pärast Reidilahingut aastal 1801 koalitsioon lagunes ja Brandenburg-Preisimaa viis väed välja.

Napoleoni sõjad (1803–1813) muuda

Kui Suurbritannia kuulutas 18. mail 1803 ilma ühegi liitlaseta Prantsusmaale sõja, tungisid Prantsuse väed 26. mail Hannoveri kuurvürstkonda ja paigutasid 18. juunil teiste seas Bremen-Verdeni pealinna Stadesse kaks okupatsioonikompaniid. Artlenburgi konventsiooniga 5. juulist 1803 kinnitati Hannoveri sõjaline kaotus, Hannoveri armee desarmeeriti ning selle hobused ja moon läksid Prantsusmaale. Hannoveri Riiginõukogu koos minister Friedrich Franz Dieterich von Bremeriga, kes korraldas Hannoveri panust, põgenes Elbe-tagusele Hannoveri Saksi-Lauenburgi territooriumile. Suvel 1803 kehtestasid Prantsuse okupandid oma esimese sõjamaksu 21 165 riigitaalrit ainuüksi Bremen-Verdenile. Aastal 1803 oli Bremeni hertsogkonnas 180 000 elanikku ja pindala 5325,4 km2; aastal 1806 oli Verdeni hertsogkonnas 1359,7 km2 ja 20 000 elanikku, samas Hadelnis oli 311,6 km2.

Sügisel 1805, Kolmanda koalitsiooni sõja (1805–1806) alguses Prantsusmaa vastu jätsid Prantsuse okupatsiooniväed Hannoveri ja alustasid kampaaniat Austria ertshertsogkonna vastu. Briti, Rootsi ja Vene koalitsiooniväed vallutasid Hannoveri, sealhulgas Bremen-Verdeni. Detsembris loovutas Prantsuse esimene keisririik (aastast 1804 Prantsusmaa uus valitsusvorm) Hannoveri, mida ta niikuinii ei vallanud, Brandenburg-Preisimaale, mis vallutas selle 1806. aasta algul. Kuid kui Preisi kuningriik pärast Prantsusmaa vastu pöördumist Jena ja Auerstedti lahingus (11. novembril 1806) võideti, taasvallutas Prantsusmaa Hannoveri, sealhulgas Bremen-Verdeni.

Aastal 1807 liidendati Bremen-Verden lühiajalisse Vestfaali kuningriiki, moodustades selle Département Nord. Aastal 1810 annekteeriti see Prantsuse keisririiki, moodustades Stade ringkonna Bouches-de-l'Elbe departemangus ja mitmed kantonid Bouches-du-Weser departemangus.

Restitutsioonist liidendamiseni Hannoveri koosseisu aastal 1823 muuda

Aastal 1813 taastati Bremeni ja Verdeni hertsogkonnad Hannoveri kuurvürstkonda, mis muutus aastal 1814 Hannoveri kuningriigiks. Isegi kui Bremen-Verdeni vahetult keisrile alluva territooriumi staatus kadus koos Saksa-Rooma riigi lõpuga aastal 1806, ei liidendatud hertsogkondi kohe reaalunioonis Hannoveri riiki. Kuna Hannoveri monarhid kolisid Londonisse, muutus Hannoveri riik väga konservatiivseks ja tagurlikuks, kus kohalikku valitsusse värvati kohalikke aristokraate, mis andis palju vananenud struktuuride säilitamisele. Haldusliit Hannoveriga kestis aastani 1823, kui kohaliku valitsemise reform ühendas Bremen-Verdeni ja Hadelni Stade ringkonna moodustamiseks, mida hallati vastavalt unitaarriigi standarditele, mis erinesid Bremeni, Verdeni ja Hadelni erinevatest traditsioonilistest valitsemisvormidest.

Edasise ajaloo kohta vaata Stade ringkond (1823–1977), mis tekkis ringkonna loomisega aastal 1823, hõlmates endiste Bremeni ja Verdeni hertsogkondade ja Land Hadelni territooriumid.

Valitsejate loend (1648–1823) muuda

Bremeni ja Verdeni hertsogid (1648–1823)
Valitsusaeg Portree Nimi Sünd ja surm
koos kohtadega 		Põhjus
valitsemise lõpetamiseks 		Märkused
Vasad (1648–1654)
1648–1654   Kristiina Stockholm
18. detsember (8. detsember) 1626 – 19. aprill 1689
Rooma 		tagasiastumine
Pfalz-Zweibrückeni dünastia (1654–1719)
1654–1660   Karl I Gustav Nyköpingi loss
8. november (29. oktoober) 1622 – 4. november (25. oktoober) 1660
Göteborg 		surm
1660–1697   Karl II Tre Kronor loss,
4. detsember (24. november) 1655 – 15. aprill (5. aprill) 1697
Tre Kronor loss 		surm läänistati keiser Leopold I poolt aastal 1664
1697–1718   Karl III Stockholmi kuningaloss, Stockholm
17. juuni (7. juuni) 1682 – 30. november (19. november) 1718
Fredrikshald 		de facto kukutatud Taani okupantide poolt, kes müüsid Bremen-Verdeni aastal 1715 Hannoveri kuurvürstkonnale,
surm
1718–1719   Ulrika Eleonora Stockholmi kuningaloss, Stockholm
23. jaanuar (13. jaanuar) 1688 – 24. november (13. november) 1741
Stockholm 		de facto pärsitud Hannoveri-poolse ülevõtu tõttu,
Stockholmi lepinguga loobus nõudest hertsogkonnale 		vaid nõue, keiser ei läänistanud kunagi,
eelmise õde
Hannoveri dünastia (1719–1823)
Valitsusaeg Portree Nimi Sünd ja surm
koos kohtadega 		Põhjus
valitsemise lõpetamiseks 		Märkused
1715–1727   Georg Ludwig Hannover
7. juuni (28. mai) 1660 – 22. juuni 1727
Osnabrück 		surm de facto valitsemine, keiser ei läänistanud kunagi
1727–1760   Georg August Herrenhäuser Gärten, Hannover,
20. november (10. november) 1683 – 25. oktoober 1760
Kensingtoni palee, London 		surm keiser Karl VI läänistas aastal 1733
1760–1820   George III Norfolk House,
4. juuni (24. mai) 1738 – 29. jaanuar 1820
Windsori loss 		de facto ajutiselt kukutatud 1803–1805, 1806–1813 erinevate okupatsioonide ja anneksioonide poolt Napoleoni sõdade ajal,
surm 		sai suveräänseks hertsogiks seoses Saksa-Rooma riigi lõpetamisega 6. augustil 1806,
vaimselt kõlbmatu aastast 1811 ja asendatud tema vanema poja George (IV) poolt (regent)
Bremen-Verdenis pühitseti aastast 1816 Hannoveri asekuningaks tema noorem poeg prints Adolphus, Cambridge'i hertsog
1820–1823   George IV Saint Jamesi palee,
12. august 1762 – 26. juuni 1830
Windsori loss 		tiitel kadus ja hertsogkonnad kustutati aastal 1823 haldusüksuste hulgast, kui ühendati Hannoveri kuningriigiga ainult pro forma,
eelmise poeg, regent 1811–1820, Bremen-Verdenis esindas teda noorem vend Adolphus

Valitsusjuhid (1648–1823) muuda

Kindralkubernerid Rootsi võimu ajal (1646/1648–1712) muuda

Valitsusjuhid Hannoveri võimu ajal (1715–1807, 1813–1823) muuda

Aastast 1739 valitseti personaalunioonis Land Hadelniga:

Valitsusjuhid Vestfaali võimu ajal (1807–1810) muuda

Tähtsaid inimesi muuda

Siin on loetletud märkimisväärseid inimesi, kes on sündinud, elanud, tegutsenud või surnud Bremen-Verdenis.

Vaata ka muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bremen-Verden&oldid=6400125"