Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond

	Ajalugu ja sündmused
Heinrich Lõvi kukutatud;; Saksimaa hertsogiriik jaotatud;; Heinrichile tagastatud Welfide pärusvaldused	1180; ; 1181;
Pärusvaldused ülendatud Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnaks	1235; ;
Jaotamine Lüneburgiks ja Braunschweigiks	1269;
Braunschweig jaotatud Wolfenbütteliks ja Calenbergiks	1432;
ülendatud kuurvürstkonnaks	1806;

	Herzogtum Braunschweig-Lüneburg; Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond 1235–1806
	Braunschweig-Lüneburgi vapp
	Braunschweig-Lüneburgi asukoht Saksa-Rooma riigi koosseisus, umbes 1648. aastal
Valitsusvorm	vürstkond, hertsogkond
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Braunschweig,; Lüneburg
Religioon	kristlus, algul katoliiklus, seejärel protestantism
	Ajalugu ja sündmused
Heinrich Lõvi kukutatud;; Saksimaa hertsogiriik jaotatud;; Heinrichile tagastatud Welfide pärusvaldused	1180; ; 1181;
Pärusvaldused ülendatud Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnaks	1235; ;
Jaotamine Lüneburgiks ja Braunschweigiks	1269;
Braunschweig jaotatud Wolfenbütteliks ja Calenbergiks	1432;
ülendatud kuurvürstkonnaks	1806;
Riigikeeled	saksa
Saksimaa hertsogkond

Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond (saksa keeles Herzogtum Braunschweig-Lüneburg) oli ajalooline hertsogkond hiliskeskajast kuni varauusaja lõpuni Saksa-Rooma riigi loodeosas, kus praegu on Põhja-Saksamaa. Hertsogkond asutati aastal 1235 Welfide pärusvaldustest Saksimaal ja sellest sai Heinrich Lõvi pojapojale Otto Lapsele keiserlik lään. Nimi tulenes kahest suuremast linnast piirkonnas: Braunschweigist ja Lüneburgist. Hertsogkonda jaotati kõrgkeskajal mitmel korral erinevate Welfi liinide vahel, kuid kõik valitsejad jätkasid "Braunschweig-Lüneburgi hertsogina", lisaks oma tiitlile "Lüneburgi vürst", "Wolfenbütteli vürst" jne. Üksikud vürstkonnad, mis moodustasid hertsogkonna, eksisteerisid kuni Saksa-Rooma riigi lõpetamiseni aastal 1806. Pärast Viini kongressi aastatel 1814/15 said need alad Hannoveri kuningriigi ja Braunschweigi hertsogkonna osaks.

Ajalugu

Kui Heinrich Lõvi pandi aastal 1180 riigivande alla, kaotas ta Saksimaa hertsogi ja Baieri hertsogi tiitlid. Ta viibis aastaid eksiilis, kuid lubati siis kuni oma elu lõpuni asuda ema suguvõsalt päritud pärusvaldustesse. Aastal 1235 andis Heinrichi pojapoeg Otto Laps Hohenstaufenite ja Welfide perekonna vahelise leppimise osana oma valdused keiser Friedrich II-le ning sai vastutasuks läänina äsja loodud Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna, mis moodustati keisrile antud valdustest, samuti muudest keiserlikest aladest. Pärast tema surma aastal 1252 läksid valdused tema poegadele Albrecht Suurele ja Johannile, kes valitsesid hertsogkonda üheskoos. Aastal 1269 hertsogkond jaotati, Albrecht sai riigi lõunaosa ümber Braunschweigi ja Johann põhjaosa Lüneburgi ümbruses. Lüneburgi ja Braunschweigi linnad jäid Welfide valdusse vastavalt aastani 1512 ja 1671. Aastal 1571 sai Calvördest hertsogkonna eksklaav.

Edaspidi eraldus ja taasühines läbi sajandite hertsogkonna erinevaid osasid, kõiki neid valitsesid Welfid, kes säilitasid tihedad sidemed üksteisega – tihti nõbudevaheliste abieludega – praktikas palju sagedamini, kui tänapäeval, isegi Saksa-Rooma riigi talurahva seas, saali pärimisseaduste järgi, et säilitada kontrolli valduste üle. Võimukeskused liikusid vahepeal Braunschweigist ja Lüneburgist Cellesse ja Wolfenbüttelisse, kui linnad saavutasid iseseisvuse.

Alluvate vürstkondade ajalugu

Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkonna territoriaalne jagunemine ning Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna ja Suurbritannia kuningriigi dünastilised sidemed

Hertsogkonna ja tema alluvate vürstkondade järgnevale ajaloole olid iseloomulikud arvukad jagunemised ja taasühinemised. Alluvad riigid, mida korduvalt loodi ja mis olid seaduslikud vürstkonnad, said üldiselt nime valitsejate residentside järgi. Kui mõni perekond välja suri, pärisid erinevate dünastialiinide valdused kõrvalliinid. Näiteks eksisteerisid sajandite jooksul Braunschweigi vana, keskmine ja uus liin ning Lüneburgi vana, keskmine ja uus liin. Samaaegselt valitsevate dünastialiinide arv varieerus kahest viieni.

Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond

Pikemalt artiklis Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond

Aastal 1269 moodustati Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna esimese jagamise järel Braunschweigi vürstkond. Aastal 1432, pingete kasvamise tulemusel Braunschweigi linnarahvaga, viis Braunschweigi liin oma residentsi Wolfenbüttelisse. Wolfenbütteli nimi anti ka vürstkonnale. Alles 1753/1754 viidi residents tagasi Braunschweigi. Aastal 1814 sai vürstkonnast Braunschweigi hertsogkond.

Calenbergi vürstkond – hilisem Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond

Pikemalt artiklis Calenbergi vürstkond

Pikemalt artiklis Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond (1708–1814)

Aastal 1432 läksid Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonna valdused Deisteri mäeaheliku ja Leine jõe vahel äsjaloodud Calenbergi vürstkonnale. Sellest uuest riigist põhja jäi Hoya krahvkond ja riik ulatus siit kitsa ribana lõunasse kuni Leine jõeni, kus jõudis Wolfenbütteli vürstkonnani. Aastal 1495 laienes riik Göttingeni ümbrusse ja aastal 1584 läksid valdused tagasi Wolfenbütteli liinile. Aastal 1634 läksid valdused pärandi jaotamise tulemusel Lüneburgi liinile, enne sõltumatuks vürstkonnaks taassaamist 1635. aastal, kui see anti Georgile, kes oli noorem vend Lüneburg-Celle vürstile Ernst II, kes valis oma residentsiks Hannoveri. Uusi territooriume lisandus aastal 1665 Grubenhageni juures ja aastal 1705 Lüneburgi vürstkonna ümbruses. Aastal 1692 saavutas hertsog Ernst August Calenbergi liinist õiguse olla Braunschweig-Lüneburgi kuurvürst. Kõnekeeles kasutati ka Hannoveri kuurvürstkond või Kuurhannover. Aastal 1814 järgnes sellele Hannoveri kuningriik.

Lüneburgi vürstkond

Pikemalt artiklis Lüneburgi vürstkond

Lüneburgi vürstkond tekkis Braunschweigi vürstkonna kõrvale aastal 1269, kui hertsogkonna pärand jagati. Pärast hertsog Georg Wilhelmi surma aastal 1705 päris Lüneburgi riigi kuningas George I. Riik ühendati Calenbergi vürstkonnaga, mis ülendati aastal 1692 kuurvürstkonnaks.

Göttingeni vürstkond

Pikemalt artiklis Göttingeni vürstkond

Lõunapoolseim vürstkond Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnas oli venitatud Mündenist lõunas Weseri jõge pidi allvoolu kuni Holzmindenini. Idas jõudis see Göttingenini ja piki Leine jõge Northeimi kaudu Einbeckini. See tekkis aastal 1345 Braunschweigi vürstkonna jaotamise tulemusel ja ühendati aastal 1495 Calenbergiga.

Grubenhageni vürstkond

Pikemalt artiklis Grubenhageni vürstkond

Aastatel 1291–1596 oli Grubenhagen sõltumatu vürstkond, selle esimene valitseja oli Albrecht I poeg Heinrich I Imetlusväärne. Riik ulatus Sollingi mägede põhjaossa ja Leine jõeni Einbecki juures ja Eichsfeldi põhjaossa ja Harzi edelaossa. Pärast jagamisi aastate jooksul üha väiksemateks vürstkondadeks läks Grubenhagen aastal 1596 lõpuks tagasi Braunschweig-Wolfenbütteli rüppe.

Muud harud

Muud harud, millel ei olnud täielikku iseseisvust, eksisteerisid Dannenbergis, Harburgis, Gifhornis, Bevernis, Osterodes, Herzbergis, Salzderheldenis ja Einbeckis.

Kuigi kokku esines umbes tosin alljaotust, olid mõned vaid dünastilised ja neid ei tunnustatud keisririigi osastisriikidena, kus korra oli üle 1500 sellise ametlikult tunnustatud üksuse. Riigipäeval osalejate nimekirjas (1792) olid järgmised neli Braunschweig-Lüneburgi alljaotust esindatud:

Lüneburgi vürstkond
Calenbergi-Göttingeni vürstkond, ühendati Erich I poolt aastal 1495
Grubenhageni vürstkond
Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond

Aastaks 1705 oli alles jäänud ainult kaks Braunschweig-Lüneburgi hertsogit, üks valitses Calenbergi, Lüneburgi ja muid valdusi ning teine valitses Wolfenbüttelit.

Lüneburgist Hannoveriks

Pikemalt artiklis Hannoveri ajalugu

Üks dünastiline liin oli Lüneburgi vürstid, kes aastal 1635 omandasid Calenbergi perekonna nooremale liikmele Georgile, kes rajas residentsi Hannoveri linna. Tema poeg Christian Ludwig ja selle vennad pärisid aastal 1648 Celle ja sealtpeale jagasid seda ja Calenbergi omavahel; lähedalt seotud suguvõsa haru valitses eraldi Wolfenbüttelis.

Viimaseks arenguks oli Hannoveri kuurvürstkond, mida algselt kutsuti Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkonnaks, kui Saksa-Rooma keiser nimetas Braunschweig-Lüneburgi hertsogi Ernst Augusti aastal 1696 (kaks aastat enne tema surma) kuurvürstiks, suurendades mõnevõrra vastuoluliselt protestantlike kuurvürstide arvu – rikkudes seeläbi vanade kuurvürstide juurdunud huve, kuna kuurvürste oli nüüd rohkem. Nagu enamasti sel ajal Euroopas, oli see osa sajanditepikkustest usulistest rahutustest, millega kaasnes otsene sõjategevus (vaata Kolmekümneaastane sõda), mille päästsid valla nii reformatsiooni kui ka katoliikliku vastureformatsiooni kirglikud toetajad.

Calenbergi ja Lüneburg-Celle territooriumid tehti aastal 1692 keiser Leopold I poolt kuurvürstkonnaks Celle peatse pärimise ootuses Calenbergi hertsogi poolt, kuid territooriumite tegelik dünastiline liit toimus alles aastal 1705 tema poja Georg I Ludwigi ajal, ja kuurvürstkonda ei tunnustatud Riigipäeva poolt ametlikult aastani 1708.

Tekkinud riiki tunti mitme nimega (Braunschweig-Lüneburg, Calenberg, Calenberg-Celle; selle valitseja oli sageli tuntud kui "Hannoveri kuurvürst". Juhuslikult leidis Braunschweig-Lüneburgi hertsog end aastal 1701 Briti krooni pärija olevat (aastal 1707 kinnitas selle Act of Union) ja hiljem päriski selle, luues 20. oktoobril 1714 kahe krooni personaaluniooni.

Pärast veidi rohkem kui kümmet aastat sai vaidlustatud kuurvürstkonna küsimus lahenduse pärija kaudu ja uus Braunschweig-Lüneburgi hertsog (hertsogina tunnustatud 23. jaanuaril 1698) Georg I Ludwig võis aastast 1708 nimetada end Braunschweigi ja Lüneburgi kuurvürstiks. See lihtsalt ei juhtunud nii, vaid selle põhjustas religioonist ajendatud poliitika, mille tõi kaasa asjaolu, et ta oli saanud ka Briti krooni pärijaks (Act of Settlement 1701 – see koostati Šotimaa ja Inglismaa protestantliku troonijärgluse kindlustamiseks ajal, kui antikatoliiklikud tunded olid kõrgseisus enamuses Põhja-Euroopas ja enamuses Suurbritannias). Tegelikult järgnes George I valitsejana oma kaugele nõole kuninganna Anne'ile – viimasele Stuartist valitsejale, ja seejärel moodustati 1. augustil 1714 personaalunioon Briti krooni ja Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna (Hannoveri kuurvürstkonna) vahel, mis kestis ka pärast Napoleoni sõdade lõppemist rohkem kui sajand hiljem – sealhulgas ka pärast Saksa-Rooma riigi lõpetamist ja uue järglaskuningriigi esiletõusu. Sel viisil laienes "Hannoveri kuurvürstkond" (hertsogkonna tuumik) teiste maade lisamisega ja sai 1814. aasta rahukonverentsidel (Viini kongress) Hannoveri kuningriigiks, korraldades Euroopa tulevikku pärast Napoleoni sõdu.

Lugu suhetest Briti krooniga

Esimene Hannoveri dünastiast Inglismaa kuningas George I oli valitsev Braunschweig-Lüneburgi hertsog ja lõpuks sai temast aastal 1708 ametlik ja tunnustatud Saksa-Rooma riigi kuurvürst. Tema valdused suurenesid aastal 1706, kui Braunschweig-Lüneburgi hertsogite Calenbergi haru maad ühendati pärandina Lüneburg-Celle haru maadega Hannoveri riigi moodustamiseks. Seejärel kuulutati Georg I Hannoveri kuurvürstiks.

Aastatel 1700 ja 1701, kui Inglismaa parlament esitas lastetule valitsevale kuninganna Anne'ile (Stuartite dünastia) küsimuse õigusjärgsest pärimisest religioosse kallutatusega protestantliku valitseja suunas, sai Act of Settlement alusel pärijaks James I lapselaps Sophie von Hannover. Sophie suri mõned nädalad enne kuninganna Anne'i, kuid tema poeg ja pärija George I järgnes Suurbritannia kuningana, kui tema kauge nõbu Anne 1714. aasta augustis suri. Suurbritannia ja Hannover jäid personaaluniooni kuni kuninganna Victoria troonileasumiseni aastal 1837.

George I-le järgnesid tema poeg George II ja pojapoeg George III. Viimatimainitu säilitas kuurvürsti tiitli isegi pärast Saksa-Rooma riigi lõpetamist viimase keisri poolt aastal 1806. George III vaidlustas keisririigi lõpetamise ja säilitas eraldi Hannoveri kuurvürstkonna valitsusaparaadi kuni rahukonverentsideni sõja lõpul. Pärast Napoleoni langemist sai George III Hannoveri kuningana oma maad tagasi pluss maid Preisimaalt, loobudes samas mõnest väiksemast hajaterritooriumist.

Pärast Viini kongressi

Pärast Saksa-Rooma riigi lõppu aastal 1806 liideti Calenberg-Celle ja selle valdused Napoleoni sõdade lõppedes Viini kongressil uueks riigiks nimega Hannoveri kuningriik (sealhulgas Braunschweig-Lüneburg). 19. sajandi esimesel poolel valitseti Hannoveri kuningriiki personaalunioonis Briti krooniga selle loomisest viimase Hannoveri kuurvürsti Georg III ajal kuni William IV surmani aastal 1837. Siit alates läks Hannoveri kroon Williami nooremale vennale Ernstile vastavalt Saali tavaõigusele, mis nõudis meessoost pärijat. Samas Briti trooni päris vanema venna ainus tütar Victoria.

Seejärel kaotas tema poeg Georg V kuningriigi Austria-Preisi sõjas aastal 1866, kui see annekteeriti Preisimaa poolt ja sellest sai Preisimaa Hannoveri provints.

Braunschweigi hertsogkond

Pikemalt artiklis Braunschweigi hertsogkond

Wolfenbütteli liin säilitas oma iseseisvuse, väljaarvatud aastatel 1807–1813, kui tema ja Hannover olid liidetud Vestfaali kuningriigiga. Viini kongress aastal 1815 taastas tema riikliku iseseisvuse nime all Braunschweigi hertsogkond. Hertsogkond jäi sõltumatuks ning ühines algul Põhja-Saksa Liidu ja aastal 1871 Saksa keisririigiga.

Kui pealiin aastal 1885 hääbus, keeldus Saksa keiser õigusjärgset pärijat Hannoveri kroonprintsi tunnustamast ja kinnitas selle asemel regendi. Aastakümneid hiljem leppisid perekonnad kroonprintsi poja ja keisri ainsa tütre abielu kaudu ära ja keiser andis oma väimehele loa valitseda (tema isa loobus oma õigustest).

Braunschweigi ja Lüneburgi hertsogid

Järgmised hertsogid valitsesid kogu hertsogkonda enne selle jagunemist:

Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
Otto I Laps (1204–1252)	1235–1252	Braunschweig-Lüneburgi hertsog
Johann I (1242–1277)	1252–1269	Braunschweig-Lüneburgi hertsog. Valitses üheskoos Albrechtiga.
Albrecht I Suur (1236–1279)	1252–1269	Braunschweig-Lüneburgi hertsog. Valitses üheskoos Johanniga.

Kõik Welfi liinid jätkasid tiitli "Braunschweig-Lüneburgi hertsog" kandmist alates hertsogkonna jagamisest aastal 1269 kuni Saksa-Rooma riigi lõpuni aastal 1806. See oli lisaks nende tegelikule territoriaalsele tiitlile, näiteks "Lüneburgi vürst".

Braunschweig-Lüneburgi kronoloogia

Saksimaa hertsogiriik (7. sajand – 1180)
Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond (1235–1269)
Braunschweigi vürstkond (1269–1291)				Lüneburgi vürstkond (1269–1705)
Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond (1291–1813)		Göttingeni vürstkond (1291–1495)	Grubenhageni vürstkond (1291–1617)	~ ~ ~
~ ~ ~	Calenbergi vürstkond (1432–1495)	~ ~ ~	~ ~ ~	~ ~ ~
~ ~ ~	Calenberg-Göttingeni vürstkond (1495–1692)		läks aastal 1617 Lüneburgile, seejärel aastal 1665 Calenbergile	ülendati aastal 1705 kuurvürstkonnaks
~	Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond (1692–1814)
Braunschweigi hertsogkond (1814–1918)	Hannoveri kuningriik (1814–1866) Hannoveri provints (1866–1946)
Braunschweigi Vaba Riik (1918–1945)	Hannoveri provints (1866–1946) Land Hannover (1946)
Alam-Saksimaa (1946. aastast)