Celle loss
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2016) |
Celle loss (saksa: Schloss Celle), ka Celle palee, oli Alam-Saksimaal Celle linnas üks Braunschweig-Lüneburgi hertsogite residentse. See nelinurkne hoone on suurim loss Lüneburgi nõmme piirkonna lõunaosas.
Ajalugu muuda
Celle loss põhineb tugevdatud kindlustornil (Wehrturm), iseloomult vesilinnusel, mis valvas koolet üle Alleri. See esimene kindlustus, nimega Kellu, ehitati Brunooni krahvi poolt 980. aasta paiku. Teine lossi eelkäija, mis võis olla kindlustorni laiendus, asutati aastal 1292 Otto Range poolt. Kellatorni keldrivõlv ja alumised korrused on säilinud tänapäevani. Selle varemed on jäänud lossiteatri alla. Umbes aastast 1315 on esmakordselt teada tegelik Castrum Celle. Lüneburgi pärilussõja tagajärjel kolisid Braunschweig-Lüneburgi hertsogid oma Residenz aastal 1378 Lüneburgist Cellesse ja alustasid linnuse (Burg), nüüd ümbritsetud kraavide ja mulletega, muutmist lossiks (Schloss). Umbes sajand hiljem, aastatel 1471–1478, laiendas lossi edasi Friedrich Vaga, ja lossikabel pühitseti aastal 1485. Ernst Usutunnistaja kaunistas lossi aastast 1530 renessanss-stiilis. Samal ajal, aastatel 1520–1560, nihutati kaitse vallide ja bastionite kujul kaugemale. Sel ajal oli loss oma ajastu tüüpiline, nelinurkne hoone nelinurkse sisehooviga, massiivsete nurgatornidega, suure peatorniga ja Weseri renessansi iseloomulike tunnusjoontega.
1670. aastast alates tegi lossis muudatusi hertsog Georg Wilhelm kavatsusega teha vanast renessanss-paigast kaasaegne Residenz. Georg Wilhelm oli huvitatud ehitamisest, mis oli selle aja vürstide puhul tavaline, ja tegi veel muudatusi, mis olid mõeldud meenutama tema aega Itaalias. Fassaadid, mis kopeeriti Veneetsia ehitistelt, said oma tänapäevase ilme. Märkimisväärsed tunnused on katust ümbritsev kroon ja ebatavalise kujuga tornikuplid. Lossiteatri ja barokkstiilis tubade lisamine pärinevad sellest perioodist.
Georg Wilhelmi surmaga aastal 1705 lõppes hertsogite absoluutne võim. Lüneburgi vürstkond läks seejärel koos Calenbergi vürstkonnaga Hannoveri kuningriigile. Loss kaotas oma poliitilise tähtsuse ja seisis pikka aega tühjana. Aastast 1772 elas seal Briti päritolu Taani kuninganna Caroline Mathilde, Friedrich Ludwig von Hannoveri tütar, kes pagendati Cellesse afääri tõttu Johann Friedrich Struenseega Kopenhaagenis. Õnnetu kuninganna elas Celles vaid aastani 1775, mil ta suri suhteliselt noores eas sarlakitesse. 19. sajandil kasutati lossi aeg-ajalt Hannoveri õukonna suveresidentsina. Seetõttu tegi Georg Ludwig Friedrich Laves aastatel 1839 ja 1840 mitu interjöörimuudatust. Esimese maailmasõja ajal kasutati seda Saksa armee kinnipidamislaagrina ohvitseridele (Offizerslager või Oflag).
Loss tänapäeval muuda
Lossis on erinevaid tube ja saale, mis pärinevad eri ajastutest. Lossikabelis pöörati usku pärast reformatsiooni ja selles on säilinud peaaegu muutumatuna renessanssarhitektuur. Barokkstiilis riigiruumid loodi Georg Wilhelmi ajal ja on samuti säilinud. Gooti saalis on sageli vahetatavad näitused. Idatiivas on Celle Bomanni muuseumi osakond, mis on pühendatud Hannoveri kuningriigi ajaloole. Ajaloolisi lossiruume ja lossikabelit, mis taastati aastatel 1978–1981, saab külastada giidituuri osana.
Lossiteater muuda
Lossi õukonnateater, Schlosstheater Celle, on üks vanemaid säilinud omataolisi teatreid ja üks väheseid barokkteatreid Põhja-Saksamaal. Seal tegutseb ka tänapäeval oma trupp.
Nüüdne Schlosstheater ehitati hertsog Georg Wilhelmi õhutusel, kes enne võimule saamist veetis veidi aega Veneetsias ja sai seal tuttavaks Itaalia ooperiga. Teatri ehitustööd algasid aastal 1670 ja lõppesid põhiliselt aastal 1675. Hertsog võõrustas ridamisi teatritruppe, keda ta värbas näiteks Prantsusmaalt, Itaaliast ja ka Hannoverist. Hertsogi surmaga muutus teater orvuks kuni Caroline Mathilde lühiajalise sealviibimiseni, kellele teater andis teise rõdu. Teater kavandati õukonnale ja ei olnud kunagi mõeldud avalikkusele, kes sai esmakordselt mõõduka ligipääsu 18. sajandi lõpus. Teatrit kasutati regulaarselt 19. sajandi lõpuni, kuid suleti aastal 1890 ja jäi hooletusse. Aastal 1935 läbis see põhjaliku uuenduskuuri.
Lossipark muuda
Kuna lossi ei kasutatud kunagi sõjalistel eesmärkidel, tehti välisbastionid aastatel 1785–1802 maatasa ning kasutati lossi sügavate ja laiade vallikraavide täiteks. Aastal 1826 rajati lossi läheduses kaitsevallide tasandamisega aiad. Istutati puid ja põõsaid ning külvati muru. 19. sajandil loodi vahetult lossi ümbritsevale alale Inglise park. Kui osa pargist anti 1900. aasta paiku elamispindade ehitamiseks, on säilinud pargi suurus umbes 7 ha. Loss paikneb ikka veel saarel, tänapäeval ümbritsevad seda vallikraavid.
Väljapoole endist kaitsevööndit, kuid mitte kaugele lossist, rajas Georg Wilhelm 17. sajandi lõpus Prantsuse aia ("Französischer Garten"), Prantsuse stiilis barokkpargi. Hiljem muudeti see Inglise pargiks, kuid endist barokk-kujundust on teatud pargi osades siiski veel näha.
Kirjandus muuda
- Horst Masuch: Das Schloß in Celle. Lax-Verlag 1983
- Uwe Albrecht: Der Renaissancebau des Celler Schlosses. Verlag Stadt Celle, 2003
- Juliane Schmieglitz-Otten (Hrsg.): Die barocken Staatsgemächer im Celler Schloss. Verlag Stadt Celle, 2006