Ernst Limberg

Ernst-Carl-Johannes Limberg VR I/3 (23. veebruar 1871 Rakvere – 27. juuli 1938 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane, kolonel.

Ernst Limberg sündis Rakveres (teistel andmetel Virumaal Kohala vallas) ja õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Sõjalise hariduse omandas Vladimiri jalaväe junkrukoolis Peterburis, mille lõpetas 1892. aastal.

Enne Esimest maailmasõda teenis kapten Ernst Limberg Tallinnas 23. jalaväediviisi 89. Valgemere jalaväepolgu 13. roodu komandörina, mille koosseisus võttis osa ka Esimesest maailmasõjast. Sai lahingutes korra raskelt haavata ja kaks korda põrutada. Alampolkovnik Ernst Limbergi autasustati Georgi mõõgaga 10. detsembril 1915 selle eest, et tema pataljon vallutas 16. mail 1915 Karpaatides täägirünnakuga kõrgendiku nr 822, võttes selle juures vangi sadakond austerlast. Ülendati polkovnikuks 1916. (1917.?) aastal.

1917. aasta detsembris tuli Limberg Eestisse, kus töötas 4. Eesti jalaväepolgu majandusülemana kuni Eesti rahvuslike väeosade laialisaatmiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt 1918. aastal.

Teenistus Eesti sõjaväelasena

Vabadussõja alguses moodustati lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. Eesti brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. 24. detsembril 1918 reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad. Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru, Petseri maakond. Diviisi tegevuspiirkond oli kogu lõunarinne. 24. detsembril 1918 määrati 2. diviisi ülemaks polkovnik Viktor Puskar.

Eesti Vabadussõjas teenis Ernst Limberg 4.–23. detsembrini 1918 Lõuna väerinde (Kagu- ja Lõuna-Eesti) juhatajana, alates 23. detsembrist 1918 2. diviisi ülemana ning ka 3. jalaväepolgu ülemana.

Limbergi 2. diviisi ülemaks oleku esimesel päeval 23. detsembril 1918 moodustati tema käsul ja ülemleitnant Julius Kuperjanovi algatusel partisanide salk, mis peatselt muutus iseseisvaks pataljoniks. Pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid väeosasid. Pärast Kuperjanovi hukkumist nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni tema langenud juhi mälestuseks "Ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks". Novembris 1919 formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks.

1. jaanuarist kuni 8. aprillini 1919 oli polkovnik Ernst Limberg 1. diviisi reservpataljoni ülem ja 8. aprillist kuni 22. augustini 1919 Tallinna tagavarapataljoni ülem.

Limbergi teeneid Vabadussõjas tunnustati I liigi 3. järgu Vabadusristi, 225 000 marga ja normaaltaluga. Pärast Vabadussõda teenis ta 3. diviisi ülema abina ning ülema kohusetäitjana, oli ajakirja Sõdur vastutav toimetaja ning kindralstaabi VI osakonna ülem. 1. jaanuaril 1927 läks erru.

Ernst Limberg suri 27. juulil 1938 Tallinnas tromboosi ja maeti Tallinna Kaitseväe kalmistule. Haud on praegu tähiseta.

Õpperaamatu "Mida rahvaväelane oma püssist peab teadma ja kuidas temaga ümber käima" autor.

Kirjandus

• Kolonel E. Limberg †. Päevaleht, 28. juuli 1938, nr 201, lk 5.