Hyazinth von Strachwitz
Hyazinth Strachwitz von Groß-Zauche und Camminetz ehk Hyazinth von Strachwitz (30. juuli 1893 – 25. aprill 1968) oli Saksa sõjaväelane. Krahv.
Strachwitz sündis Ülem-Sileesias Groß Steini lossis. Vastavalt keskajal alguse saanud peretraditsioonile pandi talle kui krahvitiitli pärijale eesnimi 12. sajandi pühaku püha Hyazinthi järgi. Samuti vastavalt peretraditsioonile astus ta sõjaväkke ning sai ratsaväeohvitseriks. Esimese maailmasõja ajal täitis ta luureohvitserina ohtlikke ülesandeid Prantsusmaal, teenides vapruse eest Raudristi mõlemad klassid. 1914. aasta lõpus langes ta vangi ning mõisteti surma, sest oli sõjaliste ülesannete täitmise ajal luurajana tsiviilriietes. Siiski muudeti see otsus ära ning tal tuli kuni sõja lõpuni Prantsuse sõjavangis olla. Saksamaale tagasi pöördunud, jäi ta ratsaväeohvitserina Reichswehri koosseisu.
1934. aastal otsustas Strachwitz pärast tankimanöövrite jälgimist astuda aga tankivägedesse, 1935. aastal talle seda ka võimaldati. Peagi sai ta majori auastme. Teise maailmasõja alguses osales Strachwitz kampaaniates Poola, Madalmaade, Prantsusmaa ja Jugoslaavia vastu. Pärast neid edutati ta ooberstiks. 1941. aastal määrati Strachwitz Idarindele, kus ta võitles silmapaistva eduga ning teenis Tankikrahvi (Panzergraf) hüüdnime. 1942. aastaks, kui ta raskelt haavata sai, oli Strachwitz teeninud nii Rüütliristi kui ka Tammelehed selle juurde.
1943. aastal naasis Strachwitz teenistusse ning võitles Kolmandas Harkivi lahingus, mille eest sai Rüütliristi Mõõgad. Peagi edutati ta ka kindralmajoriks, samuti anti talle Brigadeführer'i auaste. 1944. aasta alguses viidi Strachwitz väegrupi Nord teenistusse. Märtsis-aprillis võitles ta Narva rindel, kus ta likvideeris Punaarmee ohtlikud sillapead Auveres Narva–Tallinna raudteel ning püüdis punaarmeelasi välja lüüa ka Krivasoo platsdarmilt. Nende lahingute eest anti talle Briljandid Rüütliristi juurde, mis oli Saksa armee üks kõrgemaid autasusid üldse. Sama aasta augustis lõid tema tankid Punaarmee tagasi Tukumsi juurest, kus see oli Läänemereni jõudnud ning Eestis ja Põhja-Lätis asuva väegrupi Nord ajutiselt teistest ära lõiganud. Selleks ajaks olid olud Kagu-Eestis sakslaste jaoks juba katastroofilised: Punaarmee oli nende kaitseliinidest läbi murdnud ning jõudmas juba Suure Emajõeni. Väegrupp Nord saatis temale allutatud Strachwitzi tankigrupi kiiresti Elva kanti, et anda löök Tartu peale tungivate Punaarmee üksuste tiivale. Ent Strachwitz sattus ööl vastu 24. augustit Sangastes raskesse liiklusõnnetusse, kus ta oleks peaaegu hukkunud. Tema tankiüksuse juhtimise võttis üle Meinrad von Lauchert, 24. augustil ettevõetud Tamsa lahingu rünnak ebaõnnestus vastase tugeva vastupanu tõttu. Tankigrupp taandus Suure Emajõe põhjakaldale, kus osales lahingutes Tartu ümbruses kuni septembri teise nädalani.
1945. aasta alguseks oli Strachwitz paranenud ning sõja viimastel kuudel võitles ta Sileesias, püüdes oma vägedega tõkestada Punaarmee edasitungi. Ehkki tema armee ressursid olid ülinapid, suutis ta ka seal hävitada veel sadu vastase tanke ja palju muud sõjatehnikat. Aprillis 1945 murdsid ta väed Punaarmee piiramisrõngast välja ning jõudsid Baierisse, kus Strachwitz alistus ameeriklastele. Seejärel pidi ta lühikest aega olema sõjavangis, kuid peagi läks ta Süüriasse sõjaliseks nõustajaks. 1951. aastal oli ta sealt sunnitud lahkuma ning seejärel elas ta tagasitõmbunult kuni oma surmani Lääne-Saksamaal.
Kirjandus muuda
- Röll, Hans J. (2009), "Generalleutnant d. Reserve Hyazinth Graf Strachwitz von Groß-Zauche und Camminetz. Vom Kavallerieoffizier zum Führer gepanzerter Verbände". Würzburg: Weidlich u. Flechsig, ISBN 9783803500151