Elin Toona

eesti kirjanik
(Ümber suunatud leheküljelt Elin-Kai Toona)

Elin Toona (kodanikunimega Elin-Kai Toona Gottschalk; sündinud 12. juulil 1937 Tallinnas) on eesti kirjanik.

Elulugu

muuda

Elin Toona sündis näitleja ja lavastaja Enn Toona ning näitleja Liki Toona peres.[1] Ta veetis lapsepõlve vanaema juures Haapsalus. 1944. aastal põgenes ta koos ema ja vanaemaga Saksamaale, õppis põgenikelaagris eesti algkoolis. 1947. aastal asus elama Suurbritanniasse, elas algul Leedsis, õppis Londonis lastekodukoolis, Pitmansi kolledžis ja teatrikoolis. Töötas Londonis kudumisvabrikus, büroosekretärina ja televisiooninäitlejana. Ta on elanud ka Singapuris ja Bahamal[2], alates 1970. aastast peamiselt Ameerika Ühendriikides Floridas.

2021. aasta kevadel teostas Elin Toona oma ammuse unistuse ja kolis tagasi kodumaale, Eestisse, ta elab nüüd Taeblas, oma sünnilinna Haapsalu lähistel.

Looming

muuda

Elin Toona on kirjutanud romaane, avaldanud ka luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatud oma vanaisast Ernst Ennost ja vanaemast Ella Ennost.

Teosed

muuda
  • "Puuingel" (1964)
  • "Tont teab. Novelle" (üks autoritest, 1968)
  • "Lotukata" (1969)
  • "Sipelgas sinise kausi all" (1974)
  • "In Search of Coffee Mountains" ("Lotukata" – autori vabas tõlkes, 1977)
  • "Kaleviküla viimne tütar" (1988)
  • "Kolm valget tuvi" (1992)
  • "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno" (2000)
  • "Ella" (2008)
  • "Into Exile. A Life Story of War and Peace" (2013)
  • "Kolmteist Eesti kirja" (üks autoritest, 2016)
  • "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust" (tlk Kersti Unt, 2017, uus trükk 2022)
  • "Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest" (2018)

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. Eesti teatri biograafiline leksikon. Tallinn, 2000.
  2. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk 604–605.
  3. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  4. [1]Toomas Randlo. Kes on kirjanik Elin Toona? Postimees, 16. detsember 2013
  5. Liimets, Andrei (03.07.2024). "Arvustus | „Üks helevalge tuvi" näitab, et müüt mugavuspagulusest võiks jääda minevikku". Eesti Ekspress. Vaadatud 3. juulil 2024.

Kirjandus

muuda
  • "Mismaalased inglid tavaliselt on? Intervjuu Elin Toonaga" – Mana 1965, nr 4 (28), lk 20–23
  • Ants Oras, "Lotukata" – Tulimuld 1970, nr 1, lk 49–50; ka A. Orase raamatus "Kriitiku külaskäik", Tartu 2009
  • "Kuidas kirjanikud kirjutavad. Elin Toona" – Tulimuld 1986, nr 1 ja kogumikus "Kuidas kirjanikud kirjutavad", Lund 1992, lk 107–109
  • Ene Veiper, "Esimest korda lapsepõlvemaal. Intervjuu Elin Toonaga" – Reede 8. juuni 1990, nr 23
  • Intervjuu – Kultuur ja Elu 1990, nr 7
  • Anu Saluäär, "Mitu seppa peavad seda parandama" (romaani "Kolm valget tuvi" arvustus) – Looming 1993, nr 6, lk 844–845
  • Elin Toona, "Sünniaasta 1937" – koguteoses "Eesti rahva elulood", 2. osa, Tallinn 2000, lk 243–255
  • Sirje Olesk, "Ajalik elu ja igavene vaim" (raamatu "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno" arvustus) – Looming 2001, nr 1, lk 152–154
  • Ülo Tonts, "Lapselaps kõneleb vanaisast" (raamatu "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno" arvustus) – Keel ja Kirjandus 2001, nr 1, lk 59–60
  • Helga Nõu, "Elin, Elin! 40 aastat kirjavahetust Elin Toonaga" – Looming 2007, nr 7, lk 1053–72 ja nr 8, lk 1206–27
  • "Eesti kirjandus paguluses XX sajandil". Tallinn 2008, lk 234–237 ja bibliograafia lk 249-250, ülevaate autor Rutt Hinrikus

Välislingid

muuda