Ants Murakin

Ants Murakin (aastani 1936 Hans Murrakin 6. jaanuar 1892 Kaarli mõis, Õisu11. jaanuar 1975 Norrköping) oli eesti maalikunstnik, teatridekoraator, teatri- ja kunstikriitik, õpetaja ja tõlkija.

Ants Murakin
Sünninimi Hans Murrakin
Sünniaeg 6. jaanuar 1892
Sünnikoht Kaarli mõis, Õisu
Surmaaeg 11. jaanuar 1975
Surmakoht Norrköping
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik, teatridekoraator, teatri- ja kunstikriitik,

EluluguRedigeeri

Õppis Kaarli valla ja Halliste kihelkonnakoolis 1900–1905. Kohalik pastor von Dehn nägi noore kunstikatsetusi ning soovitas tal edasi õppida, saates tema joonistused Tartusse Rudolf von zur Mühlenile. Ants Murakini soovis astuda Tartu Õpetajate Seminari, kuid see lootus ei täitunud. Ta asus Rudolf von zur Mühleni ateljeesse õpilaseks ning käis õhtuti Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Murakin elatas end mitmesuguste pisitöödega, õppis mõnda aega Laakmanni juures litograafiat ning asus siis Mühleni soovitusel F. B. von Bazani dekoratiivkunsti ateljeesse. Õpingute ajal suhtles ta tihedalt Kristjan Raua õpilastega Meibaumi ja Arnold Vihveliniga, kellega koos käidi Tartu ümbrust joonistamas.

1912. aastal pöördus ta Konrad Mäe poole küsimusega, kas võiks osa võtta Noor-Eesti järjekordsest näitusest. Saanud jaatava vastuse, esitas ta kaheksa teost, millest kuus leidis koha näitusel. Järgmisel aastal astus ta Noor-Eesti liikmeks ning tutvus tollaste noorte kirjameeste Gustav Suitsu, Johannes Semperi, Bernhard Linde ja teistega. Ta tutvus ka Johannes Aavikuga ning vaimustus tema keeleuuendustest. Noorel kunstnikul olid viljakad ajad, ta osales näitustel ja müüs päris palju teoseid[1].

1913. aasta sügisel kutsuti Murakin sõjaväkke ning määrati Varssavisse Grodno husaarirügementi. Varsti hakkas ta ka sõjaväes kunstiga tegelema, maalis polguülemuste portreid ja polguteatri dekoratsioone. Üsna pea saadeti rügement manöövritele ning algas I maailmasõda. 1914. aasta sügisel langes Murakin Galiitsias vangi ning paigutati Ungaris Esztergomi vangilaagrisse. Kuna kunstnik valdas saksa keelt, leidis ta rakendust tõlgina ning sai sanitaride barakis endale ateljeeruumi ja õiguse üksinda laagrist väljas liikuda. Hiljem võimaldati talle ka liikumisvabadus üle kogu Ungari. Murakin õppis ära ungari keele. Vangilaagrit külastas soome-ugri hõimuliikumise tegelane Béla Vikár, kes otsis vene sõjavangide seast volga-soome rahvaid, keda saata Budapesti Ungari Akadeemia juurde nende keele uurimiseks. Murakinile anti ülesandeks üle kogu Ungari vangilaagritest hõimurahvaste esindajate otsimine[1].

Võimalust vabalt liikuda kasutas Murakin enda täiendamiseks mitme kunstniku juures ja kunstikoolides. Koos ungari noorte kunstnikega käis ta maalimas vanu linnu ja arhitektuuri, kuni 1918. aastal puhkes seal revolutsioon. Kommunistide valitsusajal läks endisel vene sõjavangil kenasti. Tal oli oma ateljee Budapestis ning ta elas vabakunstnikuna. Kunstiliseks elamuseks kujunes Murakini jaoks Budapestis toimunud ülemaaline rekvireeritud kunstiteoste näitus, kus leidus arvukalt prantsuse impressionistide ja kubistide maale[1].

1920. aasta jaanipäevaks naasis Ants Murakin Eestisse ja kujunes kodumaal üheks arvestatavamaks ungari keele tõlkijaks, 1920. aastatel töötas Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumi joonistusõpetajana. Ta maalis sageli Viljandi ümbrust ning korraldas seal kolm näitust. Ta külastas Pariisi, Saksamaad ja Belgiat ning naasis Ungarisse, kus peatus ungari kirjaniku Zsigmond Móriczi juures ja tegi algust ungari kirjanduse tõlkimisega. Ungarist sõitis ta Balkani riikidesse, peatus viis kuud Itaalias ja külastas Austriat. Naasnud Viljandisse, asus ta tööle Ugala teatri dekoraatorina, hiljem juba dramaturgi ja keelelise nõuandjana[1].

1930ndate algul asus Murakini abikaasa tööle Estonia näitlejana ning kunstnik kolis elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe Vaba Maa kunstikriitikuna. Samuti avaldas ta ajakirjas Teater artikleid, milles püüdis harida näitlejate kõnekeelt. Alates 1930. aastast oli ta ka vabakutseline tõlkija, varustades kirjastust Loodus ungari kirjanduse tõlgetega.

1944. aastal põgenes Murakin Suure põgenemise lainega Rootsi. Elas Norrköpingis, kus loometöö kõrvalt hoolitses eesti noorte emakeelse hariduse eest, töötades Norrköpingi Koolisõprade Seltsis ja täienduskoolis.

LoomingRedigeeri

Maalijana sai mõjutusi Noor-Eesti kunstnikelt, Budapestis prantsuse postimpressionistidelt. Ta oli 1920. aastatel Viljandi üks aktiivsemaid ja viljakamaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud Noor-Eesti kunstinäituselt. Tema maastikest hoovab leebet rahu, looduse nautimist. Impressionistlikes Lõuna-Eesti maastikes kordub ikka esiplaanil puudesalk või lopsakas taimestik, nende taga veekogu. Kodumaistele maastikele ja linnavaadetele lisavad värskust 1928–1929 Itaalia reisil tehtud, vanameisterlikus koloriidis Firenze ja Veneetsia vaated.

Esines esmakordselt näitusel 1912. aastal Noor-Eesti rändnäitusel. Kaks aastat hiljem toimunud näitusel oli väljas juba hulk tema maastikke. Tallinnas esines esmakordselt 1916. aastal Eesti Kunstiseltsi näitusel 12 teosega. 1922. aasta EKKKÜ näitusel oli väljas 14 teost ja 1924. aasta sügisnäitusel 11 teost. Esines nii Sihtkapitali Valitsuse kui ka EKKKÜ näitustel ja korraldas ise kolm näitust Viljandis[1].

Rootsis pühendus Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššmaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaaži.

Murakin oli Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige.

Kirjanduslik tegevusRedigeeri

"Paani riik" Põgusaid matkavaatlusi keset sajapalgelist kodumaa loodust 1947

"Ülevaade Ungari kirjandusest" 1935

Tõlked ungari keelestRedigeeri

"Djurkovitši pojad", Ferenc Herczeg 1930

"Djurkovitši tütred", Ferenc Herczeg 1931

"Egeri vahvad õppurid", Sándor Bródy 1932

"Elu värav", Ferenc Herczeg 1931

"Flöödipuhuja ingel", Ferenc Molnár 1934

"Helisev koidik", Renée Erdös 1935

"Hotell "Imperial"", Lajos Biro 1934

"Härras-mürgel", Zsigmond Móricz 1930

"Jumala orjad", Géza Gárdonyi 1932

"Jutt vagurast poisist", Zsigmond Móricz 1934

"Kalur-kassi tänav", Jolán Földes 1937

"Kirjutusmasina võlus", Istvan Szomahazy 1935

"Kuldviiul", Ferenc Herczeg 1930

"Käärivad hinged", Gyula Farkas 1935

"Mingitud mask", Kálmán Csathó 1934

"Minu vaar-isa armastus", Lajos Zilahy 1929

"Mudakuld", Zsigmond Móricz 1929

"Muinaslood naervast inimesest", Dezső Szabó 1928

"Murdunud tulihing", Áron Tamási 1933

"Noored kangelased" (ajalooline jutustis Ungari Vabadussõjast 1848-1849), Viktor Rákosi 1933

"Nägematu inimene", Géza Gárdonyi 1929

"Nähtamatu inimene"; "Jumala orjad", Geza Gardonyi

"Paganad", Ferenc Herczeg 1933

"Pál-tänava poisid", Ferenc Molnár

"Perekonnapea", Lili Brody 1935

"Surmav kevad", Lajos Zilahy 1929

"Tulesüütaja: tõde ja luul", Mikloš Surányi 1930

"Vana maja", Cécile Tormay 1931

"Vene šrapnell", Géza Gárdonyi 1933


"Antonia": naljamäng 3 waatuses 4 pildis, Menyhért Lengyel, Vanemuise teater, 1927

"Faun" : naljamäng kolmes vaatuses, Edward Knoblauch

"Hunt" : naljamäng kolmes vaatuses, Ferencz Molnár Draamateater, 1923


"Küla", Ivan Bunin 1936 (tõlge vene keelest)

"Looduseuurijate laev", S. Wörishöffer 1931 (tõlge saksa keelest)

IsiklikkuRedigeeri

Tema vend oli Viljandi harrastuskunstnik Karl Murakin.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Jaan Pert, Ants Murakin vaatab tagasi oma 25-aastasele kunstilisele tegevusele, Kunsti album III, 1937

AllikasRedigeeri