Soome-ugri hõimuliikumine

Soome-ugri hõimuliikumine on soome-ugri rahvaste seas alates 20. sajandi algusest levinud hõimuliikumine, mis rõhutab soome-ugri rahvaste kultuurilist ja keelelist ühisosa. Omariikluse saavutanud soome-ugri rahvad (eestlased, soomlased ja ungarlased) toetavad selle raames väiksemate, peamiselt Venemaal elavate soome-ugri rahvaste kultuuri, keele ja ühiskonna püsimajäämist ja arengut.

Nõukogude ajal oli hõimuliikumine suuresti takistatud ning keskendus peamiselt teadusuuringutele, sh fennougristikale ja etnograafiale. Tänapäeval tehakse hõimuliikumise raames koostööd ennekõike omariikluseta soome-ugri väikerahvaste kultuuri ja keele toetuseks ja arenguks, kuid ka kodanikuühiskonna arendamiseks. Eestis korraldab Fenno-Ugria Asutus koos teiste organisatsioonidega hõimupäevi ja muid sugulasrahvaste teemalisi üritusi.

Hõimuliikumise edendamiseks on loodud rahvusvahelisi organisatsioone, nagu näiteks soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee ja noorteorganisatsioonide ühendus MAFUN, kahepoolsete sidemete hoidmisele keskendunud seltse, nagu Eesti-Saami Selts ning lokaalseid organisatsioone, nagu näiteks Eestis tegutsev Fenno-Ugria Asutus. Eestis on soome-ugri teemadega tegelnud hõimupoliitikud nagu Andres Heinapuu, Jaak Prozes ja Juku-Kalle Raid; neist viimane oli ka Riigikogu soome-ugri toetusrühma esimees, mis oli sellal Riigikogu suurim saadikurühm.

Ajalugu

1930ndate keskel tõstatus Türgi liitumine soome-ugri hõimuliitu. Selle suurimaks propageerijaks oli Ungari Türgi saadik M. Jungert, kes tutvustas ideed ka Türgi juhile Kemal-Pashale, kes seda ka toetas.