Afganistani ajalugu
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2019) |
Afganistani ajalugu ülevaatliku kirjeldusena tänapäeva Afganistani alade ajaloolistest sündmustest ja arengust.
Vana- ja keskajal kuulus tänapäeva Afganistani territoorium eri riikide koosseisu ning seda läbisid rahvad ja sõjaväed, kes olid teel Indiasse. Seal elanud rahvaste ajalugu on tihedas seoses Kesk-Aasia, Iraani ja India rahvaste ajalooga. Kuni keskajani koosnes Afganistan peamiselt kohalikest dünastiatest, mida mõjutasid Pärsia riik ja India naabrus.
Afganistani esiajalugu muuda
Afganistanis algas tõsine arheoloogiline uurimistöö pärast Teist maailmasõda ning kestis kuni Afganistani sõja alguseni detsembris 1979.
Leiti paleoliitikumile, mesoliitikumile, neoliitikumile, pronksiajale ja rauaajale iseloomulikke esemeid. Pole aga veel selge, kui suurel määral on nad sünkroonis teiste piirkondade analoogiliste staadiumidega. Afganistani ala oli nähtavasti, nagu hiljemgi, tihedas kontaktis idapoolsete, läänepoolsete ja põhjapoolsete naaberaladega.
Linnatsivilisatsioon Iraani kiltmaal, mis hõlmab suurema osa Iraanist ja Afganistanist, võis saada alguse juba 3000–2000 eKr (vaata ka Baktria-Margiana arheoloogiline kompleks).
Arvatavasti 2. aastatuhande keskpaigas eKr jõudis Iraani kiltmaa idaossa nähtavasti indoeuroopa keelt kõnelev rahvas, kuid sellest piirkonnast on vähe teada kuni 1. aastatuhande keskpaigani eKr, kui Ahhemeniidide riigi ajal hakati ajalugu kirja panema.
Vana- ja keskajal kuulus tänapäeva Afganistani territoorium eri riikide koosseisu ning seda läbisid rahvad ja sõjaväed, kes olid teel Indiasse. Seal elanud rahvaste ajalugu on tihedas seoses Kesk-Aasia, Iraani ja India rahvaste ajalooga. Kuni keskajani koosnes Afganistan peamiselt kohalikest dünastiatest, mida mõjutasid Pärsia riik ning India naabrus.
7. ja 6. sajandil eKr tekkisid Kesk-Aasias suured riigid, millest suurim oli Baktria keskusega Balkhis.
Ahhemeniidide võimu all muuda
Pärsia suurkuningas Dareios I ajast alates 530. aastatest eKr kuulusid Balkhi, Kabuli, Kandahāri ja Herāti piirkond Ahhemeniidide riiki. Baktriast (mille keskus oli praegune Balkh), olevat pärit olnud zoroastrismi rajaja Zarathuštra.
4. sajandiks eKr oli Ahhemeniidide impeerium nõrgenenud. Baktria-taolised äärealad olid Ahhemeniidide valitsemise ajal alati rahutud olnud, aga otsustavast Gaugamela lahingust (330 ekr) võtsid Pärsia poolel osa ka Baktria väed. Aleksander Suurelt saadi lüüa.
Seleukiidide võimu all muuda
330–329 eKr vallutas need alad Aleksander Suur. Pärast tema surma läksid alad Seleukiidide riigi koosseisu. Pärast edutut sõjakäiku India vastu pidi Seleukos I nad 305. aasta paiku eKr loovutama India Maurjade riigi rajajale Tšandraguptale.
Alates 3. sajandist eKr kuni 140 eKr–130. aastani eKr kuulus Afganistani territoorium Kreeka-Baktria riigi koosseisu. Ajaarvamise vahetuse paiku moodustus Kesk-Aasias Kušaani riik, see oli vanaaja Afganistani õitseaeg. 3. sajandil pKr purustasid Kušaani riigi Sassaniidid, kelle võimu alla langesid Merv (praegu Mary), Sistan ja Harī Rūd.
Pikemalt artiklis Kušaani riik, Sassaniidide riik
Ajalooline kaubatee Siiditee oli ida–läänesuunaline teedevõrk Hiinast Vahemere maadeni. Siiditeel asusid Samarkand, Horezm, Herāt, Buhhaara, Hiva jt. Sajandite jooksul oli siid kõige tuntum kaup, mida seda mööda veeti. Siiditee rajati umbes 120 eKr.
- Pikemalt artiklis Siiditee
Kalifaadi võimu all (1258–1353) muuda
Araabia kalifaadi kaliifide mõju algas 664. Araablastega saabus Afganistani islam juba 7. sajandil ning esimene teadaolev islami kogukond tekkis 644. aastal Herātis, kuid islami usk pääses selles piirkonnas maksvusele suhteliselt hilja. 3.–8. sajandini oli Afganistani territooriumil valitsevaks usundiks budism. Valitsevaks usundiks muutus islam alles Ghaznaviidide ajal 11. sajandil.
Järgnevalt oli Afganistani ajalugu seotud muslemite kalifaadi ja Umaijaadide (661–750), Abassiidide (750–821) valitsemisega.
10. sajandil Samaniididest valitsejatest (875–999) lahku löönud türgi väepealik Alptegin (962–963) moodustas Gaznaviidide dünastia riigi. Gaznaviidide sultan Sabuktegini (977–997) ja Mahmud Gaznavi ajal, ajal liidendati Horezm ja sooritati 17 sõjaretke Põhja-Indiasse. Gaznaviidide võimule tegid 1186 lõpu Guriidid. Gaznaviidide (963–1187) ja Guriidide (enne 879–1215) ajal poliitiline, majanduslik ja kultuuriline õitseng islami tähe all.
Ilkhanaat muuda
Kujunenud linnakultuurile andis 13. sajandil ränga hoobi mongolite sissetung.
- Pikemalt artiklis Ilkhanaat (1258–1353), Mongolite riik, Tšagatai khaaniriik (1225–1370)
Järgnenud Kartiidide võimu ajal (1224–1266) oli maal teatav iseseisvus.
Šeibaniidide dünastia, mille rajas mongoli khaani Džutši suguvõsast pärinev Muhammad Šaibani (1451–1510), alustas 1499. aastal sõda Timuriidide vastu, vallutas neilt 1500. aastal Samarqandi ja tegi selle oma riigi pealinnaks ja alistas seejärel kogu Kesk-Aasia. Usbeki dünastia Šeibaniidid valitsesid Kesk-Aasias aastatel 1500–1599. 1508–1509 tegi Muhammad Šaiban rüüstesõjakäigu kasahhide vastu, kuid sai 1510. aastal Mervi all Pärsia Safaviidide sõjaväelt lüüa. Šeibaniidide riik oli võimsaim Abdulla II [1557–98] ajal, 1560. aastal riigi pealinnaks tehtud Buxoro muutus oluliseks kultuurilinnaks. 1599 hakkas Šeibaniidide asemel Buxoros valitsema Džutši suguvõsa teisest harust pärit Aštarhaniidide dünastia (oli võimul aastani 1753).
Suurmogulite võimu all muuda
Afganistani alad langesid 16. sajandil Timuriidide Suurmogulite riigi alla. 17. sajandiks oli Afganistani territoorium jagunenud põhiliselt kolme riigi vahel: põhjaosa kuulus Buhhaara khaaniriigile, lääneosa Pärsia Safaviidide dünastiale ning idaosa Mughali (Suurmogulite) impeeriumi koosseisu. Sunniitliku Mughali impeeriumi keskusega Kabulis rajas 1504. aastal Tšingis-khaani ja Timuri järglane Bābur. Kandahāri piirkond Lõuna-Afganistanis, mis kujunes hiljem Afganistani tuumikalaks, kuulus kord Mughalile, siis jälle Pärsia Safaviididele.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hotaki impeerium |
Hotaki impeerium muuda
Safaviidide vastase ülestõusu tulemusena tekkis Afganistani lõunaosas Hotaki dünastia impeerium (1709–1738) keskusega Kandahāris. Riik hõlmas lisaks Iraani kesk-, ida- ja lõunaosa ja Pakistani loodeserva ning ulatus kohati tänapäeva Turkmeeniasse ja Tadžikistani.
1738. aastal vallutas vahepeal Pärsias võimule tulnud Afshariidide dünastia valitseja Nader-šahh Hotaki impeeriumi ja tõi Afganistani ajutiselt jälle Pärsia võimu alla. Pärast Nader-šahhi mõrvamist 1747. aastal rajas Nādir Shāhi vägedes võidelnud väepealik Ahmad-šahh Durrani puštude hõim Durrani impeeriumi, mida võib lugeda tänase Afganistani eelkäijaks.
| |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Durrani impeerium |
Iseseisev Afgaani Durrani riik muuda
Durranide hõimu juht, puštu Ahmed-khaan Durrani rajas 1747 iseseisva afgaani riigi ning teda peetakse Afganistani rajajaks. 1747–1842 eksisteerinud Afganistani Durrani impeerium saavutas suurima ulatuse 1761. Sel ajal hõlmas Durrani riik tänapäeva Afganistani ja Pakistani, Iraani idaosa, Turkmenistani kaguosa, Usbekistani lõunaosa, Tadžikistani lääneosa ja India loodeosa kuni Delhini. Hõimutülide tõttu riik 19. sajandi algul killunes ning leidsid aset välissekkumised.
- Pikemalt artiklis Afganistani riigipeade loend#Emiirid (1836–1926)
Afganistani emiraat muuda
Durrani impeeriumi järel loodi 1826 Afganistani emiraat (1826–1919), 1880 sai Afganistani emiiriks ‘Abdur Raḩmān. 1826. aastal võimule tulnud Barakzai dünastia valitses Afganistani kuni kuningavõimu kukutamiseni 1973. aastal. Viimase Afganistani emiirina tegutses Habibullah Khan (1901–1919).
- Pikemalt artiklis ‘Abdur Raḩmān
- Pikemalt artiklis Afganistani riigipeade loend#Emiirid (1836–1926)
Suurriikide huvisfääris muuda
- Pikemalt artiklis Inglise-Afgaani sõda
19. sajandil viis koloniaalvõimude Venemaa ja Suurbritannia konflikt (The Great Game, "suur mäng") selleni, et Suurbritannia sekkus Afganistani pärilussõtta, Dost Moḩammadi ja Suurbritannia toetatud Shiuja Shāh vahel ja puhkes Esimene Briti-Afgaani sõda 1838–1842. Brittidel ei õnnestunud Afganistani hõivata ning Briti Indiaga liidendada ning esimeses sõjas said Suurbritannia väed hävitavalt lüüa.
- Pikemalt artiklis Esimene Briti-Afgaani sõda
Suurbritannia väed tungisid 1838. aasta jaanuaris Briti Indiast Afganistani aladele, vallutasid kiiresti Kandahāri ja Kabuli ning seadsid võimule Shiuja Shāhi. 1841. aastal aga korraldasid afgaanid mässu ja tapsid Kabulis ka Suurbritannia saadiku ning ülestõus laienes kogu riigis. Hõimuliidritega saavutatud kokkuleppe alusel alustasid Suurbritannia väed läbi Jalālābādi taandumist Briti Indiasse, kuid mägedes tungisid afgaanid neile kallale ja tapsid nad. Taganemisele asunud 16 000 Briti sõjaväelasest ja neid saatnud kaaskonnast jäi ellu vaid 1 inimene. Briti Indiast 1842. aastal saadetud karistusekspeditsioonid vallutasid taas Afganistani alad, kuid valitsejaks sai Briti kontrolli all Dost Moḩammad.
- Pikemalt artiklis Teine Briti-Afgaani sõda
Venemaa keisririigile eduka 1877–1878 aastate Vene-Türgi sõja mõjul piirkonnas Venemaa teostatud sõjalise demarši ja Venemaa sõjaväelaste visiit emiir Shīr ‘Alīle kutsus esile Teise Briti-Afgaani sõja (1878–1881), mis aga ei muutnud status quo'd. Sõja tulemusena saavutas Briti impeeriumi kontrolli Afganistani välisasjade üle ning valitsejana jätkas brittide toel emiir Moḩammad Yaqub. Suurbritannia valitsus subsideeris Afganistani valitsemist 60 000 naelsterlingiga aastas ning varustas Afganistani valitsejat relvadega tasuks nende mõju kindlustamisele Kabulis.
1898. aastal määrati Durandi liiniga Afganistan piir Buhhaara emiraadi lõunaosas. Sellega kujunes Afganistani tänini kehtiv põhjapiir.
Afganistani kuningriik muuda
1919. aastal asus Afganistani troonile Amanullah Khan ja Rawalpindi rahuga 1919 lõppenud Kolmas Briti-Afgaani sõda viis Kabuli lepinguni (1921), millega Nõukogude Venemaa ja Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik tunnustasid Afganistani kuningriigi (1919–1973) täielikku sõltumatust.
- Pikemalt artiklis Afganistani riigipeade loend#Kuningad (1926–1973)
Alates 1925. aastast oli Afganistan konstitutsiooniline monarhia. Afganistani kuninga Amanullahi algatatud riigi moderniseerimisprotsess kutsus esile vastupanu ja tekitas kodusõja riigis, mille käigus haaras võimu Habibullāh Kalakāni.
Pärast Moḩammad Nādir Shāhi (1929–1933) tõusis troonile tema poeg ja viimane Barakzai dünastia kuningas Moḩammad Zāher Shāh, kes valitses aastatel 1933–1973. Moḩammad Zāher Shāh viis läbi Afganistani riigi aeglast moderniseerimist, 1964. aastal võeti Afganistanis vastu esimene põhiseadus, mis nägi ette parlamentaarset monarhiat, vabu valimisi, inimõiguste, naiste õiguste ja üldise hääleõiguse kehtestamist. 1969. aastal rajasid Burhānuddīn Rabbānī, Gulbuddīn Ḩekmatyār ja Abdul Rasul Sayyaf islamistliku rühmituse Ilkhwan al-Muslimin ja omasid hiljem Afganistani riikluses juhtivat rolli.
1960.–1970. aastatel oli Afganistan veel suhteliselt ilmalik riik ning tema pealinn Kabul nägi neil aastatel üsnagi läänelik välja. Välisreisil viibinud kuningas Moḩammad Zāher Shāh kukutati 1973. aastal tema õemehe ja riigi endise peaministri Moḩammad Dā'ūd Khāni poolt ning riigis kuulutati välja vabariik. Pärast riigipööret erakonnad keelustati.
Afganistani Demokraatlik Vabariik muuda
17. juulil 1973 kehtestati vabariik, mille presidendiks sai Moḩammad Dā'ūd Khān, kes tapeti Nõukogude Liidu poolt mahitatud kommunistide riigipöörde käigus 1978. aastal. Afganistan oli olnud heades suhetes Nõukogude Liiduga juba varasemast ajast. Paljud Afganistani haritlased omandasid seal hariduse, mille tagajärjena tekkis riigis tugev nõukogude orientatsiooniga kommunistlik liikumine. 1965. aastal rajati marksistlik-leninistlik Afganistani Rahvademokraatlik Partei (ARDP). Alates 1973. aasta riigipöördest (padišahh oli eksiilis) võitlesid võimu pärast traditsioonilised hõimud ja kommunistid.
1978. aastal korraldasid kommunistid Sauri revolutsiooni ning kukutasid ja tapsid president Moḩammad Dā'ūd Khāni. Võimule tulid ARDP valitsus Nūr Moḩammad Tarakī juhtimisel. Afganistani Demokraatliku Vabariigi presidendiks, peaministriks ja partei peasekretäriks sai Nūr Moḩammad Tarakī. Ḩāfiz̧ullāh Amīn ja Babrak Karmāl said peaministri asetäitjateks. ARDP oli lõhenenud kaheks rivaalitsevaks fraktsiooniks, radikaalsem Khalq Nūr Moḩammad Tarakī ja Ḩāfiz̧ullāh Amīni juhtimisel ning veidi mõõdukam Parchamis, mille eesotsas olid Babrak Karmāl ja Moḩammad Najībullāh.
Nūr Moḩammad Tarakī tapsid 1979. aastal peaminister Ḩāfiz̧ullāh Amīni toetajad ning Ḩāfiz̧ullāh Amīnist sai riigi uus president. 27. detsembril 1979 tapeti Amīn Kabulis riigipöörde käigus ning presidendiks sai NSV Liidu toel Babrak Karmāl. 1986. aastal asendati tadžiki päritolu Karmal ARDP juhina puštude seast pärineva KHADi (Afganistani Riiklik julgeolekuagentuuri) ülema Mohammad Najibullahiga, kellest 1987. aastal sai Afganistani president. 1987. aastal nimetati ka Afganistani Demokraatlik Vabariik, Afganistani Vabariigiks.
Nõukogude-Afganistani sõda muuda
- Pikemalt artiklis Nõukogude-Afganistani sõda, Al-Qā‘idah
Külma sõja haripunktil viis Nõukogude Liit 27. detsembril 1979 Afganistani oma sõjaväe "piiratud väekontingendi", nagu Nõukogude propaganda kinnitas, ning pani Afganistani Demokraatliku Vabariigi presidendiks Nõukogude Liidust sõltuva Babrak Karmāli. Hoolimata üleolekust relvastuses ja 100 000-mehelisest väest ei õnnestunud Nõukogude Liidul Afganistani oma kontrolli alla saada, kuna läbiviidav sõjategevus ei vastanud Nõukogude Armeele omasele suurte väeüksuste lahingutaktikale ning uuel võimul puudus täielikult kohaliku elanikkonna toetus. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid 14. veebruaril 1989.
Pärast Nõukogude vägede lahkumist Afganistanist naasis mitu miljonit põgenikku kodumaale. USA ja Nõukogude Liit kindlustasid üheskoos kokkuleppe täitmist, ent mudžahiidid ei tunnustanud seda seni, kuni Mohammad Najibullah veel võimul püsis. Afganistani kommunistid, kellest oli saanud kõigest üks kodusõjas osalevatest kildkondadest, kukutati võimult 1992. aastal, kui mässuliste kätte langes pealinn Kabul.
Afganistani islamiriik muuda
7. aprillil 1992 vallutasid mässulised sõjapealikud Gulbuddīn Ḩekmatyāri juhtimisel Kabuli ja Mohammad Najibullah kukutati võimult. 1992. aastal jõudsid Afganistani poliitilised parteid kokkuleppele ning asutati Afganistani Islamiriik, mille eesotsas oli ajutine valitsus. See ei teinud lõppu kodusõjale, sest Najibullahi vastu sõdinud sõjapealikud hakkasid nüüd võitlema omavahel. Kõrge sõjaväelane Gulbuddīn Ḩekmatyār oli kokkuleppele vastu ning alustas Pakistani toetusel Kabuli pommitamist. Vastuolude tõttu teiste sõjapealikega ei asunud peaministriks nimetatud ghilzai puštude sõjapealik Gulbuddin Hekmatyar aga kunagi ametisse. Sellel perioodil toimus sõjategevus Kabulis ja teistes suuremates linnades ning maakohad, mis said Nõukogude sõja ajal laialdaselt kannatada, jäid üsna rahulikuks.
Kui Afganistani kaitseminister Aḩmad Shāh Mas‘ūd oli 1994. aasta lõpuks suutnud Kabulis suhtelise rahu taastada, tekkis pealinnale ja valitsusele uus märkimisväärne oht, Ţālebān. Taleban tekkis algselt riigi lõunaosas asuvas Kandahāri linnas ning 1994. aasta jooksul suutsid nad endale allutada mitmeid Lõuna- ja Kesk-Afganistani provintse, kus keskvalitsuse võim oli olnud nõrk. Nad kukutasid võimult Burhānuddīn Rabbānī valitsuse ning kehtestas riigis teokraatliku šariaadivõimu ja kehtestasid 1996. aasta lõpuks Ţālebāni süsteemi Afganistani Islami Emiraadis. Aḩmad Shāh Mas‘ūd juhatas hiljem Põhja-Alliansi võitlust Ţālebāni vastu, ta asus relvastatud opositsiooni juhi kohale ja asus juhtima Ühinenud Islami Rinnet Afganistani Päästmise Eest ehk Põhja-Allianssi Panjshēri provintsis ja alustas sissisõda.
Afganistani Islami Emiraat muuda
- Pikemalt artiklis Afganistani Islami Emiraat, Ţālebān, Al-Qā‘idah
1996. aastal kehtestas Ţālebān Afganistanis oma võimu, mille kõrghetkel aastal 2000 oli Ţālebāni kontrolli all umbes 90% Afganistani territooriumist – ülejäänud 10% riigi kirdeosas Badakhshani provintsis oli Põhja Alliansi kontrolli all. Ţālebāni liikumine sai alguse islami fundamentalistliku poliitilis-religioosse liikumisena Helmandi ja Kandahari provintsi üliõpilaste seas. Ülekaalukalt puštu etnilisse rühma kuuluvatest liikmetest koosnev Ţālebān ühendas Pashtunwali hõimukoodeksi Deobandi islami õpetustega. Selle tulemusel tekkis lääne kultuuri ja modernismi vastane ning äärmiselt piiranguterohke islami fundamentalistlik ideoloogia. Ţālebāni liikumist juhtis selle loomisest saadik 1980. aastatel mujahediinide ridades nõukogude vägede vastu võidelnud mulla Moḩammad ‘Omar. Afganistani Islami Emiraati tunnustasid ametlikult Pakistani, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide valitsused.
Ţālebāni ja Al-Qā‘idah juhid olid koos võidelnud Afganistani kodusõjas ja sealt pärinesid nende tugevad isiklikud sidemed, kuigi Ţālebān ei olnud Al-Qā‘idah tegevusega vähemalt otseselt seotud. Kui Al-Qā‘idah 1996. aastal Sudaanist lääneriikide survel välja saadeti, siis kolisid nad Afganistani, kus nad nautisid Ţālebāni võimude külalislahkust ning rajasid oma baaslaagrid džihaadi läbiviimiseks. Ţālebān toetas ka islami militaristlikke organisatsioone Tšetšeenias, Kašmiris ja Xinjiangis, asudes niimoodi vaenujalale Venemaa, India ja Hiinaga. 1999. aastal rakendas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid al-Qaida, Ţālebāni ja Usāmah ibn Lādiniga seotud isikutele ja organisatsioonidele.
20. septembril 2001 esines USA president George W. Bush Ühendriikide Kongressi ees ning nõudis, et Ţālebān annaks välja Usāmah ibn Lādini ning hävitaks Afganistanis asuvad Al-Qā‘idah baasid. 7. oktoobril 2001 alustasid Ameerika Ühendriigid õhurünnakuid kolmele olulisele keskusele Ţālebāni kontrollitaval alal: Kabulile, Kandaharile ja Jalālābādile, millele järgnes maavägede interventsioon koos Suurbritannia, Austraalia ja Kanada üksustega. Operatsiooni sõjaline faas kestis 2001. aasta oktoobrist detsembrini, mille käigus Ţālebāni režiim kukutati ning sunniti põgenema. Pärast võimult kukutamist seadis Ţālebān end sisse Pakistanis ning moodustas vastupanuliikumise juhtimiseks Afganistanis Quetta Shura mulla Moḩammad ‘Omari juhtimisel.
- Pikemalt artiklis Afganistani sõda (2001–)