Tartu Kunstimuuseumi näitused

Käesolev artikkel annab ülevaate Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitustest.

Vaade Tartu Kunstimuuseumi näituselt "Muutuv Tartu neljas vaates" 2016. aastal

Näituste ajalugu

muuda

Teine maailmasõda ja Nõukogude periood

muuda

Tartu Kunstimuuseumi esimeseks ametlikuks näituseks võib pidada 1940. aasta 17. novembril (ehk samal päeval, mil allkirjastati muuseumi asutamise akt) avatud muuseumi alusvara tutvustavat ekspositsiooni. Näitust avati ja suleti järgneva aasta jooksul korduvalt nii turbulentse poliitilise olukorra kui ka okupatsioonivõimude ametnike ettekirjutuste tõttu, mis tõi omakorda kaasa ümberkorraldusi ja "sobimatute" teoste (ehk "mandunud kunsti" näidete) eemaldamist. Tagasi vaadates on aga keeruline öelda, milliseid konkreetseid muudatusi võimude poolt seatud piirangute ja käskude tõttu teha tuli, sest ekspositsioonide täpsed nimestikud puuduvad. Kuna II maailmasõja vältel oli muuseumi tähtsaimaks ülesandeks teoste evakueerimine, kaitsmine ja kataloogimine, muutus sel perioodil näitusetegevusega tegelemine võimatuks ning sellele sai mõtlema hakata alles pärast sõja lõppu.[1]

1946. aastal korraldati ekspositsioon muuseumi maja (Vallikraavi 14) teisel korrusel, kaheksas väikeses toas. Näitus avati 2. mail ning see tutvustas muuseumi kogude kasvu Nõukogude võimu aastatel 1944–1946, eksponeerides Eesti kunstinäitustelt ostetud, Moskva Kunstinäituste ja Panoraamide Direktsiooni poolt üle antud ning mujaltki saadud teoseid. Seejuures otsustas muuseum püsiekspositsioonist loobuda ning selle üheks põhjuseks võis olla okupatsioonivõimude negatiivne suhtumine Eesti sõjaeelsesse kunsti (kuigi esimesel näitusel võis siiski veel näha selliste pagulusse läinud kunstnike nagu Salome Trei, Salme Riig-Schönbergi, Jaan Grünbergi, Herman Talviku ja Ernst Jõesaare ning Pallase õpetajate Nikolai Triigi ja Konrad Mägi teoseid). Sõja ajal hukkunud kunstnike nagu Andrus Johani, Kaarel Liimandi, Arkadio Laigo ja Nikolai Kummitsa pärandi tutvustamiseks korraldati mälestusnäitusi.[2]

Vaatamata sellele, et esialgu suhtuti poliitilisel tasandil Eesti iseseisvusajal loodud kunsti veel pigem leebemalt, siis sõjajärgsetel stalinlike repressioonide aastatel sattusid karmi kriitika alla mitmed kunstnikud ja kunstinäitused. Nende sekka kuulusid näiteks Villem Ormissoni loomingu temaatiline näitus "Tartu linn eesti kujutavas kunstis" (1948) ja Anton Starkopf ning Jaan Vahtra, kelle loomingu uurimisse ja kaardistamisse poliitilisel tasandil negatiivselt suhtuti. Range kultuuripoliitika ja järelevalve tõttu oli 1949. aastal Tartu Kunstimuuseumis väljas vaid näitus "Vene ja nõukogude kunst", mida eksponeeriti kuni 1950. aasta kevadeni, kuid sellegipoolest kaotas muuseumi toonane direktor Voldemar Erm 1951. aastal oma ametikoha, kuna oli varem silma jäänud teravate sõnavõttudega ning talle pandi valitseva partei poolt süüks sedagi, et ta oli lubanud nii endal kui ka Virve Milgil eelnevalt mainitud "sobimatute" kunstnike teoste kaardistamise ja uurimisega tegeleda. Samuti hakati 1950. aastate alguses nõudma venekeelse teksti lisamist muuseumieksponaatide juurde ning vene keele kasutamist muuseumi asjaajamises. Kuna muuseumide ülesandeks oli "kujundada rahva kollektiivne mälu ümber parteiliste suuniste järgi", muutus oluliseks kunstipropaganda levitamine, mille üheks vormiks oli rändnäituste korraldamine, millega muuseum 1980. aastate lõpuni tegeles.[3]

1952. aastast alates tõusis muuseumi näituste arv keskmiselt kaheksale näitusele aastas, avati esimene tarbekunsti näitus ning hakati korraldama ka ENSV Riikliku Kunstiinstituudi lõputööde näitusi. 1955. aastal avati muuseumis Tartu kunstnike uudisloomingu näitus, millest kujunes kuni 1990. aastani väldanud iga-aastane traditsioon. 1956. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis esimene elusoleva Eesti kunstniku isikunäitus, mis keskendus Elmar Kitse loomingule, ning uueks sihiks seati kohalike kunstnike loomingu tutvustamine ning ekspositsioonide koostamine eelkõige muuseumi enda fondide, mitte enam niivõrd erakogudest ning Tallinna Riiklikust Kunstimuuseumist saadud laenude põhjal. Kuna 1950. aastate teiseks pooleks oli poliitiline olukord ja muuseumite järelevalve ranguselt ja intensiivsuselt mõnevõrra leebunud, oli muuseumis võimalik korraldada näitust "Eesti nõukogude kunstinäitusel Tartu Kunstimuuseumi kogude põhjal", kus eksponeeriti ka Nõukogude võimu poolt represseeritud kunstnike nagu Ado Vabbe, Märt Laarmani, Anton Starkopfi, Johannes Saali ja Ellinor Aiki teoseid. Märgiliseks sündmuseks oli ka Eduard Wiiralti loomingu näitus, millega sai Wiiraltist ühtlasi esimene pagulusse läinud kunstnik, kelle loomingut Tartu Kunstimuuseumis eksponeeriti. Alates 1958. aastast sai Tartu Kunstimuuseum hakata tegelema varasema Noor-Eesti ja sõjaeelse kunstipärandi uurimisega ning fookusse võeti Pallase kunstikooli ja ühingu ning nendega seotud kunstnike kunstiajalooline uurimine. Teisisõnu, Tartu Kunstimuuseumis pöörati tähelepanu Eesti kunstilugu mõtestavate näituste loomisele (mis lõi omakorda eelduse järgnevaks teadustööks) ning kunstnike loomingu tõlgendamisele, koostades katalooge, mis kunstiajaloolastele ja kollektsionääridele veel hiljemgi suureks abiks on olnud.[4] [5] 

Tartu Kunstimuuseum tegi toona tihedat koostööd ka Tallinna Riikliku Kunstimuuseumiga, tutvustades üksteise näitusi ning tähistades kunstnikega seotud tähtpäevi (näiteks sünniaastapäevi) ühisüritustega. Märkimisväärse ettevõtmisena võib välja tuua ka 1972. aastal Jaan Vahtra sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud Eha Ratniku näituse, kus eksponeeriti esimest korda kubistlikku ja konstruktivistlikku kunstikeelt eelistanud Eesti Kunstnikkude Ryhma teoseid. Alates 1969. aastal korraldatud Endel Kõksi näitusest võis muuseum hakata järk-järgult eksponeerima ka Nõukogude Liidust põgenenud kunstnike kaasaegset loomingut, kuigi teatud mööndustega: näiteks ei lubanud võimud avada 1984. aastal Karin Lutsu loomingu näitust ning suurema pagulaskunstnike loodud kunsti tutvustava näituseni jõuti alles 1987. aastal.[6] [7]

1964. aastal alustati Tartu Kunstimuuseumis nooremate kunstnike loomingu tutvustamiseks mõeldud grupinäituste korraldamisega ning see traditsioon kestis 1980. aastate keskpaigani. Samuti näidati hiljem nii grupinäitustel kui ka varasematel isikunäitustel tutvustatud kunstnike uuemat loomingut, eksponeerides näiteks Aleksander Vardi, Lepo Mikko, Nikolai Kormašovii, Enn Põldroosi, Ülo Õuna, Anu Põdra, Johannes Võerahansu ja Jüri Arraku teoseid. Tähelepanuväärse sündmusena võib välja tuua 1971. aastal korraldatud Ülo Soosteri loomingut tutvustava näituse, mille käigus anti aasta varem surnud kunstniku pärandile esimest korda kunstiajalooline käsitlus. 1974. aastal avati muuseumis temaatiline näitus "Inimene ja põld", mis märkis ühtlasi ka 1966. aastal katkenud vabariiklike noortenäituste traditsiooni jätkamist, ning elavdamaks eesti skulptorite tegevust, algatas Tartu Kunstimuuseumi skulptuurikoguhoidja Ahti Seppet 1988. aastal vabariikliku pisiplastika näituste korraldamise.[8]

Lisaks kohalike kunstnike loomingule tutvustati Nõukogude perioodil Tartu Kunstimuuseumis korraldatud näitustel ka välismaist kunsti: eksponeeriti nii Nõukogude Liidu avarustest pärit kunsti kui ka Jaapani puugravüüri (1957), Mehhiko ja Brasiilia graafikat (1958), India ja Hiina tarbekunsti (1959) ning Jaapani rahvakunsti ja Uus-Meremaa maali ja graafikat (1960). Samuti tutvustati muuseumis 1979. aastal Moskvas töötanud kunstniku Valeri Volkovi abstraktses laadis teoseid, mida tema enda elukohas liialt läänelikuks peeti. Lähedasi sidemeid hoiti ka Ida-Saksamaa, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Soomega ning 1989. aastal saabus Poolast Tartu Kunstimuuseumi näitus, kus olid teiste seas esindatud ka Tadeusz Kantori ja Michael Haziori tööd.[9]

1980. aastatel hakati ajalooliste ülevaatenäituste puhul huvi tundma ka varasema nõukogude kunsti vastu, mis leidis väljundi näiteks 1984. aastal, mil korraldati näitus 1950. aastate kunstist, keskendudes siiski sotsrealismi ametliku temaatika asemel selle vastanduvatele kõrvalliinidele. 1983. aastal koostas Mare Ruus näituse 1960. aastate maalikunstist, tutvustades selle käigus ka nn karmis stiilis valminud teoseid, ning 1988. aastal koostas Lea Mehilane näituse, mis keskendus abstraktsionismi arengutele Eesti kunstis ning mida saatis Elmar Kitse abstraktsele loomingule pühendatud ekspositsioon.[10]

Taasiseseisvumisjärgne periood

muuda

Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega oli muuseumil võimalik hakata käsitlema ka neid teemasid, millega tegelemine varasemal perioodil keelatud oli olnud. Nii korraldas näiteks Tiiu Talvistu 1991. aastal näituse "Mida on kunstil sõjale öelda... Eesti sõjaaegne kunst", mille käigus vaadeldi varasemates kunstiajaloolistes käsitlustes sisuliselt mahavaikitud perioodi. Samuti kuuluvad toonaste oluliste näituste hulka Enriko Talvistu näitus "Eesti ametlik kunst 1920–1980" ning Mare Ruusi näitused "Avangard, õukond, sõltumatud" (1993) ja "Müüt ja maastik" (1994). Samuti organiseeriti suuri ülevaatenäitusi, nagu "Elmar Kitse fenomen" (1994) ja "Rujaline roostevaba maailm. 1970ndate kunst" (1997).[11]

Kui esimeste püsiväljapanekute koostamisel 1990. aastatel peeti oluliseks näituste kronoloogilist ülesehitust, siis aastatuhande vahetudes mõisteti, et muuseumikülastajad on valmis ka erinevatele teemadele ja nende ajastuliselt erinevatele käsitlustele keskenduma. Seetõttu koostati 2004. aastal püsiväljapanek "Raster 8", mis pakkus võimalust näha erinevate kunstistiilide teisenemisi ajas. 21. sajandi esimesest kümnendist alates hakati süsteemsemalt korraldama suuri retrospektiivnäitusi, mille puhul anti välja ka mahukaid uurimuslikke katalooge. Näiteks on eelnevalt mainitud näituste käigus eksponeeritud Karin Lutsu, Johannes Saali, Eerik Haameri, Endel Kõksi, Malle Leisi, Mare Mikoffi, Peeter Alliku, Lola Liivati, Tiit Pääsukese ja Ludmilla Siimu loomingut. Samuti on pööratud tähelepanu ka pagulaskunstnike pärandile (2010.–2011. aastal oli avatud koostöös Eesti Kunstimuuseumiga valminud näitus "Eesti kunst paguluses") ning Tartu Kunstimuuseumi näituseprogrammis on tähtsal kohal kaasaegsete kunstnike, nagu Marge Monko, Laura Põllu, Anna-Stina Treumundi, Art Allmäe, Erik Alalooga, Flo Kasearu, Krista Leesi, Alan (Alana) Proosa ja Eike Epliku loomingu tutvustamine. Ajavahemikus 2010–2013 tegi muuseum koostööd kaasaegse kunsti festivaliga ART IST KUKU NU UT, mille raames korraldati intrigeerivaid, piirekompavaid ning juba tuntud teemadele uudsete vaatenurkade alt lähenevaid näitusi, mis osutusid ka võrdlemisi menukaks ning leidsid laiemat kajastust meedias.[12] [13] Samuti teeb Tartu Kunstimuuseum regulaarselt koostööd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga: näiteks avati 2016. aasta sügisel kunstimuuseumis Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis koostatud näitus "Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus", mis oli ühtlasi ka esimene disainivaldkonda laiemalt tutvustav näitus Tartu Kunstimuuseumis.[14] 2020. aastal oli avatud näitus "Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019" [15] ning 2023. aastal "Ingrid Allik. Sekret", mis valmisid mõlemad samuti koostöös Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga.[16] Alates 2017. aastast hakati korraldama näitusesarja "Noor Tartu", mille eesmärgiks on Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut populariseerida ning toetada. "Noore Tartu" näituseprogrammis on tutvustatud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa ja Tõnis Jürgensi loomingut.[17]

Kunstikooli Pallas (hiljem Kõrgema Kunstikooli Pallas) 100. aastapäeva puhul oli 2019. aastal Tartu Kunstimuuseumis avatud Joanna Hoffmanni ja Hanna-Liis Kondi kureeritud näitus "Pallas 100. Kunstikool ja kultus". Näitus tutvustas kunstikooli ajalugu, näitas kooli kuvandi muutumist aastate jooksul ja seda, mida sõna "Pallas" tänapäeval sümboliseerib, ning tõi (suures osas just Tartu Kunstimuuseumi enda kogudest) huviliste ette nii pallaslaste kuulsaid ja armastatud taieseid kui ka vähem tuntud teoseid.[18] [19] Mahukas näitus – väljapanek võttis enda alla muuseumi kolm korrust – pälvis järgmisel aastal Eesti muuseumide aastaauhinna ajutise näituse kategoorias.[20] 2019. aastal avati Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis kaheosaline kõrvalnäitus "Pallaslased Eesti kodudest" (kuraatorid Hanna-Liis Kont ja Annegret Kriisa), mille käigus tutvustati erakogudest laenatud pallaslaste teoseid ning nendega seotud isiklikke lugusid ja uuriti, "milline on tänaste inimeste kontakt ja isiklik suhe pallaslaste teostega, kuidas need on inimeste kätte jõudnud ja miks nood neid endiselt hindavad".[21] Tähelepanuväärse näitusena võib lähiaastatest välja tuua ka Šelda Puķīte ja Indrek Grigori poolt kureeritud "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu" (2020), mis tutvustas kümmet Eesti ja Läti varajast naisfotograafi, kõrvutades neid kolme tänase Euroopa kunstnikuga, "kes uurivad meie visuaalse ajaloo kadunud ja unarusse jäetud tahke". Näitusega seoses anti välja ka samanimeline eesti-, läti- ja ingliskeelne fotoraamat [22] ning näitust saatnud sümpoosion pälvis Eesti muuseumide aastaauhinna parima teadusürituse kategoorias.[23]

Näitused 21. sajandil

muuda

Viited

muuda
  1. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 69–70.
  2. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 70–71.
  3. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 71–73.
  4. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 11.
  5. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 73–75.
  6. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 12.
  7. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 74–75.
  8. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 75–77.
  9. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 78–79.
  10. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 80.
  11. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 80, 82.
  12. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 13–14.
  13. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 82–84.
  14. "Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  15. "Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  16. "Ingrid Allik. Sekret". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  17. admin (6. september 2022). "„Noor Tartu" konkursi võitis Tõnis Jürgens". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  18. Hoffmann, Joanna (2019). "Eessõna". Hoffmann, Joanna (toim). Pallas 100. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 11.
  19. Hoffmann, Joanna; Kont, Hanna-Liis (2019). "Näitusest „Pallas 100. Kunstikool ja kultus"". Hoffmann, Joanna (toim). Pallas 100. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 16–17.
  20. OKIA. "Muuseumiauhinnangud". Sirp. Vaadatud 16. augustil 2023.
  21. Hoffmann, Joanna; Kont, Hanna-Liis (2019). "Näitusest „Pallas 100. Kunstikool ja kultus"". Hoffmann, Joanna (toim). Pallas 100. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 19–20.
  22. "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  23. "Auhinnad". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.