Anna-Stina Treumund

Eesti fotograaf

Anna-Stina Treumund (18. juuni 1982 Tallinn30. mai 2017) oli eesti fotokunstnik.

Anna-Stina Treumund
Sündinud 18. juunil 1982
Tallinn
Surnud 30. mai 2017 (34-aastaselt)
Rahvus eestlane
Haridus Tartu Kunstikool, Eesti Kunstiakadeemia
Tegevusala fotokunstnik

Ta oli üks esimesi kunstnikke Eestis, kes on käsitleda võtnud lesbitemaatika ja suunanud oma tähelepanu sellele, milline on lesbide tähendus ja roll (eelkõige) Eesti ühiskonnas, kus on laialt levinud stereotüüp lesbist kui ebaatraktiivsest kibestunud mehelikust naisest.[1]

Ta osales grupi Virginia Woolf sind ei karda! loomisel ning aitas algatada naistekultuuri festivali LadyFest Tallinn.[2]

Elukäik muuda

Põhihariduse omandas ta Kadrioru Saksa Gümnaasiumis (endises 42. keskkoolis), keskhariduse omandamist jätkas Treumund Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. 2003. aastal läks õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. 2005. aasta oktoobrist 2006. aasta maini õppis Treumund Euroopa üliõpilasvahetusprogrammi Erasmus raames Vilniuse Kunstiakadeemias, kus valmis ka tema esimene avalikkusele esitatud töö, millel kujutas ennast ühel kolmest fotost lesbilises võtmes. 2007. aastal lõpetas Treumund Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia eriala (BA) ning astus Eesti Kunstiakadeemiasse, et jätkata fotograafiaõpinguid.[1][3] Ta lõpetas Kunstiakadeemia 2010. aastal magistrikraadiga fotograafias.[2]

Ta jätkas õpinguid 2012. aastal Linköpingi Ülikoolis Rootsis soouuringute alal ning EKA loomingulises doktorantuuris.[2]

Alates 2006. aastast oli Treumund vabakutseline fotograaf. 2008. aastal hakkas Treumund pidama fotograafialoenguid Eesti Kunstiakadeemias ja juhendama Tallinna Kanutiaia Noortemaja fotoringi.[3]

Looming muuda

Tema peamine töövahend oli fotoaparaat, 2008. aastal lisandus sellele ka videokaamera.[1] Esimesteks katsetusteks olid autoportreed, millel polnud pilk mitte kunagi kaamerasse suunatud, enamasti polnud pildil nägugi. Neil proovis Treumund mängida peitmise ja võrgutamisega, kuid mitte arvestades traditsioonilises mõistes publikuga, vaid iseendaga.

Treumund on lähemalt tutvunud feministliku kriitika ning queer'i-uuringutega, mille diskursused avavad tema arvates suurepäraselt fotode problemaatilised kihid. Isiklikuks inspiratsiooniks sai Treumundil Mark Raidpere sari „lo” aastast. 1997. Raidpere fotode juures ei lummanud teda mitte ainult autoportreelisus või tehniline lahendus, vaid just vahetus ja jõuline homoerootilisus.[1]

Treumundi jaoks oli keha erinevate ideede levitamise vahend. Nii seksuaalsuse kujutamise kui ka autoportreelisuse vastu tundis ta huvi algusest peale. Algselt motiveeris teda pildistama enese kujutise nägemine ilma peeglita, et suuta endale tõestada oma olemasolu. Hilisemaid fotosid tehes võttis ta juba arvesse kõikvõimalikke sümboleid, vihjeid, konteksti ja tausta kriitiliselt analüüsides. Treumund oli veendunud, et mõlemad, foto- ja videokaamera on võimsad vahendid reaalsustaju manipuleerimiseks – on võimalik muuta nähtamatut nähtavaks, rolle vahetada, kujutada väljamõeldut, kustutada.[1]

Treumund leidis, et enda ja teiste naiste pildistamisel ei ole kindlasti tema eesmärgiks rahuldada heteroseksuaalse meespubliku erootilisi fantaasiaid. Ka lesbilisel naisel on ihad. Ta ei näinud ennast lesbikunstnikuna. Treumund rõhutas, et on kunstnik, kes on juhuslikult naine ja mittehetero.[1]

2006. aastal Vilniuses esitas Treumund ennast esimest korda fotol koos naisega. Tööks olid kolm magamistoa valgustit, igaühel neist foto. Esimesel kujutas ta ennast naisarmukesega, teisel meesarmukesega ja kolmandal oma noorima õega. Töö nimeks sai „Unejutud”. Eesmärgiks oli rünnata Balti riikides valitsevat homofoobilist atmosfääri. Silmapaistvat reaktsiooni kunstnik oma tööde suhtes ei näinud. Vaatamata kiitustele ei järgnenud loodetud diskussiooni.[1]

Järgnenud aastad veetis Treumund feministlikke teooriaid uurides. Samal ajal jätkas ta autoportreede ja seksuaalsust kujutavate piltide tegemisega.[1]

Esimese isikunäituse "Vaikiv dialoog" avas ta 2007. aasta juunis Tartus Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space'is. Töö koosnes kuuest valguskastist, milles kujutatakse inimesi, kes on dialoogi pooleli jätnud, hoides oma soovid/hirmud/mõtted enda teada ja välja ütlemata. Töös saavad need fraasid välja öeldud. Näitus oli ühtlasi fotograafiaeriala bakalaureuseõppe diplomitöö Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.[1][4]

2010. aasta märtsis avas Treumund oma neljanda isikunäituse "Sina, mina ja kõik, keda me ei tea". Näitusest sai Treumundil Eesti Kunstiakadeemias õpitava fotograafiaeriala magistritöö praktiline osa.[1] Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud fotodel ja videotes kasutas kunstnik modellidena ennast, oma sõpru que-r kogukonnast ja õde. Näituse eesmärgiks oli hävitada ühiskonnas levivaid stereotüüpe lesbidest, andes neile võimaluse ennast tutvustada ja luua adekvaatne pilt sellest, kes nad on. Oma näitusega soovis kunstnik algatada heteroseksismi- ja homofoobiateemalisi diskussioone meedias.[5]

2013. aasta näitusega "Hea küll siis, Jane, kutsuge kogu oma fantaasia appi ja kujutlege, et te pole enam hästikasvatatud ja tagasihoidlik tütarlaps, vaid ohjeldamatu noormees, kellele juba lapseeast peale vaba voli on antud" andis ta tuntud muinasjuttudele lesbilise naise perspektiivi.[2]

2016. aasta lõpul avati Tartu Kunstimuuseumis kunstniku suur isikunäitus "M-i märg unenägu". Sellega seoses andis muuseum välja ka ülevaatekataloogi.[2]

Näitused muuda

Isikunäitused muuda

Valik rühmanäitusi[1][3] muuda

Viited muuda

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Kunstniku käsikiri.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Lahkus kunstnik Anna-Stina Treumund Eesti Päevaleht, 31. mai 2017
  3. 3,0 3,1 3,2 "Eesti Kunstnike Liit. Anna-Stina Treumund „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea". 2010". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. veebruar 2017. Vaadatud 7. veebruaril 2017.
  4. Artishok. Vaikib dialoog. Artishok. 19. juuni. 2007
  5. Reet Varblane Anna-Stina Treumund uurib lesbilisust. Sirp. 24. märts 2010.

Välislingid muuda