Tallinna 1. kaitsepataljon

Tallinna 1. kaitsepataljon oli Eesti Vabadussõja ajal moodustatud väeosa.

Tallinna 1. kaitsepataljon
Tegev 22. detsember 1918 –
Riik Eesti Vabariik
Liik jalavägi
Ülesanne sisejulgeoleku tagamine ja riigikaitse
Suurus pataljon
Tähtpäevad 23. jaanuar 1919
Lahingud

Eesti Vabadussõda

Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Otto Sternbeck

Kaitsepataljonid moodustati Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri korraldusel 28. detsembril 1918.

Tallinna kaitsepataljoni, hilisema 1. kaitsepataljoni formeerimine algas 22. detsembril 1918 Eesti Kaitse Liidu 1. Tallinna pataljon nimetuse all, pärast sisekaitseülemaks nimetatud Ernst Põdderi korraldust kutsuda väeteenistusse Tallinna linnateenistujad, töölised ja kooliõpetajad[2]. Tallinna kaitsepataljon oli majutatud toonase Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ruumidesse. Rindele saadetud Tallinna kaitsepataljoni tagavararoodust, mis jäi 14. jaanuaril Tallinna maha, moodustati Tallinna 2. kaitsepataljon.

Juhtkond ja koosseis muuda

Pataljoni formeerijaks oli lipnik Kustas Kirschbaum-Utuste. Tallinna kaitsepataljon koosnes 4 roodust, millele hiljem liideti ka Tallinnas moodustatud kooliõpetajate rood 5. rooduna.

Pataljoni 5. rooduks oli kooliõpetajate rood[3], mille ülem oli Aleksander Veiderma. Roodu kuulus ka 9. Algkooli õpetaja Georg Hion koos oma poja Viktoriga, kes õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis, lisaks Hionile olid 5. roodus ka õpetajad Vassili Peet, August Univer, Vassili Mutt ja Hans Utso. Rooduga osalesid Vabadussõjas ka eesti haridustegelased Peeter Põld, Friedrich Puksov, Eugen Habermann, Richard Räägo, Aleksei Kuusik, Ernst Nurm, Eduard Summer, Jakob Westholm, Johannes Õunapuu jt. Kooliõpetajate pataljonis teenisid reameestena ka kunstnikud Roman Nyman ja Nikolai Triik ning kunstikooli inspektor August Kilgas ja Osvald Jungberg. Viimane sai Reola lahingus, Roela mõisa juures põrutada.[4] Roela lahingus kaotati surnutena 4 meest ja haavata said 62 isikut. Roodu ridadest langesid Vabadussõjas kooliõpetajad Gustav Jürgenson ja Johannes Mirka, haavata said Artur Luhaäär, Peeter Holts ja E. Nurm.

Pataljonis teenisid hilisem välisminister Karl Selter, Kaubandus-tööstuskoja nõunik Robert Berendsen, arhitekt Eugen Habermann, insenerid Jaan Jürgenson, Georg Hellat ja Keskküla, advokaat Arnold Susi, koolitegelased Aleksander Veiderma, Koljo, Vassili Peet, Puusepp, Eduard Summer, Aleksei Kuusik, Anton Õunapuu, professor Peeter Põld, advokaadid Hans Martna, Otto J. Kiesel, Eesti Punase Risti direktor Roman Nyman, advokaat Rudolph Paabo, insener Ferdinand Petersen, ülikooli õppejõud professor Peeter Tarvel ja Paul Kogermanni, "Looduse" dir. Hans Männik, koolide inspektor August Kuks, koolinõunik Christian Brüller, riigikohtu prokurör Richard Räägo, kunstnik Nikolai Triik, koolimees Jakob Westholm, bibliograaf Friedrich Puksoo, Tallinna koolivalitsuse juhataja Jakob Kents.

Tallinna kaitsepataljon suunati Lõunarindele 14. jaanuaril 1919, pärast Eesti vägede poolt Tartu vabastamist, ning see jõudis osaleda 17.–18. jaanuaril 1919 Reola lahingus. 28. jaanuaril sai Tallinna Kaitsepataljon ülesande alustada Võru vabastamist ning sama päeva õhtuks jõuti KanepiHurmi mõisaVarbuse mõisaKiuma küla üldjoonele.

Tallinna kaitsepataljon ja Tartu kaitsepataljon liideti maikuus 1919 üheks väeosaks 8. Jalaväepolguks, mille ülemaks määrati leitnant Otto Sternbeck ja saadeti Viru rindele, Narva. Hiljem aga langes I Tallinna kaitsepataljoni sõjaline tegevus peamiselt Lõuna-Eesti Lõunarinde sõjapiirkonda.

Vaata ka muuda

Viited muuda

Välislingid muuda

Kirjandus muuda

  • Ott Väli. Tallinna 1.Kaitsepataljon Vabadussõjas 1918. aasta detsembrist 1919. aasta maini. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut 2007