Ava peamenüü

Anton Õunapuu VR II/3 (7. november 1887 Vändra2. aprill 1919 Pitalova, Petserimaa) oli eesti sporditegelane, kergejõustiklane, võimlemis- ja ujumisõpetaja, eesti skautluse rajaja.

Anton Õunapuu
Anton Õunapuu.jpg
Sündinud 7. november 1887
Vändra
Surnud 2. aprill 1919
Pitalova, Petserimaa
Auaste reamees
Juhtinud Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik
Sõjad/lahingud Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusristi II/3
Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik Vabadussõjas.

EluluguRedigeeri

Anton Õunapuu sündis Vändras talupoja peres. 16-aastaseks saamiseni õppis ta Vändra koolis, kuid siis pidi isa surma pärast kooli pooleli jätma ning tööle minema. Aastal 1908 asus ta elama Tallinna, kus õppis edasi õhtukursustel.

Anton Õunapuu oli hea spordimees ja spordiseltsi Kalev liige. Seltsi abil asus ta Soome õppima ning käis läbi Helsingis Võimlemise Instituudi. 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja töötas mitmes koolis võimlemisõpetajana. Hea maine sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides lõi ta 1917. aastal skaudirühmad. Liikumine laienes ja varsti loodi Tallinna Skautide Malev.

Valiti 1917. aasta kevadel Tallinna 5. jaoskonna miilitsakomissariks. Pani kokku paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu.

Eesti VabadussõjasRedigeeri

 
Kalevlaste Maleva pealikud Vabadussõja algul õppustel. Vasakult teine: Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik reamees Anton Õunapuu (detsember 1918).

Vabadussõjas vabatahtlikult 20. detsembrist 1918 Kalevlaste Malevas, kus oli kuulipildujate roodu pealik. Ühtlasi ajalehe Vaba Maa kirjasaatja. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Viru rindel ja Pihkva rindel.

Sai esimest korda raskelt haavata 16. jaanuaril 1919 lahingus Virumaal, Järve küla juures ja toodi Tallinnasse ravile. Kuid läks enne täielikku paranemist rindele tagasi ja langes lahingus 2. aprillil 1919 Petserimaal Pitalova (Suur-Bereznjuki) küla juures.

Eesti skaudiliikumise rajaja maeti 9. aprillil 1919 oma sünnikoha Vändra vanale kalmistule.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

26. mail 1940 avati tema langemise kohas üle kahe meetri kõrgune graniitsammas, mille püstitas Skautide Malev.[1] Sama aasta lõpus, seoses kommunistide võimuletulekuga, sammas purustati.

TunnustusedRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Nädal Pildis, Nr 10, 1940

KirjandusRedigeeri

 
Hannes Walter, Tiina Tojak, "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid" (2000)

VälislingidRedigeeri