Anton Õunapuu VR II/3 (7. november 1887 Vändra2. aprill 1919 Pitalova, Petserimaa) oli eesti sporditegelane, kergejõustiklane, võimlemis- ja ujumisõpetaja, eesti skautluse rajaja. Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik Vabadussõjas.

Anton Õunapuu
Sünniaeg 7. november 1887
Vändra
Surmaaeg 2. aprill 1919
Pitalova, Petserimaa
Auaste reamees
Juhtinud Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik
Sõjad/lahingud Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusristi II/3
Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Elulugu

muuda
 
Anton Õunapuu võimlemis- ja laulumängude kursus, 1909. Jaan Rieti foto

Anton Õunapuu sündis Vändras talupoja peres. 16-aastaseks saamiseni õppis ta Vändra koolis, kuid siis pidi isa surma pärast kooli pooleli jätma ning tööle minema. Aastal 1908 asus ta elama Tallinna, kus õppis edasi õhtukursustel.

Anton Õunapuu harrastas sporti ja oli spordiseltsi Kalev liige. Seltsi toel sai ta õppida Helsingi Võimlemisinstituudis. 1913. aastast töötas ta Eestis mitmes koolis võimlemisõpetajana. Hea maine sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides lõi ta 1917. aastal skaudirühmad. Liikumine laienes ja varsti loodi Tallinna Skautide Malev.[1]

Õunapuu valiti 1917. aasta kevadel Tallinna Linna Politseivalitsuse 5. jaoskonna miilitsakomissariks. Ta pani kokku paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu.[1]

Eesti Vabadussõjas

muuda
 
Kalevlaste Maleva pealikud Vabadussõja algul õppustel. Vasakult teine Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik reamees Anton Õunapuu (detsember 1918)

Vabadussõjas vabatahtlikult 20. detsembrist 1918 Kalevlaste Malevas, kus oli kuulipildujate roodu pealik. Ühtlasi ajalehe Vaba Maa kirjasaatja. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Viru rindel ja Pihkva rindel.

Sai esimest korda raskelt haavata 16. jaanuaril 1919 lahingus Virumaal, Järve küla juures ja toodi Tallinnasse ravile. Kuid läks enne täielikku paranemist rindele tagasi ja langes lahingus 2. aprillil 1919 Petserimaal Pitalova (Suur-Bereznjuki) küla juures.

Eesti skaudiliikumise rajaja maeti 9. aprillil 1919 oma sünnikoha Vändra vanale kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine

muuda

26. mail 1940 avati tema langemise kohas üle kahe meetri kõrgune graniitsammas, mille püstitas Skautide Malev.[2] Sama aasta lõpus, seoses kommunistide võimuletulekuga, Anton Õunapuu mälestussammas purustati.

17. mail 1936 istutati Vändra kiriku juurde Tallinna “Kalevi” poolt tema mälestuseks tamm. Olgugi et 1940. aastal prooviti tamme murda, kasvab see uhkelt tänaseni.

Eesti iseseisvumise taastamise ajal [kuupäev täpsustada] korrastasid skaudid tema sünnitalu asukoha Aluse külas, kus avati ka mälestuskivi, millele hiljem lisati infotahvel A. Õunapuu kohta.

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 07. november 1997, Leho Männiksoo, Sportlane, sõdur ja skaut, Saade Anton Õunapuu 110. sünniaastapäeva puhul
  2. Nädal Pildis, Nr 10, 1940

Kirjandus

muuda
 
Hannes Walter, Tiina Tojak, "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid" (2000)

Välislingid

muuda