Vikipeedia

Suuline ajalugu

Suuline ajalugu on peamiselt ajalooteaduse, aga ka teiste humanitaar- ja sotsiaalteaduse harude uurimistraditsioon, mis seisneb suulise teabe kogumises, analüüsimises ja tõlgendamises minevikus toimunud sündmuste kohta. Suulist ajalugu võidakse andmekogumis- ja analüüsimetoodikana kasutada lisaks akadeemilisele uurimistööle ka praktilistel eesmärkidel.

Suulise ajaloo intervjuu salvestamine

Suulist ajalugu võib defineerida laiemalt ja kitsamalt. Laiemas tähenduses on tegemist minevikusündmuste kohta suulise teabe kogumisega. Säärasel moel kogusid mistahes suuliselt edasi antud teateid kaugemas minevikus tegutsenud ajaloolased, kelle tegevust peetakse ka tänapäevase professionaalse suulise ajaloo eeskujuks. Sellegipoolest defineeritakse 21. sajandil suulist ajalugu üldjuhul märksa kitsamalt, pidades selleks salvestatud ja läbimõeldud struktuuriga eluloo- või temaatilisi intervjuusid, mis on üldjuhul mõne arhiivikogu või veebiportaali kaudu teistele uurijatele ja huvilistele kättesaadavaks tehtud.

Suuline ajalugu erineb paljude teiste humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondade intervjuudel põhinevast kvalitatiivsest uurimistööst, kuna selle puhul ei järgita levinud praktikat intervjuud anonüümida ja pärast uurimisprojekti lõppu hävitada, vaid sageli tehakse need avalikult kättesaadavaks ja kasutatakse uurimistöös intervjueeritavate isikuid varjamata. Samuti on suulise ajaloo kogumisel nõuded intervjueerimise läbiviimisele, transkribeerimisele ja analüüsimisele lõdvemad kui sotsiaalteadusliku kvalitatiivse uurimistöö tavapärased standardid.

Mõiste

muuda

Ingliskeelset mõistet oral history on defineeritud erinevalt. Kõige laiemas tähenduses võidakse selle terminiga tähistada "jutustatud lugusid minevikus toimunud sündmustest",[1] näiteks pärimuse kandjate lugusid minevikust; mitteformaalseid meenutusi, mida esitatakse tutvusringkonnas; kogemuslugude trükis ilmunud kogumikke või salvestatud intervjuusid isikutega, kellel on mõni oluline lugu jutustada.[2]

Intervjuude salvestamist peetakse teoreetikute seas valdavalt siiski suulise ajaloo olulisimaks defineerivaks tunnuseks. Suuline ajalugu on eri definitsioonide järgi näiteks kas salvestatud ja eesmärgistatud vestlus "kahe inimese vahel mõne minevikuaspekti teemal, mida nad peavad ajalooliselt oluliseks" ning seega olemuslikult dialoog,[3] "sündmuste vahetute tunnistajate intervjueerimine ajaloolise rekonstrueerimise eesmärgiga"[4] või mälestuste kogumine avardamaks "arusaama individuaalsest ja kollektiivsest mineviku kogemisest"[5].

Esineb ka kitsam suulise ajaloo definitsioon, mille järgi saab suuliseks ajalooks üldiselt pidada ainult sellist teavet, mis on kogutud intervjuu käigus eesmärgiga see teave säilitada ja kättesaadavaks teha. Seejuures eristatakse mõnikord veel spetsiifilisemalt suulise ajaloo nii-öelda tava- ja arhiivinduslikku tähendust. Viimasel juhul on oluline mõningate etteantud tingimuste täitmine suuliste andmete kogumisel ja säilitamisel, sealhulgas õiguslike ja vormiliste aspektide arvestamine ning intervjuu kvaliteetne ja läbimõeldud salvestamine.[1] Sellise lähenemise järgi ei ole kõik ajaloolaste läbi viidud intervjuud ja mistahes suulise kõne salvestused suuline ajalugu.[6]

Eesti keelde on mõiste "suuline ajalugu" ilmunud ingliskeelse oral history otsetõlkena.[7] Suulise ajaloo tähenduses kasutatakse Eestis kohati ka mõistet "pärimuslik ajalugu", ent samas on leitud, et neid ei saa siiski täielikult samastada, kuna oral history puhul on rõhk suulistel ja mitte pärimuslikus ajaloos olulist rolli omavatel kirjalikel allikatel.[8][9][10] Siiski on ingliskeelset terminit oral history mõnikord kasutatud Eestis toimunud kirjalike elulugude ja mälestuste kogumise kampaaniate kohta.[11]

Arengulugu

muuda

Alged

muuda

Tänapäevast suulist ajalugu seostatakse minevikus tegutsenud ajaloolaste tuginemisega oluliste sündmuste vahetute tunnistajate ütlustele. Suulise ajaloo arengut kirjeldades on eri autorid säärase suulise teabe kogumise traditsiooni tagasi viinud Zhou dünastiani Vana-Hiinas ning Thukydidese ja Herodotoseni Vana-Kreekas. Suulise teabe kogumine oli ajalookirjutuse tavapärane praktika kuni 19. sajandini, mil akadeemilise ajalooteaduse areng tõstis esiplaanile arhiivitöö ja kirjalike tõendite kasutamise ajaloouurimisel ning tõrjus suulised teated minevikusündmuste vahendajatena kõrvale.[12][13]

Taassünd

muuda
 
Webster-Chicago traatsalvestusseade 1951. aastast. Taolisi salvestusseadmeid kasutati esimeste suuremate suulise ajaloo projektide läbiviimisel

Ameerika Ühendriikide suulise ajaloo traditsiooni algeid uurides on leitud, et elulugusid ja mälestusi kogusid ajaloolased juba 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, ehkki see tegevus erines märkimisväärselt hilisematest märksa süsteemsematest ja metodoloogiliselt läbimõeldumatest suulise ajaloo projektidest. Samas esines 19. sajandi teisest poolest alates inglise keeleruumis juba mõiste oral history juhuslikke kasutusi.[14][15]

Suulised allikad hakkasid ajaloolaste tähelepanu üha enam pälvima 20. sajandil. See toimus ühelt poolt seoses helisalvestusseadmete kasutuselevõtu ja teiselt poolt ajaloolaste uurimishuvide muutumisega. Kui esimestes suulise ajaloo suuremates projektides kasutati veel traatsalvestust, siis edaspidi arenes tehnoloogia kiiresti ja kasutusele võeti lintmagnetofonid, mis innustas suulise ajalooga tegelejaid ette võtma üha enam projekte. Samal ajal kerkisid esile sotsiaalajaloo uued voolud, mis vastandusid senisele eliidi uurimisele keskendunud ajalookirjutuse suundadele ja üha rohkem ajaloolasi hakkas tähelepanu pöörama tavainimeste eludele.[16]

 
Uher Report Monitor 4200 lintmagnetofon. Sama mudelit on 20. sajandi teisel poolel kasutatud suulise ajaloo kogumiseks[17]

Ameerika Ühendriikides oli üks esimesi suuremaid suulise ajaloo projekte 1930. aastatel ette võetud Federal Writers Project, mille raames koguti tuhandeid kogemuslugusid. Erilist tähelepanu on pälvinud projekti raames läbi viidud intervjuud endiste orjadega. Selle projekti intervjuusid küll veel ei salvestatud, vaid lood jäädvustati intervjueerijate märkmete põhjal.[18][19] Teise maailmasõja ajal ja järel hakati Ameerika Ühendriikide sõjaväe initsiatiivil ja professionaalsete ajaloolaste osalusel koguma sõjaväelaste kogemuslugusid, nüüd juba algelisi traatsalvestusseadmeid kasutades. Kõigist neist varasematest ettevõtmistest hoolimata peetakse suulise ajaloo alguseks ja vastava mõiste käibeletoojaks Allan Nevinsi initsieeritud mõjukate isikute lugude kogumise projekti, mille ta algatas 1940. aastate lõpul.[1][20]

Suuline ajalugu arenes 20. sajandi jooksul ka väljaspool Ameerika Ühendriike. Alates 1950. aastatest muutus suuline ajalugu populaarseks Suurbritannias, ent erinevalt Nevinsist huvitusid sealsed ajaloolased "lihtsatest" inimestest ja suulise ajaloo levikut soodustas veendumus, et sel moel on võimalik nende kirjalikes allikates aladokumenteeritud elulugusid jäädvustada.[21] Mitmes muus riigis toimunud arengut on samas seostatud Ameerika Ühendriikide mõjuga ja mõnel juhul ka aktiivse osalusega. Suulise ajaloo projekte Ameerika Ühendriikide mõjutusel toimus näiteks Iisraelis ja Malaisias, aga ka Brasiilias ja Indoneesias, viimase kahe riigi projekte rahastasid Ameerika Ühendriikide fondid ning need kujundati teadlikult Ameerika eeskujusid järgivaks. Selliseid tendentse võis täheldada veel Mehhikos, Prantsusmaal, Kanadas ja Singapuris. Samal ajal olid kokkupuuted Ameerika Ühendriikide projektidega ja nende mõju väiksemad näiteks Hispaanias, Saksamaal, Filipiinidel ja Uus-Meremaal algatatud projektides.[22]

Teoreetiline ja metodoloogiline areng

muuda

Suulise ajaloo levik tõi ajaloolaste seas ühtlasi kaasa ulatusliku skeptilisuse selle suhtes, mis väljendus näiteks selles, et ülikoolides ei õpetatud intervjuude läbiviimist ja analüüsi ning vähe oli võimalusi omandada doktorikraad suulise ajaloo projektiga.[23][24] Skeptiliste ja kriitiliste hoiakute levikut soosis asjaolu, et suulise ajalooga tegelenud uurijad pöörasid vähe tähelepanu oma valdkonna metodoloogilistele probleemidele ega soovinud arvesse võtta sotsiaalteaduste kogemusi suulise teabe kogumisel ja analüüsimisel. Kriitikud arvustasid suulise ajaloo intervjueerimise tehnikat, mille puhul ignoreeriti teiste teadusharude edusamme, uurimistööle seatud puudulikke standardeid ja uurijate kehvemat ettevalmistust võrreldes traditsioonilise ajalooteadusega, aga ka intervjuude vähest representatiivsust. Ühtlasi leiti, et intervjuud ei paku ajaloosündmuste kohta kasulikku teavet.[25]

Kriitikale reageerides hakkasid suulise ajalooga tegelejad oma valdkonna metodoloogilisi aspekte rohkem läbi mõtlema ja sel teemal diskuteerima. Selle üheks ilminguks oli 1966. aastal Ameerika Ühendriikides toimunud rahvusvaheline kollokvium, millel arutleti suulise ajaloo definitsioonide, kasutuse, edasiste arengusuundade, tehnoloogiliste vahendite ning eesmärkide ja standardite üle. Muu hulgas oli selle kollokviumi üks otsuseid jääda pidama "kohmaka", ent juba levinud suulise ajaloo termini juurde. Sisulisemaid vaidlusi tekitas aga küsimus, kas pidada suuliseks ajalooks intervjuu salvestist või transkriptsiooni. Osad uurijad pidasid salvestiste säilitamist ebapraktiliseks ja rõhutasid transkriptsioonide olulisust, teiste silmis oli salvestiste säilitamine fundamentaalselt vajalik.[26]

Aja jooksul hakati välja töötama juhiseid suulise ajaloo allikate kasutatavuse ja usaldusväärsuse hindamiseks, mille käigus kujunes suulise ajaloo pooldajate seas veendumus, et suulise ajaloo allikate nõrkusteks peetavad omadused nagu subjektiivsus ja mäletamise problemaatika on ühtlasi ka nende tugevused, sest võimaldavad uurida seoseid mineviku ja tänapäeva vahel, seostada mälu ja identiteeti ning individuaalset ja kollektiivset mälu. Sellise nägemuse leviku taustal muutus suulise ajaloo allikate analüüs interdistsiplinaarsemaks. Tähelepanu hakati pöörama allikate keelelisele, narratoloogilisele, kulturoloogilisele, psühhoanalüütilisele ja etnograafilisele analüüsile.[27][28]

21. sajand

muuda
 
Digisalvestusseade, mis sobib suulise ajaloo intervjuude salvestamiseks

Suulise ajaloo arengut 21. sajandil on märkimisväärselt mõjutanud digitaalse audiovisuaalse ja analüüsitehnika areng.[29] Helisalvestusseadmed on muutunud kompaktsemaks ja pakuvad kvaliteetsemat heli kui vanemad analoogsalvestusseadmed.[30] Lisaks on tehnika areng võimaldanud intervjuusid salvestada videona, mis pakub analüütilise väärtusega lisainformatsiooni.[31] Vanad analoogsalvestised on tehnoloogia ja tarkvara arengu tulemusena võimalik digiteerida ning internetiajastu saabumisega omakorda muuta digiteeritud või digitaalselt salvestatud intervjuude heli- ja videosalvestused, aga ka transkriptsioonid kättesaadavaks laiemale huviliste ringile. Taolised arengud on ühtlasi märkimisväärselt vähendanud uurijate töömahtu.[32][33]

Digitaalse tehnoloogia abil on võimalik intervjuusid ka efektiivsemalt analüüsida. Kõnetuvastustehnoloogia võimaldab lühikese ajaga läbi töötada suure hulga audio- või videosalvestisi ja seda arendatakse suunas, mis võimaldaks automaatselt transkribeeritud intervjuus välja tuua ka intervjueeritava mitteverbaalseid väljendusvorme.[34][35] Lisaks kasutavad suulise ajaloo uurijad tänapäeval selliseid kvalitatiivse uurimistöö jaoks välja töötatud analüüsiprogramme nagu NVivo, ATLAS.ti, GATE (General Architecture for Text Engineering), Lexalytics või Apache OpenNLP.[36]

Metoodilised eripärad

muuda

Intervjueerimine

muuda

Suulise ajaloo intervjuu erineb ajalookirjutuses tavapäraselt kasutatavatest kirjalikest allikatest, milles sisalduv teave ei sõltu uurija soovidest ja nägemustest. Intervjuu sisu seevastu saavad intervjueerijad mõjutada[37] ning tulemus sõltub suuresti nende oskustest ja intervjueerimise põhimõtetest, mis võivad riigiti ja piirkonniti erineda. Näiteks Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kus oluliseks peetakse intervjuude arhiividesse üleandmist nende säilitamiseks ja kasutamiseks, on levinud struktureeritud eluloo-jutustus, mida intervjueerijad suunavad kronoloogiliselt järjestatud kohati standardsete küsimustega. Seevastu Mandri-Euroopas on rohkem levinud avatud küsimustega eluloo-intervjuu. Sisulised erinevused intervjuude läbiviimisel on sellegipoolest rohkem sõltuvad konkreetsest uurijast, mitte riikide uurimistraditsioonide erinevustest. Metoodiliselt nõrgemad kipuvad seejuures olema algajate uurijate läbi viidavad intervjuud, sest intervjueerimistehnikat ülikoolides ajalootudengitele üldjuhul ei õpetata.[38]

Tavapärane on intervjueerimisel, et üks intervjueerija vestleb korraga ühe intervjueeritavaga, ent välistatud pole ka grupiintervjuud, millel osaleb rohkem kui üks intervjueeritav või intervjueerija. Samuti eeldatakse suulise ajaloo intervjuude puhul üldjuhul, et need toimuvad näost näkku, ehkki erandjuhtumitel peetakse õigustatuks ka telefoniintervjuude läbiviimist. Küll aga ei loeta suuliseks ajalooks e-posti vahendusel toimuvaid vestlusi uurija ja informandi vahel, mis samas võivad olla suulise ajaloo intervjuud täiendavaks materjaliks.[39][40]

Intervjuude läbiviimiseks on koostatud mitmeid metoodilisi juhendeid. Tüüpilisena on soovitatud keskenduda intervjueeritavale ja lasta tal piisavalt vabalt kõneleda ilma ülemäärase suunamiseta. Levinud soovitus on kasutada avatud ja neutraalseid küsimusi, mis on piisavalt lühikesed ning mille esitamisel välditakse keerulist žargooni. Samuti peetakse oluliseks panna kõneldavat hoolikalt tähele, järgida intervjueeritava kõnetempot ning hoiduda liigsest vahelesegamisest ja omaenda teadmiste demonstreerimisest. Samuti leitakse, et intervjuu ei tohiks olla väga pikk, et mitte osalejaid ülemäära väsitada.[41][42]

Intervjuude salvestamine ja säilitamine

muuda
Väljavõte suulise ajaloo intervjuu videosalvestisest

Kuna suulise ajaloo intervjuud on üldjuhul mõeldud säilitamiseks ja teistele uurijatele kättesaadavaks tegemiseks, siis soovitatakse nende salvestamisel kasutada võimalikult kvaliteetset salvestustehnikat. Sageli on põhjust enne intervjuu toimumist eraldi läbi mõelda, kas see soovitakse salvestada ainult heli või ka videona. Kuigi videosalvestusel on mitmeid eeliseid, on see ka kulukam, selle läbiviimine tehniliselt keerulisem ja enne selle kasuks otsustamist on võrreldes helisalvestusega piirdumisega vaja hoolikamalt läbi mõelda ka intervjueeritavate huvid, muu hulgas asjaolu, et nad ei pruugi soovida kaamera ees kõneleda.[43]

Arhiivide kohanemine suulise ajaloo allikate säilitamisega on kohati kulgenud vaevaliselt, kuna helilindid ja videosalvestised erinevad fundamentaalselt tüüpilistest arhiivides säilitatavatest meediumitest, eelkõige paberist.[44] Teiseks probleemiks on tihti osutunud asjaolu, et salvestiste loojad ei anna neid arhiividele üle ja kui annavad, siis ebapiisavalt dokumenteerituna, mis ei paku intervjuude hilisematele kasutajatele piisavalt konteksti. Uurijad takerduvad sageli oma algsesse eesmärki ega mõtle selle peale, kuidas tulemusi säilitada ja kättesaadavaks teha. Säilitamise ja taaskasutusega seotud probleemid on omakorda kahtluse alla seadnud suulise ajaloo läbipaistvuse, kuna sellega tegelejate väited ei ole teiste uurijate poolt kontrollitavad.[45]

Teisalt on tekkinud küsimus, mil määral üldse peaks saama salvestisi hiljem kasutada.[46] Ühest küljest leidub arvamusi, et suulise ajaloo intervjuusid eristab teiste teadusharude kvalitatiivsetest intervjuudest fundamentaalselt just see, et need peaks olema teistele uurijatele mõne avalikult kasutava kogu vahendusel kättesaadavaks tehtud.[47] Teisest küljest on salvestiste säilitamise ja hilisematele uurijatele kättesaadavaks tegemisega seoses esile kerkinud mitmeid praktilisi ja eetilisi probleeme: kellele kuulub salvestiste omandiõigus, kuidas tagada intervjueeritavate ja intervjuudes mainitavate isikute privaatsus, kes peaks tagama salvestiste säilitamiseks vajaliku rahastuse ning kuidas lahendada tehnika arenguga kaasnenud salvestiste ja taasesitusseadmete omavahelise ühildamatuse probleem.[48]

Transkribeerimine

muuda
 
Suulise ajaloo intervjuu transkriptsioon

Üldjuhul suulise ajaloo intervjuud transkribeeritakse enne nende analüüsimist ja ka teisesel kasutamisel on levinud pigem transkriptsioonide eelistamine, juhul kui mõlemad on kättesaadavad.[49][50] Manuaalne transkribeerimine on samas väga ajamahukas töö, mis võib nõuda kuni kaheksa tundi iga intervjuutunni kohta,[51] mistõttu on kõnetuvastustehnoloogia arenemise taustal üha enam hakatud kasutama automaatset transkribeerimist.[35]

Transkribeerimise tehnika võib olla varieeruv ja uurijad otsustavad selle üle üldjuhul ise.[52] Seejuures võib juhtuda, et nad moonutavad meelevaldselt kirjas edasi antavat suulist kõnet, kohandades seda kirjakeele reeglitele vastavaks ja kaotades suulise kõnes esinevad nüansid.[53] Transkribeerimise tulemusena võivad tabamatuks jääda mitmesugused suulise keelekasutusega seotud eripärad (näiteks intonatsioon), mida on transkriptsioonis peaaegu võimatu täpselt edasi anda. Samuti on transkribeerija poolt teksti lisatud interpunktsioon alati meelevaldne, kuna kirjavahemärgid ei järgi üldjuhul kõneleja keelekasutuse tegelikku rütmi. Kõne rütmi ja intonatsiooni kadu transkriptsioonides võib märkimisväärselt vähendada suulise ajaloo väärtust emotsioonide vahendajana.[54][55]

Transkriptsiooni täpsuse huvides on kohati soovitatud lasta intervjueeritaval tekst üle vaadata ja selles transkribeerimise käigus tekkinud vigu parandada, kusjuures eeldatakse, et intervjueeritav peaks hoiduma transkriptsiooni sisulisest toimetamisest.[56]

Intervjuude eripärad

muuda

Intervjueerija ja intervjueeritava vastastikmõju

muuda

Suulise ajaloo intervjuu on intervjueerija ja intervjueeritava vestlus, mistõttu mõlema osapoole omavaheline suhe kujundab tugevalt intervjuu käiku ja lõpptulemust. Olenevalt taustsüsteemist ja uuritavast teemast võivad olulised olla mitmesugused intervjueerija ja intervjueeritava tunnused, näiteks sotsiaalne staatus, sugu, rass, rahvus, vanus, seksuaalsus, poliitilised veendumused, religioossus või traumaatilised kogemused. Intervjuu sisule võivad mõju avaldada ka kummagi osapoole ootused ja eeldused, näiteks võivad intervjueeritavad püüda anda vastuseid, mida arvavad intervjueerijat ootavat.[57]

Intervjuude taaskasutamisel mõjutab nende tõlgendamise tulemusi seega, mil määral pöörab uurija tähelepanu nii intervjueeritava kui ka intervjueerija isikule ja taustale. Analüüsi tulemusi mõjutab ka tähelepanu pööramine mitmesugustele säärastele nüanssidele nagu miks teatud küsimusi küsiti, miks neid küsimusi esitati teatud moel ja miks jäeti mingid küsimused küsimata. Nende aspektidega tegelemine aitab mõista, miks intervjueeritav andis teatud vastuseid, jutustas teatud lugusid just sel moel, nagu ta seda tegi või jättis mingitel teemadel rääkimata.[58] Intervjueerija rolli rõhutamiseks peetakse oluliseks ka intervjueerija kõne säilitamist suulisel ajalool põhinevates publikatsioonides.[59]

Narratiivsus

muuda

Suulise ajaloo intervjuud on narratiivid, ent nad on eripärased selle poolest, et tegemist pole autobiograafiatega, vaid vestluslike lugudega, mille sisu ja vormi kujunemisse annavad oma panuse nii intervjueeritav kui ka intervjueerija. Kõneldavad lood ei paku seetõttu infot mitte niivõrd sündmuste kohta, mida neis kirjeldatakse, vaid pigem sündmustele omistatud hilisemate tähenduste kohta.[60][61]

Intervjuude narratiivsuse tõttu on kohati soovitatud neid analüüsida kirjandusteaduses või folkloristikas välja töötatud narratiiviteooria vahendite abil. Sel moel on võimalik märgata lugudest ilmnevaid tüüpilisi narrativeerimise tunnuseid nagu sündmuste kirjeldamisele pühendatud aeg (pikaaegseid sündmusi võidakse kirjeldada lakooniliselt, samas lühikesi eluepisoode pikalt ja detailselt), intervjueeritava päriselt kogetud sündmuste ja kujutletud kogemuste paralleelselt esinemine lugudes või keeleliste vahendite varieerimine lugude jutustamisel.[61]

Analüütilise tähtsusega on ka asjaolu, et osad lood võivad olla lihvitud ja korduvalt räägitud või vähemalt läbi mõeldud, kusjuures lugude kujunemist aja jooksul on mõjutanud intervjueeritava kirjeldatava sündmuse järel omandatud kogemused ja väärtuste areng. Seevastu teist tüüpi lood tõusevad esile alles intervjueerimise käigus ja nende peale on intervjueeritav elu jooksul tõenäoliselt vähem mõelnud ning seetõttu neid ka vähem kohandanud ja lihvinud. Sellised eri tüüpi lood pakuvad uurijale erineva tähendusega teavet ja ühtlasi eeldavad võimekust vahet teha, kumma juhtumiga on parajasti tegemist.[62][63]

Vaatepunktide vaheldumine

muuda

Intervjueeritavad isikud esindavad oma lugudes mitmesuguseid vaatepunkte, mis võivad olla kas intervjueeritava enda, loos kirjeldatava isiku või mõne rühma oma, ning need vaatepunktid vahelduvad loo esitamise käigus. Eri vaatepunktide avaldumine ja nende vaheldumise viis annab uurijale aimu intervjueeritava sotsiaalsetest rollidest ning aitab tema lugude sisu paremini mõista. Informatiivseks võib osutuda ka eri intervjueeritavate sama sündmust käsitlevates lugudes ilmnevate vaatepunktide võrdlemine.[64][65]

Vaatepunkti muutumist lugudes on võimalik tuvastada näiteks sõnade "mina" ja "meie" esinemise järgi. Neist esimene vahendab kõneleja isiklikku vaatepunkti, samas kui teine vahendab tema rolli mingis rühmas ja toob esile rühma vaatepunkti.[66]

Retrospektiivsus

muuda

Suulise ajaloo intervjuudes avaldub kaks erinevat aega: intervjuu toimumise aeg ja kirjeldatavate sündmuste aeg. Sageli on suulise ajaloo intervjuud läbi viidud mitte lihtsalt pärast kirjeldatavate sündmuste toimumist, vaid täiesti teises ajastus, milles kehtib erinev väärtussüsteem võrreldes kirjeldatava ajastuga. Säärane väärtuste muutumine mõjutab märkimisväärselt intervjueeritava lugusid.[67] Tegureid, mis mõjutavad lugude tagantjärele teatud moel esitamist, võib lisaks muutunud väärtustele olla veel teisigi, eelkõige mäletamise eripärad ja täpsus, mis teevad suulise ajaloo kasulikuks tähenduseloome uurimisel.[68]

Tüüpiliselt eeldatakse, et korrektselt läbi viidud intervjuu puhul on intervjueeritav võimeline tegema vahet oma intervjuu-aegse mina ja mineviku-mina vahel, eristama oma kunagisi mõtteid intervjuu-aegsetest ja seda vahet intervjuus ka selgelt artikuleerima.[69] Samuti arvatakse, et lugudes on kirjeldatavad minevikusündmused ja jutustamise aeg-ruumis toimuvad sündmused selgelt eraldatud. Piirid mineviku-reaalsuse ja intervjuu aegse reaalsuse vahel võivad mõnikord siiski olla hägustunud.[70][71] Intervjuudes esitatud väidete mõistmiseks on seetõttu vajalik, et uurija tunneks piisavalt nii lugudes kirjeldatavat ajastut kui ka seda taustsüsteemi, milles intervjueeritavad oma lugusid esitavad.[72]

Kasutusvõimalused

muuda

Suulise ajaloo intervjuud sisaldavad sageli detaile, mida pole võimalik leida kirjalikest allikatest. Seetõttu võimaldab suuline ajalugu koguda andmeid teemade ja sündmuste kohta, mis kirjalikes allikates kajastuvad harva või ühekülgselt[73][74] ning käsitleda marginaliseeritud isikuid ja rühmi, kes allikate vähesuse tõttu jääksid tavapäraseid ajalookirjutuse meetodeid rakendades varju.[4][75][76] Lisaks võimaldab suuline ajalugu anda ajaloosündmustele neis osalenud inimeste perspektiivi ja aidata teadvustada, mil moel on need inimesed mingeid sündmusi tõlgendanud ja milliseid tähendusi neile omistanud.[6]

Suulise ajaloo intervjuud ei pruugi olla ainult ajaloolase uurimisaines, vaid neid on võimalik kasutada ka mõneks muuks otstarbeks, näiteks keelte ja dialektide säilitamiseks, näitusteks ja loomingulisteks projektideks, genealoogiliseks uurimistööks, aga ka õppemetoodikana koolides, et suurendada õpilastes mitmesuguseid oskusi, sealhulgas verbaalset, kirjalikku ja tehnoloogilist pädevust, ning veel paljudel muudel eesmärkidel.[77]

Puudused

muuda

Üheks suulise ajaloo puuduseks peetakse asjaolu, et intervjuud on intervjueerija kujundatud ja mõjutatud, sest intervjuu käigus suunab uurija paratamatult intervjueeritavat.[78] Seetõttu on intervjuudest saadav teave ülemäära sõltuv intervjueerimistehnikast ning intervjueerija oskustest ja ettevalmistusest. Kui intervjueerija pädevus osutub puudulikuks, on ka tulemused moonutatud.[79]

Kohati on suulise ajaloo puuduseks peetud ka selle subjektiivsust, mis vähendab intervjuude usaldusväärsust ja kasutuskõlblikkust faktide allikana. Samuti vähendab intervjuude väärtust neist faktide ammutamisel veel intervjueeritava suletus, kehv mälu või võimalik valelikkus.[80] Neist probleemidest üle saamiseks on üks võimalus kontrollida intervjuus esitatud faktiväidete täpsust teiste allikate abil.[62] Samuti saab faktiliselt ebakorrektset infot käsitleda omaette analüütiliselt väärtuslikuna, kuna see võimaldab küsida, miks kõneleja mälestused on selliseks kujunenud.[81]

Suulise ajaloo intervjuude läbiviimist ja kasutamist piirab ka autoriõiguste problemaatika. Suulise ajaloo algusaegadel Ameerika Ühendriikides eeldati, et suuliselt esitatud mälestuste autoriõigused kuuluvad nende esitajatele täpselt samamoodi nagu kirjalike autobiograafiate autoriõigused nende autoritele ning seetõttu hakati intervjueeritavatega sõlmima autoriõiguste üleandmise lepinguid.[82][83] Autoriõigusi puudutavad aspektid võivad riigiti siiski erineda, mistõttu mõjutavad eri riikides tegutsevaid suulise ajaloo uurijaid (eriti intervjuude teiseseid kasutajaid) erinevad õiguslikud piirangud.[38]

Suulise ajaloo intervjuude kasutamisel ja säilitamisel ei järgita üldjuhul sotsiaalteadustes kehtivaid standardeid, mis nõuavad intervjuude anonüümset kasutust ja hävitamist pärast projekti lõppu. Selle eetilise väljakutsega toimetulekuks on mõnikord intervjueeritavatele pakutud võimalust muuta osa intervjuust või see tervikuna ajutiselt uurijatele kättesaamatuks. Vahel võimaldatakse intervjueeritavatel transkriptsioonides muudatusi teha ning uurijatele tehakse sel juhul kättesaadavaks ainult need (mitte originaalsalvestised).[84]

Suulise ajaloo ajakirju

muuda
  • Oral History – Suurbritannias tegutseva Oral History Society väljaanne
  • Studies in Oral History – Austraalias tegutseva Oral History Australia väljaanne
  • The Oral History Review – Ameerika Ühendriikides tegutseva Oral History Associationi väljaanne
  • Words and Silences / Palabras y Silencios – International Oral History Associationi väljaanne

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Sommer ja Quinlan 2009, 1.
  2. ↑ Shopes 2002, 1.
  3. ↑ Shopes 2002, 2.
  4. ↑ 4,0 4,1 Perks ja Thomson 2003, ix.
  5. ↑ Bornat 2007, 35.
  6. ↑ 6,0 6,1 Sommer ja Quinlan 2009, 3.
  7. ↑ Jaago 2018, 55.
  8. ↑ Jaago ja Kõresaar 2009, 10.
  9. ↑ Jaago 2011, 79–81.
  10. ↑ Jaago 2014, 8–10.
  11. ↑ Kõresaar ja Jõesalu 2016, 48.
  12. ↑ Thomson 2007, 51.
  13. ↑ Freund 2009, 24.
  14. ↑ Hering 2007, 31–32.
  15. ↑ Morrissey 1980, 20.
  16. ↑ Sharpless 2008, 9–14.
  17. ↑ Pannirselvam 2021.
  18. ↑ Soapes 1977, 33.
  19. ↑ Library of Congress.
  20. ↑ Sharpless 2008, 11–12.
  21. ↑ Thomson 2007, 51–52.
  22. ↑ Grele 2007, 37.
  23. ↑ Thomson 2007, 53.
  24. ↑ Grele 2003, 38–39.
  25. ↑ Grele 2003, 40–42.
  26. ↑ Sharpless 2008, 12–13.
  27. ↑ Thomson 2007, 53–55.
  28. ↑ Freund 2009, 39.
  29. ↑ Thomson 2007, 68–69.
  30. ↑ Boyd 2011, 287.
  31. ↑ Sipe 2003, 381–384.
  32. ↑ Boyd 2011, 292.
  33. ↑ Freund 2009, 30.
  34. ↑ Byrne jt 2004.
  35. ↑ 35,0 35,1 Pessanha ja Salah 2022.
  36. ↑ Smyth,Nyhan ja Flinn 2023, 725.
  37. ↑ Portelli 2003, 70–71.
  38. ↑ 38,0 38,1 Freund 2009, 34.
  39. ↑ Morrissey 2003, 107.
  40. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 62–63.
  41. ↑ Morrissey 2003, 108–110.
  42. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 58–61.
  43. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 32–35.
  44. ↑ Wallot ja Fortier 2003, 365–366.
  45. ↑ Wallot ja Fortier 2003, 370.
  46. ↑ Wallot ja Fortier 2003, 371.
  47. ↑ Freund 2009, 22–23.
  48. ↑ Wallot ja Fortier 2003, 374–375.
  49. ↑ Portelli 2003, 64–65.
  50. ↑ Freund 2009, 35.
  51. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 69.
  52. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 69–72.
  53. ↑ Samuel 2003, 389.
  54. ↑ Portelli 2003, 64–66.
  55. ↑ Freund 2009, 37.
  56. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 72.
  57. ↑ Freund 2009, 31–32.
  58. ↑ Freund 2009, 32.
  59. ↑ Portelli 2003, 71.
  60. ↑ Grele 2003, 44–45.
  61. ↑ 61,0 61,1 Portelli 2003, 66–67.
  62. ↑ 62,0 62,1 Lummis 2003, 274.
  63. ↑ Schrager 2003, 284–285.
  64. ↑ Schrager 2003, 287–288.
  65. ↑ Portelli 2003, 66.
  66. ↑ Schrager 2003, 298.
  67. ↑ Freund 2009, 40–41.
  68. ↑ Portelli 2003, 69.
  69. ↑ Portelli 2003, 70.
  70. ↑ Lummis 2003, 280.
  71. ↑ Perrino 2011, 92–93.
  72. ↑ Freund 2009, 41.
  73. ↑ Thomson 2003, 25–26.
  74. ↑ Wallot ja Fortier 2003, 367.
  75. ↑ Wallot ja Fortier 2003, 366–367.
  76. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 3–4.
  77. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 4, 80.
  78. ↑ Grele 2003, 43.
  79. ↑ Grele 2003, 39–40.
  80. ↑ Freund 2009, 37–38.
  81. ↑ Freund 2009, 43–45.
  82. ↑ Sommer ja Quinlan 2009, 21.
  83. ↑ Freund 2009, 33.
  84. ↑ Freund 2009, 33–34.

Kirjandus

muuda
  • Bornat, Joanna. 2007. "Oral History". Qualitative Research Practice: Concise Paperback Edition, toimetanud Clive Seale, Giampietro Gobo, Jaber F. Gubrium ja David Silverman, 34–47. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage. (täistekst)
  • Boyd, Doug. 2011. "Achieving the Promise of Oral History in a Digital Age". The Oxford Handbook of Oral History, toimetanud Donald A. Ritchie, 285–302. Oxford: Oxford University Press.
  • Byrne, William, David Doerman, Martin Franz, Samuel Gustman, Jan Hajič, Douglas Oard, Michael Picheny, Josef Psutka, Bhuvana Ramabhadran, Dagobert Soergel, Todd Ward ja Wei-Jing Zhu. 2004. "Automatic recognition of spontaneous speech for access to multilingual oral history archives". IEEE Transactions on Speech and Audio Processing 12, nr 4: 420–435. (DOI: 10.1109/TSA.2004.828702; täistekst)
  • Freund, Alexander. 2009. "Oral History as Process-Generated Data". Historical Social Research 34, nr 1: 22–48. (DOI: 10.12759/hsr.34.2009.1.22-48)
  • Grele, Ronald J. 2003. "Movement without Aim: Methodological and Theoretical Problems in Oral History". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 38–52. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Grele, Ronald J. 2007. "Oral History as Evidence". History of Oral History: Foundations and Methodology, toimetanud Thomas L. Charlton, Lois E. Myers ja Rebecca Sharpless, 33–91. Lanham: AltaMira Press.
  • Hering, Katharina. 2007. ""That Food of the Memory which Gives the Clue to Profitable Research": Oral History as a Source for Local, Regional, and Family History in the Nineteenth and Early Twentieth Century". The Oral History Review 34, nr 2: 27–48. (DOI: 10.1525/ohr.2007.34.2.27)
  • Jaago, Tiiu. 2011. "Rahvusvahelisuse ja interdistsiplinaarsuse mõju teaduskeelele argikultuuri uurimise näitel". Eesti teaduskeel ja terminikorrastus, toimetanud Peep Nemvalts, 64−90. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. (Väljaanne Digaris)
  • Jaago, Tiiu. 2014. "Pärimuslik ajalugu – arengusuunad ja paralleelid". Mäetagused, nr 56: 7–20. (DOI: 10.7592/MT2014.56.sissejuhatus)
  • Jaago, Tiiu. 2018. "Suulisus kirjakultuuri ajajärgul". Mäetagused, nr 70: 39−66. (DOI: 10.7592/MT2018.70.jaago)
  • Jaago, Tiiu ja Ene Kõresaar. 2009. "Pärimusliku ajaloo uurimine Eesti ja naabermaade koostööruumis". Mäetagused, nr 43: 7–18. (DOI: 10.7592/MT2009.43.sissejuhatus)
  • Kõresaar, Ene ja Kirsti Jõesalu. 2016. "Post-Soviet Memories and ‘Memory Shifts’ in Estonia". Oral History 44, nr 2: 47−58. (täistekst)
  • Library of Congress. "About this Collection". American Life Histories: Manuscripts from the Federal Writers' Project, 1936 to 1940. (URL)
  • Lummis, Trevor. 2003. "Structure and Validity in Oral Evidence". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 273–283. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Morrissey, Charles T. 1980. "Why Call It "Oral History"? Searching for Early Usage of a Generic Term". The Oral History Review 8, nr 1: 20–48. (DOI: 10.1093/ohr/8.1.20)
  • Morrissey, Charles T. 2003. "On Oral History Interviewing". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 107–113. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Pannirselvam, Malini. 2021. "Former Ford Factory | Surviving the Japanese Occupation: War and its Legacies". Bykido. Viimati muudetud 23. märtsil 2021. (URL)
  • Perks, Robert ja Alistair Thomson. 2003. "Introduction". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, ix–xiii. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Perrino, Sabina. 2011. "Chronotopes of Story and Storytelling Event in Interviews". Language in Society 40, nr 1: 91–103. (DOI: 10.1017/S0047404510000916)
  • Pessanha, Francisca ja Almila Akdag Salah. 2022. "A Computational Look at Oral History Archives". Journal of Computing and Cultural Heritage 15, nr 1, 1–16. (DOI: 10.1145/3477605)
  • Portelli, Alessandro. 2003. " What Makes Oral History Different". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 63–74. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Samuel, Raphael. 2003. " Perils of the Transcript". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 389–392. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Schrager, Samuel. 2003. "What is Social in Oral History?". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 284–299. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Sharpless, Rebecca. 2008. "The History of Oral History". Thinking about Oral History: Theories and Applications, toimetanud Thomas L. Charlton, Lois E. Myers ja Rebecca Sharpless, 7–30. Lanham: AltaMira Press.
  • Shopes, Linda. 2002. "Making Sense of Oral History". History Matters: The U.S. Survey Course on the Web. Viimati muudetud veebruaris 2002. (PDF)
  • Sipe, Dan. 2003. "The Future of Oral History and Moving Images". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 379–388. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Smyth, Hannah K., Julianne Nyhan ja Andrew Flinn. 2023. "Exploring the Possibilities of Thomson’s Fourth Paradigm Transformation—The Case for a Multimodal Approach to Digital Oral History?". Digital Scholarship in the Humanities 38, nr 2: 720–736, (DOI: 10.1093/llc/fqac094)
  • Soapes, Thomas F. 1977. "The Federal Writers’ Project Slave Interviews: Useful Data or Misleading Source". The Oral History Review 5, nr 1: 33–38. (DOI: 10.1093/ohr/5.1.33)
  • Sommer, Barbara W. ja Mary Kay Quinlan. 2009. The Oral History Manual. Lanham: AltaMira Press. (täistekst)
  • Thomson, Alistair. 2007. "Four Paradigm Transformations in Oral History". The Oral History Review 34, nr 1: 49–70. (DOI: 10.1525/ohr.2007.34.1.49)
  • Thomson, Paul. 2003. "The Voice of the Past: Oral History". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 21–28. London, New York: Routledge. (täistekst)
  • Wallot, Jean-Pierre ja Normand Fortier. 2003. "Archival Science and Oral Sources". The Oral History Reader, toimetanud Robert Perks and Alistair Thomson, 365–378. London, New York: Routledge. (täistekst)

Lisalugemist

muuda
  • Abrams, Lynn. 2016. Oral History Theory. Abingdon, New York: Taylor & Francis.
  • Charlton, Thomas L., Lois E. Myers ja Rebecca Sharpless, toimetajad. 2006. Handbook of Oral History. Lanham: Altamira Press.
  • MacKay, Nancy. 2007. Curating Oral Histories: From Interview to Archive. Walnut Creek: Left Coast Press.
  • Ritchie, Donald A. 2015. Doing Oral History. Oxford: Oxford University Press.
  • Thompson, Paul. 2000. The Voice of the Past: Oral History. Oxford: Oxford University Press.

Välislingid

muuda

Kollektsioonid

muuda
  • Kogu Me Lugu (Eesti Mälu Instituudi suulise ajaloo portaal)

Organisatsioonid

muuda

Ressursid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Suuline_ajalugu&oldid=6649881"