Magnetofon (magnet + kreeka phone ’heli’) on seade helisignaali magnetiliseks salvestamiseks liikuvale andmekandjalemagnetlindile – ja salvestise taasesitamiseks.[1] Samal põhimõttel videosignaali salvestav ja taasesitav seade on videomagnetofon (ehk kõnekeeles videomakk).

Lindipoolidega magnetofon

Magnetophon on Saksa firma AEG magnetlindiga helisalvestusseadme kaubamärk aastast 1935, aga see sõna on võetud magnetlindile salvestamise seadme (magnetic tape recorder, audio tape recorder, tape deck) üldise nimetusena kasutusele paljudes keeltes.

Ajaloost muuda

Magnetilise helisalvestuse leiutajaks peetakse taanlast Valdemar Poulsenit, kes 1898. aastal konstrueeris seadme telegraafisignaali salvestamiseks traadile (trumlile keritud terasest pillikeelele).[2] Aga teada on ka magnetilise salvestamise ideed, mis on 10 või isegi 20 aastat varasemad.[3]

Traatsalvestus muuda

Traatsalvestus jäigi mitmekümneks aastaks ainsaks praktilist kasutamist leidnud magnetsalvestuse viisiks ja on piiratud mahus siiani olnud kasutusel nn mustades kastides. Salvestustehnika arendamise tulemusena leiti, et magnetmaterjalist peenike traat tuleb asendada metallist magnetlindiga. Seejuures tekkis hulk probleeme, mis viisid metallist lindi kasutamisest loobumisele.

Lintmagnetofonid muuda

1928. aastal algas Saksamaal mittemetalsel alusel magnetlindi tööstuslik tootmine. Esialgu kanti õhuke magnetmaterjalist töökiht tselluloosist (paberist) alusmaterjalile. Peagi asendati see tugevama diatsetaatalusega, mida kasutati ka filmilindi materjalina. Seejärel võeti kasutusele triatsetaatalus, mis oli märksa vähem tuleohtlik- Lindi standardlaiuseks sai 1/4 tolli ehk 6,35 mm ja paksuseks 55 um.

Selliste magnetlintseadmete puhul saavutati kõne salvestamiseks rahuldav helikvaliteet. AM-raadioringhäälingu tolleaegse taseme juures olid need seadmed stuudiotehnikas kasutusel, ka Eesti Raadios juba enne II maailmasõda.

Magnetsalvestise kvaliteet paranes aga tunduvalt, kui 1940. aastal võeti kasutusele kõrgsageduslik eelmagneetimine. Suurtel lindikiirustel saavutati sellega signaali-müra suhe ehk dünaamiline diapasoon 60 dB (alalisvoolu-eelmagneetimise kasutamise puhul oli see olnud umbes 40 dB). Töösagedusala oli 50–10 000 Hz. Mittelineaarmoonutuse osas jõuti tasemeni alla 2% (varasema ~10% pealt). Koos sellega vähenes ka seni probleemiks olnud intermodulatsiooniefekt.

Esialgu hoiti linti kas täiesti lahtistel südamikel või suurtel lahtistel poolidel (ehk lindirullide või -ketastena). Stuudiotehnikas on südamikele keritud lint mõnel pool kasutusel siiani. Lindi liikumiskiirusi vähendati algul kasutusel olnud 152,4 cm/s pealt paarikümne aastaga väärtusteni 76,2 cm/s, 38,1 ja 19,05 cm/s.

Stuudiomagnetonid muuda

Professionaalses stuudiotehnikas levisid magnetofonid üsna laialdaselt 1940. aastate lõpuks. Profitehnikas kasutatavate stuudiomagnetofonide töösagedusala on alates 1950. aastatest reeglina olnud 30 – 16 000 Hz[4], kuid see võib olla veelgi laiem, näiteks 20 – 20 000 Hz või 10 – 25 000 Hz (defineerituna sageduskarakteristiku 3 dB ehk ~30% languse järgi piirsagedustel). Dünaamikaulatus (dünaamiline diapasoon) on üle 70 dB, mürasummutuse kasutamisel üle 90 dB. Mittelineaarmoonutus signaali niminivoo juures ei ületa parimatel seadmetel 0,5%. Kuna mittelineaarmoonutus kahaneb magnetsalvestuse puhul koos signaali nivooga ligilähedaselt ruutfunktsiooni järgi, siis näiteks 50% nivool (signaali nivool –6 dB) on see juba langenud umbes 0,1% suurusjärku. Lindi liikumiskiirus võib olla fikseeritud täpsusega kuni 0,1% või isegi veel täpsemalt, ja selle lühiajalised hälbed (detonatsioon) on sellest veel suurusjärgu väiksemad.[5]

1950. aastate keskel võeti stuudiotehnikas kasutusele stereofoonilised magnetofonid.

1960. aastatel suurendati salvestusradade arvu veelgi, esialgu neljani, seejärel aga veelgi suurema arvuni. Ühtlasi võeti salvestusstuudiote magnetofonides kasutusele laiemad lindid (12,7 ja 25,4 mm), ja nii jõuti 16 ja isegi kuni 24 kanaliga (12 stereokanaliga) stuudiomagnetofonideni. See võimaldas salvestada erinevaid heliallikaid eri aegadel. Samuti oli see lahendus vajalik stereofoonia paljukanaliliste vormide jaoks (kvadrofoonia jt.).

Laiatarbe poolmagnetofonid muuda

Laiatarbekasutusse jõudsid lindipoolidega magnetofonid 1950. aastatel. Kodukasutuseks mõeldud magnetofonid olid tavaliselt lindikiirusega 19,05 cm/s ja seetõttu madalama helikvaliteediga kui professionaalses stuudiotehnikas kasutatavad magnetofonid. Võeti kasutusele poolele lindi laiusele salvestamine ehk kaherajaline salvestus lindi ümberpööramisega või lindiveo reversiga. Sellega kasvas lindi mahutavus kaks korda.

Kui 1950. aastate keskel võeti kasutusele stereofooniline magnetsalvestus, sai selle juures ülekaalu stuudiomagnetofonide salvestusradadega taasesitamise mõttes osaliselt ühilduv salvestusradade süsteem (nn 1-3/4-2 süsteem).

Reporterimagnetofonid muuda

Erilise magnetofonide rühma moodustavad reporterimagnetofonid. Need on portatiivsed magnetofonid, mille abil saab heli salvestada väljaspool stuudiot suhteliselt kõrge kvaliteediga ja stuudiomagnetofonide formaadiga ühilduvalt. Reporteri töö kergendamiseks on reporterimagnetofonidel tavaliselt mitmesugused salvestuse nivoo ja muude salvestuse juures oluliste asjade automaatse reguleerimise vahendid.

Sellesse rühma kuuluvateks võib lugeda ka loodushäälte salvestamiseks mõeldud magnetofonid. Need võivad aga olla küllaltki eriliste omadustega, näiteks linnulaulu, delfiinide või vaalade tekitavate helide salvestamiseks teistsuguse sagedusalaga – vastavalt mitmekümnete kilohertsideni ulatuva ülemise sageduspiiriga või allapoole hertsi ulatuva alumise sageduspiiriga.

Kassettmagnetofonid muuda

Lahtiste lindipoolidega magnetofonid polnud igapäevaseks kasutamiseks piisavalt mugavad, mistõttu püüti leida lahendusi mitmesuguste lindirulli kinniste kestade kujul. Esimesena töötas välja laiatarbeturule mõeldud kinnises kestas – kassetis – paikneva lindiga USA firma RCA (RCA tape cartridge) ja tuli sellega turule 1958. aastal. Kassette, sealjuures ka üsna väikesi, oli diktofonides kasutatud juba ka varem. Profikasutuses ja mingil määral juba ka laiatarbeks olid juba ka mitmeid kinnise lindiaasaga (ühe lindipooliga) kassetid (cartridges). Levinuimaks kassetitüübiks sai aga firma Philips 1963. aastal esitletud kassett tootenimetusega Compact Cassette.

Kompaktkassettmagnetofonid muuda
 
Philipsi kassettmagnetofon EL-3302 (1968)

Philips laskis samaaegselt kassetiga välja ka selle kasseti kasutamiseks mõeldud kassettmagnetofoni (mudel EL 3300, Põhja-Ameerikas tütarfirma Norelco Carry-Corder 150). Täiendatud mudelite kujul osutus see väga populaarseks aastakümnete jooksul. Sellest sai alguse kassettmagnetofonide ajastu. Peale Philips/Norelco järgmiste mudelite jõudsid turule väga paljude tootjate kassettmagnetofonid, ka seni Philipsiga selles osas konkureerinud firmade omad. Töötati välja ja toodeti väga väikesi kassettmagnetofone, millest enamik oli ainult heli taasesitamiseks, tuntud kui pleierid.

 
Muusikakeskuse kassettmakk

Suhteliselt kiiresti arendati välja statsionaarsed kassettmagnetofonid, mis oma tehniliste näitajate poolest olid väga lähedased lahtise pooliga lindiga magnetofonidele, vähemalt nende ökonoomsematel lindikiirustel (9,53 cm/s). Selle juures sai salvestusradade süsteemiks monofoonilise ja stereofoonilise salvestise taasesitamise osas ühilduv 1-2/4-3 süsteem, mis oli veel üheks oluliseks eeliseks poolmagnetofonide ees.

 
Sony Walkman WM-D6C Pro (1995)

Esimeseks laiatarbetaskumagnetofoni nimetust väärivaks kassettmagnetofoniks sai Sony Walkman, mis toodi turule 1979. aastal. Ka sellel nn pleieril (player) puudus esialgu salvestusfunktsioon, mistõttu temaga sai taasesitada ainult valmissalvestisi. Kuid sellel oli oluline osa salvestisega kassettide müügi kasvus tasemeni, kus nende müük ületas heliplaatide müügi.

Mikrokassettmagnetofonid muuda

Aastaks 1969 töötas firma Olympus välja peaaegu igas mõõdus kompaktkassetist kaks korda väiksema mikrokasseti, millele mõnes riigis sai osaks kompaktkassetiga võrreldav edu. Kuid mikrokasseti väiksuse ja sellest tingituna ka väikese lindikiiruse tõttu (2,38 cm/s) jäi nende puhul heli kvaliteet üsnagi kesiseks.

Muud kassettmagnetofonid muuda

Väga kõrget kvaliteeti nõudvate kuulajate jaoks töötati välja Elcaset (ehk L-cassette, Large Cassette), kuid see ei leidnud laiemat levikut.

Peamiselt USA-s said küllatki laia leviku silmuslindiga (ühe lindirulliga) kassetid (cartridge'id), mida kasutati peamiselt autodes.

Digitaalsignaali salvestamiseks mõeldud DAT-magnetofon valmis 1987. aastal. Selles kasutatav kassett erineb ehituse ja lindil kasutatava magnetmaterjali poolest tavalisest kassetist. Ka see magnetsalvestuse vahend ei leidnud laialdast kasutamist, peamiselt seoses optiliste (CD-d) ja magnetoptiliste ketaste| (MiniDisc jt) kasutusele võtmisega.

Piiratud kasutamist leidis ka digitaalne helisalvestus videokassettmagnetofoni abil (videokanalit kasutades).

Täiendavat informatsiooni muuda

Eestis on kassettmagnetofoni projekteeritud raadiokompleksi Estonia-010 jaoks. See magnetofon masstootmisse ei jõudnud.

Eestis Tartu Aparaaditehases toodetud nn mustades kastides oli kasutusel magnetsalvestus.

Magnetofonide eriliigi moodustavad magnetsalvestusel põhinevad diktofonid ja telefoni automaatvastajad. Diktofonides leidis vähesel määral kasutamist ka salvestamine lindist mõnevõrra paksemale magnetkettale.

Vähesel määral on kasutusel olnud ka sellised magnetofoni lahendused, milles grammofoni kasutati lindiveo jaoks.

Põhimõte ja ehitus muuda

Helisignaali kandjaks (helikandjaks) on magnetofonides magnetlint, mis on õhuke plastriba, mille ühele poolele on kantud tugeva jääkmagneetumusega magnetmaterjalist (raud- või kroomoksiidist) üliõhuke kiht – töökiht.

Ühtlase kiirusega liikuva lindi magnetmaterjalist töökihile jäädvustatakse helisignaali hetkväärtusele vastavalt muutuva jääkmagneetumusega rada (jälg) salvestuspea abil. Taasesitamiseks loetakse salvestist taasesituspea abil.

Magnetpead muuda

 
Stereomagnetofoni helipead
(1-3/4-2 süsteem)

Salvestuspea on oma olemuse poolest elektromagnet, mille mähist läbivad salvestatava helisignaali vool ja eelmagneetimisvool. Kuid üldjuhul on salvestuspea realiseeritud peaaegu kinnise magnetahela kujul, milles on lindiga kokku puutuva tööpinna kohal ülikitsas katkestus, mida nimetatakse tööpiluks. Selle pilu kohal magnetahelast osaliselt väljuv magnetväli magneedibki lindi töökihti peaasjalikult suhteliselt tugeva eelmagneetimisvoolu ja sellest kordades nõrgema signaalivoolu koostoimel laius-impulss-modulatsiooniga ehk pulsilaiusmodulatsiooniga (PWM) lähedasel viisil.

Taasesitamisel indutseerib liikuva lindi magnetkihi vastavalt salvestatud helisignaalile muutuv magnetväli taasesituspea mähises salvestatud helisignaalile vastava elektripinge signaali. Selle juures kõrge sagedusega eelmagneetimise komponenti taasesituspea tööpilu suhteliselt suure laiuse tõttu praktiliselt ei teki, küll aga tekib laiusmoduleeritud eelmagneetimise helisignaalile vastava magneetumuse keskväärtuse poolt tekitatud signaal.

Tööpilu täitematerjaliks on tavaliselt pronksfoolium. Selle paksus aeglaste lindikiiruste puhul võib olla 1 μm suurusjärgus, suurematel kiirustel proportsionaalselt suurem. Magnetofonide töösagedusala ülemine piir on võrdeline lindikiirusega ja ligikaudu võrdne poolega lindi liikumiskiiruse ja tööpilu laiuse (paksuse) jagatisest. Suurte lindikiiruste puhul seda aga piiratakse teadlikult mitmesugustel kaalutlustel.

Magnetpeadel võivad olla magnetahelas tööpilust palju paksemad pilud ka tagaküljel, et stabiliseerida magnetahela omadusi tööpinna ja tööpilu kulumise ja magnetmaterjali omaduste muutumisel vananemise jm. tõttu.

Salvestus- ja taasesituspea ülesannet võib täita ka üks universaalhelipea, millel võivad vajaduse korral olla ümberlülitatavad mähised.

Magnetofonil on ka kustutuspea, mis salvestusrežiimis kustutab tugeva magnetväljaga lindil olnud eelneva salvestise (mille puudumisel pole aga kustutamine vajalik).

Taasesitusvõimendi muuda

Helipeast saadavat nõrka (millivoldi suurusjärgus) pinget võimendatakse taasesitusvõimendi abil umbes voldi suurusjärku ja selle juures teostatakse ka vajalikud sageduslikud korrektsioonid. Füüsikaliselt on elektromagnetilise induktsiooni põhimõttele (diferentseerimisele) vastavalt helipeast saadav pinge proportsionaalne signaali sagedusega. Selle põhimõttelise signaali sagedusega proportsionaalse kasvu kompenseerimiseks tuleb nö. põhikorrektsioonina kasutada pöördvõrdelise sagedussõltuvusega (integreerivat) korrektsiooniahelat.

Lisaks tuleb teostada sageduskarakteristiku korrektsioon veel vähemalt lindi magnetiliste omaduste põhiajakonstandiga/ murdesagedusega määratud esimest järku languse osas. See tähendab taasesitusvõimendi sageduskarakteristikusse lindi põhiajakonstandiga võrdse esimest järku nullkoha lisamist.

Täiendavalt tuleb sageduskarakteristikut reguleerida taasesituspeast (peamiselt koosinusseaduspärasusega kirjeldatavast nn pilufunktsioonist) põhjustatavate kõrvalekallete korrigeerimiseks. Enamasti kasutatakse selleks töösagedusala ülemise piirsageduse lähedale seadistatud teist järku filtreerimisahelat, et vältida töösagedusalast välja jäävate kõrgemasageduslike komponentide, eriti mürade (kahina), tarbetut võimendamist, mis on eriti oluline väikese lindikiiruse puhul.

Salvestusvõimendi, eelmagneetimisvoolu generaator, kustutusgeneraator muuda

Salvestusvõimendi peab tagama salvestamisel magnetpeas voolu, mis tagab magnetlindi magneetumuse kogu töösageduste alas vastavalt standardiseeritud sageduskarakteristikule, mida kirjeldab esimest järku ülekandefunktsioon (sageduskarakteristik), ja mida seetõttu iseloomustatakse ühe ajakonstandiga (ühe murdesagedusega). Selle saavutamiseks on salvestusvõimendis tavaliselt vajalik realiseerida kindel magnetlindi tegelikest sagedusomadustest tingitud sageduskarakteristiku kõrvalekallete korrigeerimiseks sageduskarakteristiku tõus kõrgemate sageduste suunas selle ülemises otsas ehk sageduskarakteristiku korrektsioon. Vajalik salvestusvõimendi sageduskarakteristik on eri lindikiiruste ja eri linditüüpide jaoks erinev.

Reeglina kasutatakse sageduskorrektsiooniks teist järku ahelaid. Sellega piiratakse küll salvestusel kõrgemate sageduste salvestamine, kui seda on ülemine piirsagedus, aga samas vähendatakse lindi ületüürimise (küllastussemineku) ohtu salvestatava signaali kõrgsageduslike komponentide poolt, mis jäävad antud magnetofoni töösagedusalast välja.[6] Eriti oluline on see kuuldealasse jääva ülemise piirsagedusega väikeste lindikiiruste puhul (näiteks nn s-moonutuse vältimiseks).

Eelmagneetimisvoolu generaator peab olema piisavalt kõrge sagedusega, et oleks täidetud Nyquisti-Kotelnikovi kriteerium kogu salvestusvõimendi väljundsignaali sagedusala suhtes. Seetõttu püütakse kasutada eelmagneetimisvoolu sagedusega 100 kHz ja enam.

Salvestuse juures signaali voolu ja eelmagneetimisvoolu samaaegseks tekitamiseks salvestuspea mähises kasutatakse salvestuspea juures passiivkomponentidest (R, C, L) moodustatud signaale summeerivat ahelat.

Kustutusgeneraator ei pea olema nii kõrge sagedusega, kuid peab olema selle juures kustutamise tagamiseks piisava võimsusega. Nende sageduste tuiklemissignaalide tekkimise vältimiseks kasutatakse tihti ühte ja sama generaatorit. Selle juures võidakse väikesevõimsuselist eelmagneetimisvoolu saada kustutusgeneraatorist sageduskordisti abil (kasutades selliselt juhul tavaliselt sageduse kahekordistamist).

Mõlema generaatori signaali kvaliteedil (eriti poollainete sümmeetrilisusel) on oluline osa salvestise madala mürataseme saavutamisel. Määrav tähtsus on siiski lindi magneetimises otseselt osaleva eelmagneetimisvoolu kvaliteedil. Orienteerivalt suurendab eelmagneetimisvoolu mittelineaarmoonutuse iga protsent salvestise mürataset 1 dB võrra.

Salvestusnivoo indikaator muuda

Salvestusnivoo indikaator näitab salvestatava signaali nivood nominaalnivoo (0 dB ehk 100%) suhtes. Selleks on reeglina lindi jääkmagneetumus 320 nWb/mm (1 mm raja laiuse kohta). Et nivoo indikatsioon peab olema kiiretoimeline, siis kasutatakse peamiselt tippväärtusdetektori tüüpi detektoreid (mõõtealaldeid), mis on valitud sobiva tagastumise inertsiga.

Salvestusnivoo indikaator võib töötada ka taasesitamisel, näidates sel juhul tegelikult lindile jäänud salvestise taset.

Lindiveomehhanismid ja lindikiirused muuda

Üldjuhul paneb veovõlli ja hoorattaga veomehhanism peade vastu liibuva (ja/või padjakese abil surutud) lindi peade eest mööda liikuma ühtlase ja täpselt määratud kiirusega etteandepoolilt vastuvõtupoolile, mille vedu on tavaliselt teostatud kas libiseva siduri või nõrga veojõuga mootori abil.

Profihelitehnikas on lahtiste lindipoolidega magnetofonides levinumad lindi liikumise standardkiirused olnud 38,1 cm/s ja 19,05 cm/s (kuni 1950. aastate lõpuni oli kasutusel ka 76,2 cm/s).

Amatöörhelitehnikas kasutatakse reeglina väiksemaid lindikiirusi.[7] Lahtiste lindipoolide puhul kasutatakse lindikiirusi 19,05, 9,53 ja 4,76 cm/s, väga harva ka 2,38 cm/s.[8] Reeglina on väiksemate lindikiiruste puhul salvestise kvaliteet tunduvalt kesisem. Kassettmagnetofonides on standardkiiruseks 4,76 cm/s, vaid harva kasutatakse täiendavat lindikiirust 2,38 cm/s, üliharva 1,19 cm/s, viimaseid lisakiirustena (diktofonina kasutamiseks). Mikrokassettmagnetofonides on põhiliseks lindikiiruseks 2,38 cm/s, harva ka 1,19 cm/s lisakiirusena (diktofonina kasutamiseks).

Diktofonide lindikiirused olla veelgi väiksemad ja need võivad olla salvestise ulatuses ka varieeruvad, kui kasutatakse lihtsat poolivedu, nagu see sageli on.

Lindiveomehhanism võimaldab enamikul magnetofonidel ka linti kiiresti edasi ja/või tagasi kerida. Lisaks võivad olla kasutusel lindi(kulu) loendurid ja muud abivahendid.

Monofooniline ja stereofooniline salvestus muuda

Esialgu salvestati heli monofoonilisena, aga 1950. aastatel hakati heli salvestama ka stereofooniliselt kahel salvestusreal – üks vasaku ja teine parema stereokanali jaoks. Algul kasutati stereofoonilist salvestust stuudiotehnikas, kuid peagi ka amatöörtehnikas, selle juures samuti kaherajaliselt. Vastavalt on stereomagnetpea sees kaks üksteise peal täpselt kohakuti asetsevat eraldi magnetpead – kummagi kanali jaoks üks.

Kuna amatöörtehnikas kasutati linti üldiselt kahesuunaliselt – lindi ühe liikumissuuna puhul salvestati poolele lindi laiusest, lindi lõppemisel pööratakse lint ümber (vahetatakse lindipoolide kohad omavahel või keeratakse kassett ümber) ja salvestamine toimub seejärel ka teisele poolel lindi laiusest. Kinnise lindisilmusega kassettide puhul ümberpööramist ei toimu. Sellisel juhul vajab stereosignaal lindil korraga kahte salvestusrada ehk kokku nelja rada.

Ühte magnethelipeasse võib olla paigutatud ka neli magnetpead, mis võimaldab lindi ümberpööramise asemel kasutada reversit – muuta lindi liikumise suunda. Kassettmagnetofonis toimub revers tavaliselt automaatselt. Poolmagnetofonides on reversi kasutamine pigem haruldane.

Lindi peal võib radu olla aga veelgi rohkem (millele viitab näiteks nimetus 8-track), aga rajad on siis vastavalt kitsamad.

Kvadrofoonilise salvestuse jaoks peab kanaleid ja vastavalt salvestusradu olema neli. Kui salvestamisel kasutatakse ainult ühes suunas liikuvat linti, siis saab salvestamiseks kasutada nelja magnetpead sisaldavat stereofoonilist helipead. Stuudiotehnikas annab see lahendus võimaluse kvadrofoonilist salvestust teatava ühilduvuse tasemel taasesitada stereofooniliste stuudiomagnetofonide abil. Amatöörtehnikas tekib olulisi probleeme ja väheste kvadrofooniliste magnetofonide puhul on jäädud stuudiotehnikas kasutatava lahenduse juurde.

Mürasummutus muuda

Taasesitamisel tekkiva kuuldeala kõrgsageduslikuma osa müra (kahina) vähendamiseks kasutatakse nõrga kõrgsagedusliku signaali nõrgestamist erinevate võtete abil. Tuntumad neist on dünaamilise müra filtreerimise (DNF) mitmesugused variandid ja Dolby poolt välja töötanud mürasummutuse süsteemi lahendused (DNR).

Dünaamilise müra filtreerimine (DNF) muuda

Dünaamilise müra filtreerimine puhul ei avalda mürasummutussüsteem üldse mingit toimet, kui helis esineb piisavalt tugevaid kõrgema sagedusega komponente, kuid hakkavad neid ja kogu kõrgemate sageduste osa mõnevõrra nõrgestama kui nad langevad madalale tasemele, näiteks alla 30 dB (ehk alla 3%) nominaalnivoost. Sellega muutub heli kõla, kuid ühtlasi nõrgendatakse ka kõrgemasageduslikku müra. Nii jätavad taasesitamisel tugevamad kõrgema sagedusega heli komponendid puutumata, aga nõrgemaid muudetakse kahjuks veelgi nõrgemaks. Sellest siis ka helipildi mõningane tuhmumine. Põhimõtteliselt on DNF puhul võimalik mürasummutussüsteemi parameetreid muuta (häälestada) sõltuvalt salvestise iseärasustest ja kuulaja soovidest, kuid lihtsates seadmetes seda ei võimaldata.

Dolby mürasummutuse süsteemid (DNR) muuda
  Pikemalt artiklis Dolby mürasummutus

Dolby on välja töötanud mitu mürasummutuse lahendust (DNR), mille puhul salvestamisel võimendatakse nõrku kõrgsageduslikke signaali komponente. Taasesitamisel neid jälle nõrgendatakse, millega koos nõrgeneb ka taasesitamisega kaasnev müra. Seega kuuluvad DNR-süsteemid kompressor-ekpander- (ehk kompander-) süsteemide hulka. Erinevalt DNFist on DNR tavaliste magnetofonide jaoks rangelt võttes mitteühilduv.

DNRil on müra (sahinat) nõrgestav toime ainult salvestuse tegemisel ja selle taasesitamisel lisanduvatele mürade (nn. lindimüra ja taasesitusvõimendi müra) osas, mitte aga helisignaalis sisalduva müra osas (nagu näiteks mikrofoni müra).

Laialdast kasutamist leidnud Dolby-B süsteemiga salvestatud helis on nõrgad kõrged helid üle 10 dB (ehk üle kolme korra) esile tõstetud, millest tulenevalt on võimalik taasesitamisel sama võrra kõrgemasageduslikku müra nõrgestada. Kuid tavalise magnetofoniga taasesitamisel võib DNR kasutamisega tehtud salvestus anda häirivalt terava kõlaga heli.

Profimagnetofonides kasutamiseks mõeldud Dolby-A süsteem on keerukama sagedusalade jaotusega ja toimib ka madalate sageduste alas. Seetõttu võimaldab see nõrgestada ka madala sagedusega häireid, mis tekivad peamiselt taasesitamise juures (näiteks võrguhäiret, hum).

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eesti entsüklopeedia, 6. kd, 1992, lk 108.
  2. "Valdemar Poulsen (From Wikipedia, the free encyclopedia)".
  3. "Oberlin Smith (From Wikipedia, the free encyclopedia)".
  4. ГОСТ 8088-56. Магнитофоны. Основные параметры.
  5. IEC 60094. Magnetic tape sound recording and reproducing systems.
  6. Charles Denis Mee (1964). The Physics of Magnetic Recording. Amsterdam: North-Holland Publishing Company.
  7. Heino Pedusaar (1977). Amatöörhelitehnika. Tallinn: Valgus. Lk 211 (8. Magnetiline helisalvestus).
  8. Kaupo Varandi (1981). Magnetofonid. Tallinn: Valgus.

Kirjandus muuda

  • Heino Pedusaar. Helitehnika kodus. Tallinn, Valgus, 1982. 216 lk.